Putini sõda

Ükski läänemaailma otsustajatest pole siiani tõsiselt üritanud lõpetada või isegi piirata Vene ulatuslikku rahapesu läänes.

JÜRI SAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Praegune rahvusvaheline olukord on pingelisem kui kunagi varem pärast külma sõda ja võib tõepoolest lõppeda suure sõjalise konfliktiga keset Euroopat. Saatkondi, näiteks Venemaa, USA, Ühendkuningriigi ja mõne teise lääneriigi oma, evakueeritakse Ukrainast ning nende riikide kodanikel soovitatakse maalt lahkuda. See ei osuta üksnes diplomaatia läbikukkumisele, vaid selles peegeldub kogu läänemaailmas Venemaast loodud kujutluspildi lagunemine. On ju viimasel kolmel aastakümnel diplomaadid, poliitikud, ajakirjanikud ja intellektuaalid järjepidevalt keeldunud aru saamast, milliseks riigiks on Venemaa kujunenud pärast „XX sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi“.1 Lääs on nüüd ka valmis efektiivselt reageerima Venemaa agressiivsetele sammudele.

Moskva suunalt tulnud sõnumeid vaadates saab ilmseks üks tähtis asjaolu. Kõik Venemaa tippjuhtkonnas viitavad otsesõnu ühele Kremlis asuvale isikule, justkui pidevalt rõhutades, et tema ainuisikulised otsused saavad sõja ja rahu küsimustes määravaks. Pole kahtlustki, et sealne võim on tugevalt tsentraliseeritud ja personifitseeritud, kuid valmisolek aktiivseks sõjategevuseks näeks välja hoopis teistsugune: väljapoole rõhutataks hoopis kogu rahva soovi ja valmisolekut sõjaks.

Vaikib nagu sfinks

Ei saa pidada normaalseks, et lääne poolelt nõutakse kõiksugu kirjalikke, üksikasjalisi ja riigiti antud vastuseid ultimaatumile, kuid ise vihjatakse üksnes hämaralt: „Kanname talle ette ja siis kuulete vastust.“ Lääs on niisugused reeglid lihtsameelselt vastu võtnud ja seetõttu jätkubki katkematu targutamine, kas sõda „tuleb või ei tule“. Telefonid Moskvas muudkui helisevad, sest presidendid ja peaministrid tahavad kõik täpselt teada „mis õigupoolest tema peas toimub?“. Seepärast sõidavad iga natukese aja tagant lääne kõrged ametiisikud Putiniga näost näkku kohtuma. Viimane vaikib saladuslikult nagu sfinks. Pärast suhtlusmaratoni Prantsusmaa presidendi Macroniga kaebas Putin ajakirjanikele: „Tuli ja piinas mind kuus tundi järjest oma küsimustega.“ Telepilti vaadates jäi aga silma hoopis Macroni mõtlik ilme à la „ei tea, kas seal pika laua teises otsas istub päris Putin või keegi tema teisikutest?“.

Ükski riik ei funktsioneeri sel viisil. Ja eriti suureks sõjaks valmistuv riik ei lükka vastutust järjepidevalt ühele isikule, sest sõda peab alati riik, mitte isik. Praegu peaks Venemaalt tulema hoopis teistsuguseid signaale. Esiteks peaksid Venemaa riiklike valdkondade esindajad, samuti elanikkonna erinevad rühmad raporteerima kõrgemale juhtkonnale, et ollakse valmis täitma ükskõik milliseid Kremlist tulevaid korraldusi. Paraku seda ei ole, lausa vastupidi: Moskvast kinnitatakse järjepidevalt, et lääs kütab üksnes üles sõjahüsteeriat ja Venemaa ei kavatse Ukrainat rünnata.

Ei tohi unustada, et Venemaa militaar­riigina valmistub permanentselt järgmiseks sõjaks. Pidev valmisolek tähendab aga riigi logistilist võimekust liigutada vägesid ühest Venemaa otsast teise, samuti suvalisel hetkel alustada elanikkonna üldmobilisatsiooni ja kõigi ettevõtete-tehaste kiiret ümberlülitamist täiemahulise sõjaaja toodangu väljastamiseks. See kõik on kogu aeg olemas olnud, lisaks 2014. aastal alanud sõjaline konflikt Ukrainaga.

Lääne luureteenistuste meelest on sõjategevuse peatse alustamise kindel indikaator, kui tuuakse kohale välihospidalid. See kõlab veidralt, sest Venemaa sõjalises doktriinis on sõdurite heaolu olnud alati teisejärguline. Seda laadi indikaatorid pole adekvaatsed. Täiemahuliseks sõjategevuseks Ukrainaga peab Venemaa võtma kasutusele regulaarväed, laial rindel ja suurel territooriumil sõdimiseks ei piisa suhteliselt väikesearvulistest erivägedest. Ühel poolel oleksid sel juhul ukrainlased, kes võitlevad oma kodumaa, vabaduse ja sõltumatuse eest, ning teisel poolel Vene väed, kelle võitluse mõte jääb arusaamatuks.

Kui vastamisi satuvad oma vabaduse eest võitlevad ukrainlased, keda toetab vaba maailm, ja Putini klanni eest võitlevad venelased, ei saa olla kahtlust võitluse lõpptulemuses. Kas täiemahulise sõja pidamiseks oma suurima vennasrahva vastu piisab lahinguhüüdest „Putini eest!“, „Gazpromi või Nord Stream II eest!“ või hoopis „Allahu akbar!“, nagu oli kuulda lahinguväljal Donbassi sõja algaegadel, kui seal sõdisid ka Kadõrovi lähetatud sõjamehed. Seejuures vaataks seda kõike väga ligidalt pealt Venemaa nn surmavaenlane NATO, kes annab ukrainlastele igakülgset abi (v.a elavjõud). Seda laadi inimeksperimentide kibedaid vilju saaksid maitsta eeskätt vene lihtsad inimesed, mõttetu sõja eest ukrainlastest naabritega maksaksid oma eluga paljud noored venelased.

Putini jaoks tiksub aeg halastamatult allakäigu suunas, globaalsete ambitsioonide taga seisab kiratsev majandus ja totaalne korruptsioon. Vene praeguse poliitilise ja majanduseliidi lojaalsus riigile ja selle ideoloogiale pole sedavõrd suur, nagu paistab välja ametlikust retoorikast. Korruptiivsus on Venemaa võimuladvikus norm: nii riigi tippjuhtkond kui ka Kremliga seotud ärimehed näevad riigis eelkõige isikliku rikastumise vahendit. Väga paljud neist, sh isegi Putini lähiringi kuulujad, hoiavad suuri rahasummasid läänemaailma pankades. Paljudel läänevastastel tippideoloogidel on topeltkodakondsus, nad on lääneriikides kinnisvaraomanikud ning koolitavad oma järeltulijaid sealsetes juhtivates ülikoolides.

Valitseme, kuni elame

„Ärge kunagi sepitsege midagi Venemaa vastu, sest ta vastab igale teie kavalusele ettearvamatu rumalusega,“ olevat teravmeelitsenud Otto von Bismarck. Nii nagu lõppes sotsialistlik eksperiment läbikukkumisega, ootab ka putinlikku eksperimenti sama saatus, sest Putini juhitud režiimil puuduvad realiseeritavad ideed ja kavatsused Venemaa tegelikuks ülesehitamiseks. Venemaa liidritel (kollektiivsel Putinil) ei ole pikale perspektiivile orienteeritud arengustrateegiat ning tema lähikonda iseloomustab suhtumine „valitseme, kuni elame, võtame veel, mis võtta annab“.

Juba praeguse seisuga on see kriis toonud Venemaale kaasa ainult halbu tagajärgi, täiemahulise sõjategevuse tulem oleks aga fiasko: jõudude vahekorra ja moraalse positsiooni analüüs näitab selgelt Venemaa allajäämist. Seejuures ei tohi alahinnata võimul seltskonna hirmu lõpuga kaasneva ees. Nende meeleheide võib leida väljundi ka püüdes kutsuda esile järjekordne globaalne kriis, mille tagajärjed on ennustamatud. Kõige loogilisem on aga järeldada, et Venemaa uus aadel ehk Putini rikkaks saanud lähiring muretseb juba praegu väga-väga tõsiselt oma läänes paiknevate triljonite dollarite pärast.

Praeguse kriisi puhul on korduvalt viidatud Müncheni kokkuleppe (1938) kordumise võimalusele. Kui midagi selletaolist uuesti juhtuks, oleks see lääneriikide juhtide erakordselt rumal möödalaskmine, sest praegu Stalin on, kuid Hitlerit pole. Maailmas lihtsalt ei ole praegu Putinile sellist partnerit, kellega koos mängides saaksid nad teise poole ihukarvad päriselt püsti ajada. Putini sellesuunaline katse külaskäigul Pekingisse lõppes teatavasti talle väga viletsate tulemustega. Venemaa suunalt tulevad sõnumid räägivadki sellest, et Putin on jäetud üksinda toimuva eest vastutama.

Riigina toimetab Venemaa n-ö uhkes üksinduses, sest Valgevene režiim on ainuke, kes on lubanud seista lõpuni Putini kõrval. Kreml ei tegutse fikseeritud pikaajaliste plaanide alusel ega võta ebavajalikke riske. Olles sulgenud kõrvad mõistuse loogika ees, on see võim äärmiselt tundlik jõu loogika suhtes. Sel põhjusel võidakse hõlpsasti tagasi tõmbuda – ja tavaliselt tõmbutaksegi –, kui kohatakse tugevat vastast. Niisiis, kui läänel on piisavalt jõudu ja ta teeb selgeks, et on valmis seda kasutama, tuleb tal seda tegelikult teha ilmselt harva.

Praegune strateegiline olukord sarnaneb pigem 1961. ja 1962. aasta omaga, mil tookordne Kremli boss Nikita Hruštšov võttis nõuks Ameerikaga tõsise riiu üles kiskuda. Kõigepealt tehti valmis Berliini müür (augustis-novembris 1961) ja oktoobris 1962 hakati viima Kuubale ballistilisi rakette. See kõik oli läänele ootamatu, sest veel 1959. aastal tegi Hruštšov Ameerikasse eduka visiidi, mis pidi olema start „külma sõja lõpetamiseks ja uks püsiva rahu ajastusse“. Raketikriis lahenes mõlema poole ja kogu maailma jaoks õnnelikult, kuid Hruštšovi poliitiline karjäär lõppes oktoobris 1964. aastal, sest ta oli muutunud kompartei juhtkonnale koormaks.

Moskvast on juba tulnud sellekohaseid signaale (nt erusõjaväelaste pöördumine)2, et objektiivse olukorra raskust mõistetakse3, kuigi ei maksa arvata, et võimukoridorides poleks ka neid, kes lihtsameelselt usuvad, et pärast esimest lasku jookseb kogu Ukraina armee Venemaa poole üle. Lääne viimase aja käitumine jätab kahjuks vägisi mulje, et sõja soovijaid püütakse hoopis julgustada. Kuidas muidu seletada paanilisi üleskutseid just praegu Ukrainast lahkuda, sest kui seal diplomaate enam pole, on maailmal väga keeruline toimunust objektiivset pilti saada. Selline tegevus õõnestab ukrainlaste võitlusmoraali ja põhjustab paratamatult üksijäetuse tunde, rääkimata majanduslikust kahjust, mille need erakorralised sammud kaasa toovad. Ukraina presidendi avaldused paanika kohe lõpetada ja Ukrainale osutatavat toetust suurendada on täiesti asjakohased.

Väärtustega vastuolus

Lääne käitumine on järjekordselt oma väärtustega vastuolus. Ukrainlaste ohvrikstoomisele geopoliitiliste kaalutluste huvides pole vähimatki õigustust. Venemaale rangemate sanktsioonide seadmiseks on juba praegu piisavalt põhjust ja pole vaja oodata mingeid järjekordseid suuremat sorti sigadusi. Ükski läänemaailma otsustajatest pole aga siiani tõsiselt üritanud lõpetada või isegi piirata Vene ulatuslikku rahapesu läänes, on kardetud Venemaa nii avalikku kui ka varjatud poliitilist ja finantsilist mõjukust läänes. Keegi pole võtnud tõsiselt kaalumisele võimalust, et Saksamaa peaks tegema ennast sõltumatuks Vene gaasist või Prantsusmaa keelustama parteid, mis võtavad vastu Vene raha. Või et Ühendkuningriik ja USA peaksid tõkestama Vene oligarhe omandamast kinnisvara Londonis ja Miamis. Keegi pole soovitanud, et adekvaatne vastus Putini viljeldud informatsioonisõjale meie poliitilise süsteemi vastu võiks olla inforünnak tema enda ja tema läände peidetud varade vastu.

Lääs ei tohi kaasa minna Moskva suunalt kostuva tuttava liturgiaga, mille järgi tegutseme reegliteta ajajärgul, mil vanad reeglid enam ei kehti ja uusi pole veel paika pandud. Tagasipöördumist globaalse reaalpoliitika ja maailma mõjusfäärideks jaotamise juurde ei tohi isegi kaaluda, sest see viib ebaõigluse ja rahvusvaheliste pingete hüppelise kasvuni. Putini eesmärk ei ole jõudsalt edenev, rahumeelne, rikas ja inimarengule keskendunud Venemaa, vaid riik, kus jätkuvalt on võimul tema. Tema lähiringi, uue nomenklatuuri eesmärk on aga säilitada oma rikkused. Paraku pole kollektiivne Putin siiani kogenud oma tegevuse tõttu lääne suunast ühtegi tõsisemat tagasilööki.

1 Anne Applebaum, Why the West’s Diplomacy With Russia Keeps Failing. – The Atlantic 13. II 2022.

2 Vt Leonid Ivašovi intervjuu Ehhole: Путину надоела Россия – Отставной генерал Ивашов о войне с Украиной.8. II 2022. https://www.youtube.com/watch?v=iXOcuzQjzdo

3 Vt Dimitri K. Simes, Why Biden Should Give Diplomacy With Russia a Change. – The National Interest 4. II 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht