Raamat Prantsusmaa kultuurilise identiteedi loojast

Indrek J?

Levi ei püstita küsimust, kas prantsuse identiteedi loomine on hilisem konst-ruktsioon või on tegemist juba Richelieu’ enda sõnastatud eesmärgiga.  

 

Anthony Levi, RICHELIEU. ÜHTSE PRANTSUSMAA KUJUNEMINE. Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, Tallinn 2005. 309 lk.

 

Ajaloolised biograafiad on kogu maailmas jätkuvalt populaarsed, räägitakse isegi teatavast tõusutendentsist selles ajalookirjutuse žanris. Lugejamenu võib suuresti seletada asjaoluga, et paljud biograafiad on suunatud laiale lugejaskonnale ja kirjutatud ajaviitelises võtmes. Ka suure osa Eestis viimastel aastatel ilmunud biograafiaid võib liigitada ajalooteemalise ajaviitekirjanduse alla. Kirjastus Varrak on oma sarjas “Inimene ja ajalugu” püüdnud tänuväärsel kombel avaldada just akadeemilisemat laadi biograafiaid.

Mulle tundub ainult arusaamatu sarja koostajate jäägitu orienteerumine anglosaksi autoritele: kõik kaheksa sarjas ilmunud raamatut on tõlgitud inglise keelest, kusjuures neist vaid üks biograafia (John F. Kennedy) kuulub tegelikult anglosaksi kultuuriruumi, kõik ülejäänud käsitlevad prantslaste, venelaste või sakslaste elulugu, mille puhul võinuks ju eeldada ka vastavate maade ajaloolaste teoste tõlkimist. Mõneti meenutab see olukorda nõukogude ajal, mil tohtis tõlkida peamiselt vene autorite teoseid. Iseenesest ei ole mul midagi ingliskeelsete ajaloolaste vastu, kuid eesti rahvuskultuuri arengu seisukohalt pean tervitatavamaks tasakaalustatumat ajalookirjanduse tõlkepoliitikat, mis ei oleks niivõrd allutatud vaid ühele suurele keelele ja kultuurile. Kuid loodetavasti on siin tegemist vaid juhuse, mitte kirjastuse teadliku strateegiaga.

Šotimaa St. Andrewsi ülikooli emeriitprofessori Anthony Levi näol on igal juhul tegemist Prantsuse aja- ja kultuuriloo spetsialistiga, kes tunneb hästi prantsuskeelset teaduskirjandust ja allikaid. Levi on avaldanud mitmeid teoseid renessansi ja reformatsiooni ning XVII sajandi prantsuse vaimuajaloo kohta, hiljuti tema sulest ilmunud Louis XIV biograafia on loogiline jätk 2000. aastal ilmunud Richelieu’ eluloole, sest oli just kardinal Richelieu teetasandaja Prantsuse absolutismile, mis jõudis oma apoteoosini Päikesekuninga (Roi-Soleil) valitsemisajal. Sellest peale kujunes Prantsusmaa poliitika ja kultuuri sümbioosist kõigile Mandri-Euroopa riikidele eeskuju, mille mõju kestis kuni XX sajandini.

Armand Jean du Plessis (1585 – 1642), kellest sai Richelieu alles 1619. aastal, ei olnud kõrget päritolu ja pidi ennast ise üles töötama. Riigimehena seisid tema ees keerukad ülesanded. Tolleaegne Prantsusmaa oli just jätnud selja taha XVI sajandil maad vapustanud ususõjad, kuid kuningas Henri IV, kes oli Nantes’i ediktiga kindlustanud hugenottidele (prantsuse kalvinistidele) usurahu, mõrvamine katoliikliku fanaatiku poolt aastal 1610 paiskas Prantsusmaa uuesti kriisi  ja seadis küsimärgi alla moodsa riikluse väljakujunemise võimalikkuse. Richelieu’ valitsuse kaks põhiprobleemi olid mässude hirm cauchemar des rébellions, s.t hirm kõrgaadli ja parlamentidesse koondunud mantliaadli opositsiooni, õukonnaintriigide, hugenottide usurahutuste ja talupoegade ülestõusude ees, ning koalitsioonide hirm (cauchemar des coalitions), kartus, et välisvaenlased piiravad Prantsusmaa sisse. Ja need hirmud realiseerusid tema valitsusajal täiel määral, sest kõrgaadel intrigeeris kardinali vastu pidevalt, absolutistliku kuningavõimu suurendamisele suunatud maksupoliitika kurnas äärmiselt talupoegi ja kutsus esile pidevaid ülestõuse, hugenotte suudeti kuningavõimule allutada vaid enamiku La Rochelle’i linna elanike surnuksnäljutamise hinnaga ning Habsburgide ülemvõimu ähvardus Euroopas sundis veendunud katoliiklast Richelieu’d Kolmekümneaastases sõjas asuma protestantide poolele.

Anthony Levi biograafia käsitlebki Richelieu’ isiksuse ja tegevuse vahendusel üksikasjalikult kõiki neid küsimusi. Ta annab põhjaliku ülevaate Richelieu’ perekondlikust taustast, jälgib noore vaimuliku sihikindlat tõusu kolkaliku Luçoni piiskopi kohalt leskkuninganna Maria de’ Medici lähemaks nõuandjaks ja hiljem kuninga esimeseks ministriks. Lõviosa raamatu mahust käsitleb Richelieu’ tegevust Prantsusmaa faktilise valitsejana, kusjuures Levi pöörab palju tähelepanu ka tolleaegse Prantsusmaa kultuurile ja katoliiklikele usuvooludele.

Levi käsitlus on küllaltki traditsiooniline ajaloonarratiiv, mis on keskendunud Richelieu’ elukäigu ja Prantsuse poliitilise ajaloo sündmustiku küllaltki detailsele esitusele. Ega sellest ei olekski midagi halba, kui Levi ei takerduks liigselt üksikasjadesse ja tal ei tuleks kohati puudu oskusest esile tuua varauusaegse Euroopa poliitilisi jõujooni. Paraku on nii, et vähemalt Levi esituses moodustavad kõrgaadlike intriigid ja vandenõud, tolleaegsed keerulised dünastilised suhted ja nendega kaasnevad riikidevahelised territoriaalsed pretensioonid tõelise rägastiku, milles orienteerumine on raske ka professionaalsele ajaloolasele, tavalisest ajaloohuvilisest lugejast rääkimata.

Samuti ei ole sageli põnevaid ajaloosündmusi ja -fakte esitavas tekstis suudetud selgelt esile tuua Richelieu’ sihipärast tegevust Prantsusmaa absolutistliku kuningavõimu ning ühtse rahvusliku identiteedi väljaarendamisel, mis on muidu Levi raamatu põhiväide. Näiteks on tekstis korduvalt mainitud nn intendante, s.t provintsidesse saadetud maksude sissenõudjaid, kes allusid otseselt keskvõimule ja piirasid oma tegevusega oluliselt kohaliku eliidi maksuhärrust, kuid omaette vaatluse alla Levi seda absolutismi kehtestamise seisukohalt olulist fenomeni ei võta. Kõige lähemalt selgitab kardinali püüdlusi Prantsusmaa kultuurilise ühtsuse loomisel ehk Prantsuse Akadeemia asutamine, mille esmaseks ülesandeks sai prantsuse kirjakeele standardiseerimine. Richelieu unistas koguni sellest, et akadeemiast saaks kogu Prantsusmaa kultuuri- ja teadusalast tegevust suunav ja kontrolliv asutus, kuid selle juures põrkas ta kohe parlamendi vastupanule – too kartis sealt lähtuvat kultuurilist absolutismi. Kahjuks ei püstita Levi üldse küsimust, kas prantsuse rahvuse kultuurilise ühtsuse ja identiteedi loomine on ajaloolaste hilisem (olgugi et tõene) konstruktsioon või on tegemist juba Richelieu’ enda teadvustatud ja sõnastatud eesmärgiga. Ka teose üsna eklektiline lõppsõna, kus mulle üksjagu arusaamatul viisil iseloomustatakse Richelieu’d kui ajale jalgu jäänud inimest, ei kujuta endast just kardinali riigimeheliku tegevuse head kokkuvõtet.

Kohati väsitava sündmustikuesituse kõrval on huvitavad Richelieu’le ja Louis XIII kui isikutele ja nende omavahelistele suhetele pühendatud leheküljed. Louis XIII, kes pidi oma lapsepõlves taluma peksu ja emaarmastuse puudumist, oli väheste vaimsete huvidega nõrk ja tujukas valitseja, kes eelistas riigiasjade ajamisele jahilkäimist. Kuid Louis XIII suurus valitsejana seisneb selles, et ta suutis märgata ja hinnata Richelieu riigimehelikke omadusi ning toetas vankumatult tema reformipüüdlusi, hoolimata kõrgaadli ning sageli ka kuningliku perekonna vastuseisust. Richelieu ise oli oma pragmatismile vaatamata tõsiusklik katoliiklane, kes uskus Jumalast salvitud kuningavõimu ja käsitas end selle teenrina.

Levi käsitleb üsna põhjalikult ka Louis XIII seksuaalsust ja tema homoseksuaalseid kalduvusi, mis olid aga tugevasti pärsitud, sest sügavalt usklik kuningas pidas homoseksualismi surmapatuks. Väga intrigeeriv on Levi oletus, et troonipärija, hilisem kuningas Louis XIV, oli sohilaps, kelle tegelik isa oli Austria Anna armuke kardinal Mazarin. Selle oletuse ehitab Levi üles mitmete ajalooallikate tunnistustele. Ta väidab, et Louis XIII ja kuninganna Austria Anna poolvägisi paaripanek 14aastaselt tingis hilisema külmuse ja vastumeelsuse abikaasade omavahelistes suhetes ning troonipärija sünni ajaks ligi veerand sajandit pärast pulmi olid igasugused intiimsuhted kuninga ja kuninganna vahel juba ammu lakanud. Ka siinjuures peab Levi Richelieu’d tegelikuks niiditõmbajaks, sest kardinal oli eluliselt huvitatud seadusliku troonipärija ilmaletulekust, et vältida aadliopositsiooni liidri, kuninga noorema venna Gastoni trooniletõusu. Kõiksugu suhete ning enda ja kuninga vastu suunatud intriigidega oli Richelieu, nagu Levi korduvalt rõhutab, suurepäraselt kursis, sest kardinal oli konfidentsiaalse informatsiooni hankimiseks loonud terve luureagentide võrgu.

Raske on nõustuda Levi väitega (lk 72), et monarhi isik mõjutab poliitikat harva. Kuigi uuemas ajalookirjutuses on hakatud absolutismi mõistet küsimärgi alla seadma ja esile tõstma seisuste esinduste ja muude tsentrifugaalsete faktorite tähtsust varauusaegses riigis, ei saa ometi eitada, et sel ajastul oli monarhide ja vürstide kätte koondunud vägagi suur võim ning nende isikuomadustest ja valikutest võis sageli sõltuda tervete riikide ja rahvaste saatus. Ka Levi enda tekst räägib tegelikult sellele monarhi isikuomaduste tähendust pisendavale teesile pidevalt vastu.

Levi ei ole ajalookirjutajana just hiilgav stilist, kuid tema keel on küllalt selge ja konkreetne, vaid pikemad üldistused on mõnikord sõnastatud rabedalt ja raskesti arusaadavalt. Kuid see võib johtuda ka tõlke puudustest. Tõlkija lapsus on kindlasti Hugo Grotiuse nimetamine rahvusvahelise seaduse (lk 276), mitte rahvusvahelise õiguse alusepanijaks. Kokkuvõtteks peab ütlema, et kuigi Levi ei ole oma teosega suutnud luua terviklikku sünteesi Richelieu’ elukäigust ja ühtse Prantsusmaa kujunemisest, pakub raamat XVII sajandi esimese poole Prantsusmaa ajaloo huvilisele sellegipoolest väärtuslikku ja usaldusväärset teavet, milles orienteerumist hõlbustab ka põhjalik koha-, isikunimede ja aineregister.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht