Püha Kultuuri kiusamine?

Kui muuseumid suletakse enne kaubanduskeskusi, on see sümptom, et kultuur jäetakse selles valitsuses üksi.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Kolmapäevast alanud uued piirangud võtsin vastu nagu muuseumiinimesed suure hämmastuse ja meelehärmiga. Ööklubid, mõistetav. Muuseumid ja teatrid – mis asja!? Miks suletakse koroonaohus esmalt asutused, kus piisknakkus levib vähemal määral kui kõigis teistes avalikes asutustes? Kaubanduskeskused ja jõusaalid võivad seevastu olla lahti: rahumeeli saab käia kaupu näppimas ja stressi välja higistamas. Tõsi, rühmatreeninguid ei saa korraldada, kuid ähkimisest tõstepingile kleepunud viiruseosakesi see vaevalt häirib.

Kehtestatud kahtlase kasuteguriga piiranguis tasub näha sümptomit. Need osutavad millelegi enamale, räägivad läbimõtlematusest ja kaubanduskeskuste edukast poliitavalikkuses välja mängitud käest. Valitsuse moodustanud parteidele on tegu kalkulatsiooniga: „Midagi on tarvis teha. Mida teha?“ Nii fookuspunkti „midagi“ kui ka küsimuse olemuse „mida“ lugemine šifreeritud sõnumina annab tuleviku- ja poliitikavaatluseks hea kaardi ja kompassi.

Minister“ peaks tähendama teenrit

Kaubanduskeskuste lobitöö oli hiilgav: soovitut ei saavutatud mitte pelgalt kuluaaripoliitikaga, vaid jõulise meediakampaania, isikliku vastutuse ja kannatajapositsiooni rõhutamisega. Keskused jäävad piirangutest puutumata, vastukaubaks pingid ja Wi-Fi. Ei oska öelda, kas edukamat vahetuskaupa väljaspool Tallinna linnavalitsuse tumedaid koridore leiakski. Õhku jääb rippuma küsimus, miks ei saanud muuseumid sellele edule ligilähedalegi.

Õige vastus oleks vahest: puudulik lobitöö. Siinkohal ei soovi ma materdada kaubanduskeskusi, kes olid oma asja eest väljas ja seda hästi. Samamoodi oleks muuseumide eest pidanud väljas olema kultuuriminister. Kujutage ette, milline võimalus! Seista teaduspõhisuse mõõk käes Eesti muuseumide ja teatrite eest – millise sotsiaalse kapitaliga oleks saanud värskelt ametisse astunud minister oma ametiaega alustada! Kahjuks jäi see olemata. Kõrvad tõmmati lidusse ja oma valdkond lükati n-ö rööbastele. Kehakultuuri taust ei vabanda siin ministrit mingitpidi välja.

Ma ei süüdista kultuuriministrit ebakompetentsuses ega puudulikus valdkonnaanalüüsis, kuid loogika, mida on kasutatud rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, ajab südame läikima. „Muuseumite kohta oli ka neid näiteid olemas, poliitikud käivad ka muuseumites, tegelikult on seal seda liikumist teatud hetkedel päris palju“, ütles minister rahvusringhäälingu kultuuriportaalile vabariigi aastapäeva järgsel päeval.1 Siinkohal toon parafraasina ära pr Oti väljaöeldu presidendi institutsiooni kohta Keskerakonna veebilehel: kultuuriministrile on väga kõrged moraalsed ja eetilised nõudmised, mistõttu tekitab iga eksimus inimestes põhjendatud kurbust.2

Ma ei saa ega soovi pelgalt visata tuld ja tõrva värske ministri suunal. Muuseumide sulgemine on probleem ka seetõttu, et muuseumid on muudetud sihtasutusteks. Teisisõnu: muuseumidel on tarvis teenida omatulu, et maksta osa töötajate palku, osta vajalikku, tuua sisse näitusi ja uuendada ekspositsioone. Eesti kunsti, kultuuri ja ajaloo kaubastamine on vaikne, kuid juba alanud protsess. Muuseum on muudetud poolettevõtteks, mis peab kuidagi end vee peal hoidma ja pole enam täielikult osa pärandist, mida armastataks tingimusteta. Kui muuseumid suletakse enne kaubanduskeskusi, on see sümptom, et kultuur on selles valitsuses üksi. Loodan südamest, et eksin.

Pea“ peaks tähendama juhti

Pöördugem mikrotasandilt makrotasandile. Mida ütlevad valitsuse ja edasise poliitika kohta eelmise nädala piirangud? Enamat kui seda, et kaubandusvõrk suudab juhtida riigi kätt. Välja joonistub hirm reitingutabeli ees. Suurepäraselt on sõnastanud koroonakriisi praeguse etapi põhiküsimuse Vilja Kiisler: „Milleks karistada mõistlikumat osa ühiskonnast uute piirangutega, sellal kui ignorantne sülitab täitsa kindlasti ka uutele piirangutele?“3 Küsiksin vastu: „Milleks karistada piirangutega, kui võib karistada trahviga?“

Kõigi Euroopa maade hulgas – kui jätta kõrvale Põhjamaade kiireim põlvkonnavahetaja Rootsi – on Eesti maskikandmisnõude kehtestamisel mannetuim näide. Olen Tallinnas loobunud ühissõidukite kasutamisest, sest alati on vähemalt veerand bussis või trammis sõitjatest maskita. Tegelikult pole valitsusel vaja valida (ei olnud eelmisel, ole ka sellel ega järgmisel nädalal), milliseid paiku sulgeda. Valida tuleb, kas hakata reeglite rikkujaid trahvima või ei ning kui tõsised peavad need trahvid olema.

On küllaltki selge, mida on tarvis teha: piirangud ja meetmed on olemas ning need on vaja reaalselt kehtestada. Kahjuks pole rahvas näidanud ennast piisavalt vastutustundlikuna. See on tegelikult okei. Kodanik olemine nõuabki õppimist ning isegi siis, kui oled kuuskümmend viis, on see tegelikult veel võimalik. Kahjuks pole me enam olukorras, kus õppimiseks oleks aega. Valitsus peab astuma kõige ebapopulaarsema võimalikest sammudest: hakkama trahv trahvi haaval kaotama oma valijaid, õpetades, kuidas olla kodanik.

Ometi pole see see, mida tehakse. Suures plaanis peitub siin praeguse olukorra sümptom. Miks rakendati eelmisel nädalal just need piirangud, mis rakendati? Selleks, et olla reitingutes õigel hetkel piisavalt kõrgel ja hoida võimu, mitte selleks, et võita võimalikult väheste kaotustega (ka tüsistused, nagu kaheksa kuud kroonilist väsimust, käivad kaotuste alla) rahvast räsiv viirus. Valitsus tahab meeldida, pakkuda meeltmööda lahendusi ja olla meele järele neile, kes astuvad valimiskasti juurde. Kahjuks võidab kaalutletud meeldimise alati kaalutletud kirglikkus, lasku ta pealegi aeg-ajalt püksid täis.

Õnnetuseks näitavad piirangud kui soft-populismi sümptom seda, et valitsuserakonnad ise on jäänud uskuma savisaarlikku fantaasiat, et poliitika on mäng. Kindlasti pole peaminister koletis, kes mängib teadlikult inimeste eluga. Pigem sõidavad poliitilise mängu fantaasiareeglid „See on poliitiline enesetapp! See on su viimane otsus ministrina! Sa ei saa parteiliini vastu minna!“ sisse poliitilisse reaalsusesse, milleks on riigijuhtimine.

Langetada tõeliselt ebapopulaarseid otsuseid on raske. Poliitiliselt vaat raskeim käik, mida teha. Sestap tahaksin kiita valitsust, kui nad sel nädalal kehtestasid tulemuslikud piirangud. Kirjutades esmaspäeval ei oska neid ette näha. Loodan vaid, et nad pole tühi kaja.

1 https://kultuur.err.ee/1608122269/ott-muuseumite-kinni-panekust-ka-seal-on-paris-palju-liikumist

2 https://keskerakond.ee/et/meedia/uudised/1024-anneli-ott-presidendi-iga-eksimus-valmistab-pettumust.html

3 https://epl.delfi.ee/artikkel/92649795/paeva-teema-vilja-kiisler-piirangud-ei-toota-jarelikult-teeme-neid-juurde

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht