Purgist, jätkuvalt …

Evi Arujärv

Maarja Kangro hiljutine Sirbi intervjuu sisaldas ka põhjalikku seletust tema televisiooni luulesaates kõlanud luuletuse „Liiklusmärk” vaatajaid šokeerinud sõnavaliku teemal. Ta kõneles tabusõnade tugevast katartilisest toimest, mille teadusuuringutes tuvastatud mehhanismid peituvad aju neuronitasandil. Info oli huvitav: nüüd siis tean, miks vandumine kriisisituatsioonides kuidagi kirgastavalt mõjub. Seletuse teine osa kõneles sõna jõust: „Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi  muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa tõttu, mida lapsed ja suuredki ikka plankudele ja bussipeatustesse joonistavad. Kõleduse, lootusetuse ja äraeksimise kontekstis on ta kodune märk mahlakast elust, lootuse, viljakuse ja inimkommete naljaka järjepidevuse sümbol.” Arvan, et sain luuletaja jutust ja konkreetsest luuletusest aru.

Arvan, et saan aru ka konservatiivsema luulesõbra meelepahast. Sisuliselt haakus protesti tekitanud  luuletus üldrahvaliku diskussiooniga, mille sümboliks on kõigile teada purk ning mida ümbritsevad konservatiivsema publiku sajatused ja skeptitsism ning kirjanike-luuletajate pateetilised või sarkastilised (enese)kaitsekõned. Vastuolu tuumaks on küsimus, kas eksisteerib mingi ülim argument piiramatu „sõnavaraga” kunstitegemise kaitseks ja kas see annab tegijatele mingi (romantismi ajal normiks saanud ja kultuurikeskse rahvusidentiteediga toestatud) eristaatuse. See küsimus oli ja on õhus nii seoses konkreetsete inimeste eraelu sotsiaalkriitilise  või poliitilise taustaga pilastamisega kunsti või meelelahutuse vormis kui ka lihtsalt piirideta madalkeelsuse kontekstis. Niisiis – kas piiramatu „sõnavara” ülim argument võiks olla neuroloogiline tasand ja mingi pingest vabanemise mõnu?

Nimetatud alus tundub siiski liiga avarana: läbivad ju neuroloogilisel tasandil toimuvad pinge ja vabanemisseisundid inimelu iga hetke … Siiski on olemas üks funktsioon, mida võiks pidada lausa kõrgkultuuri (kui silmas pidada tõepoolest funktsionaalset  külge, mitte diskrimineerivat sotsiaalset hierarhiat) ülimaks argumendiks ning mis õigustab ka madalkeelsust ja teisi šokeerimise vahendeid. See nähtus või omadus on kunstiteose „äratusvõime”, mis toob kaasa teadvuse muutumise, ergastumise ja ärkamise mingisse „tõelisemasse” tõelusse. Seda laadi äratusest kõneles ka Maarja Kangro luuletus. Kõrvalepõikeks: on tähelepanuväärne, et äratamise ja ärkamise mõiste tähistab ka religioonide ja rahvustunde värskendamise protsessi. Äratav kunst on siiski üldiselt vastand rituaalsele, kopeerivale ja kinnitavale kultuurile – mille ülekaal on mõistetav, sest see annab inimesele ja ühiskonnale turvatunde. Samas ei pea äratus ju tingimata tähendama ühesuunalist protsessi – tabude murdmist ja suundumist mingist abstraktsest tõelusest ülimalt meelelisse reaalsusse. Isegi tänapäeval on veel võimalik ka vastupidine: meelelise ülendamine metafüüsiliseks, vältides triviaalseid ja madalkeelseid märke.

Äratus võib olla uks väga erinevate elumaailmade või tõeluste vahel.  Kunsti äratusvõimet ülimaks argumendiks pidades ei saa tähelepanuta jätta, et kaugeltki alati ei täida selle vahendid oma eeldatavat eesmärki. Peapõhjuseks on devalveeriv kontekst: äratusele lähedast agressiivset tähelepanu hõivamise meetodit kasutab praegu ka pulbitsev reklaamimaailm, neelates nii traditsioonilise kõrgkultuuri märke kui ka demokraatlikku madalkeelsust. Olukorras, kus ropendamine ja ekraanil paaritumisliigutusi tegevad poolpaljad kehad on kultuuriformaat ja norm, võib plangult pärit süütu roppus kunstiteoses ärritada  tõesti vaid eestiaegse lastetoaga konservatiivseid vanainimesi.

Vängemat kraami kasutades on aga oht, et publik ikkagi ei „ärka”, vaid lämbub „normi” sisse. Tundub, et Interneti-põlvkond siiski naudib seda nagu juba juurdunud rituaali – mis paraku ei tähista uude reaalsusse ärkamist, vaid lihtsat koopiakultuuri. Sellega seoses meenub üks netis ringlev Ameerika märuli- või macho-filmi lõigatud „lühiversioon”, kus olid alles üksnes fuck-sõnad. Neid ikka jätkus seal – ja sõnamuusika kõlas nagu mingi rahvaluule või loits, mänguliselt ja ilmsüütult.