Publikut ei tohi petta
Euroopa Liidul on eelarve heakskiitmiseks veel aega küllalt.
Rahajagamine on poliitilise võimu teostamise kõige sportlikum osa. Eelarveseadused ei ole küll ainsad, milles mõõtühikutega tegeldakse, kuid näiteks saastenormid või toiduohutuse küsimused ei tekita pooltki sellist erutust kui mõõtühik nimega raha. Võistlus ja võitlus on sama pingeline nagu spordiareenidel sentimeetrite ja sekundite pärast.
Kuna rahajagamise võistluse võitjaid ootab samasugune au ja kuulsus nagu olümpiasangareidki, teevadki avaliku võimu juhid rahajagamisest alati tippsündmuse, mis on täis dramaatilist pinget, teeseldud pisaraid ja planeeritud joovastust. Pole tähtis, kas tegu on omavalitsuse, riigi või rahvusvahelise organisatsiooni eelarvega, igal aastal või igal võimalusel ja igal pool mängitakse etendus maha enam-vähem ühesuguse stsenaariumi järgi.
Kolm kohustuslikku vaatust
Meenutagem meile kõige tuttavamat, kodumaist eelarvetegu. Esimeses vaatuses saabub Halb Sõnum rahandusministeeriumist ja keskpangast maagiliste suhtarvude kujul. Eestis nimetatakse neid arve konservatiivseks majandusprognoosiks. Kohe pärast seda ilmuvad lavale positiivsed kangelased: valitsuskoalitsioon (koor) ja eriti ministrid (peaosatäitjad). Nemad viskavad kaalule oma kenasti hinnalipikutega varustatud lubadused ja soovid. Ja, oh paraku, soovide kogusumma ületab alati võimaluste summa. Nii ongi pinge loodud ja algab Võitlus.
Ükskõik, kui valvas poleks ajakirjandus, ikka õnnestub sinna sokutada pinget veelgi tõstvaid teateid näiteks politseinike või arstide talumatust majanduslikust olukorrast. Publik neelab sööda alla, kuigi asja mõte on varustada ministrit argumentidega nagu “rahvas tahab” või “kui ajakirjandus meid peksab, kaotame hääli”. Tegelikult teab iga oma tööd oskav minister juba kevadel enam-vähem krooni täpsusega, millise lõppsumma ta tulevaks aastaks saab. Teab ka seda, et iga lisakroon tuleb lihtsalt mõne “hea kolleegi” käest üle lüüa.
Kui lähtepositsioonid on võetud ning valijatele sõnum eelarvevaidluste “erakordsest pingelisusest” maha müüdud, minnakse vaheajale. Augustis algab teine vaatus, mille käigus iga minister avalikult ja salaja kolleegide eelarvest endale lisamiljoneid üritab nihverdada. Teine vaatus on Intriigide pärusmaa ja lõpeb siis, kui valitsus eelarve eelnõu parlamenti saadab – mis juhtub kindlalt, kuid mitte varem kui vältimatult vajalik.
Kolmas, kõige nähtavam vaatus toimub parlamendis, kus käib küll suur kära kokku kolmel lugemisel, kuid eelarve jaotust muudetakse mikroskoopilises ulatuses. Kolmas vaatus on opositsiooni pidu, aasta parim võimalus avalikku valgusesse sattumiseks ja konkurentidest veelgi suurema riigimehelikkuse demonstreerimiseks. Lõppvaatuse kohustuslikud elemendid Eestis on obstruktsioon ja unetu öö, töölkäimise padjad, hambaharjad ja habemenoad. Detailide osas on välismaistel lavastajatel Eestilt veel palju õppida. Aga lõppu see ei muuda. Õnnelik Lõpp ja Eesriie (eelarve) on sama kindlad nagu päikesetõus.
Õnnelik lõpp on efektne ainult juhul, kui selleks kulub teosest võimalikult vähe sekundeid. Kui riigimehelikkus oleks poliitiku püsiseisund, ei märkaks seda keegi. Seetõttu peab riigimehelikkus ilmnema harva ja erakorraliselt. Avalike eelarvete menetlemine moodustab poliitikule parima võimalikest dekoratsioonidest, mille keskel oma riigimehelikkust näidata. Sest raha on riigimehelikkuse mõõt: kõige riigimehelikum on see, kes toob “omadele” ehk valijatele ja sihtrühmadele koju kõige rohkem raha. Sellest reeglist on vaid üksikuid erandeid. Et üldreegel kaotaks kehtivuse, peab ette tulema vähemasti majanduskriis, pigem isegi looduskatastroof või sõda.
Raha pärast laiali ei minda
On terve rida põhjusi, miks avalikud eelarved alati vastu võetakse, aga mitte varem kui peaaegu viimasel hetkel. Esiteks, seadus kohustab igal pool raha ära jagama. Kui ei jaota, siis maksudena kogunenud raha jaotub iseenesest vastavalt aasta varem kokkulepitule. Aga poliitik, erakond või riik on seotud lubadustega. Iga kompromiss võimaldab oma lubadusi täita rohkem kui 0%, kui kokkulepet ei sünni, puudub otsustajal vähimgi mõju jaotusele. Väikegi protsent munast on alati parem kui tühi koor.
Teiseks, Eestis nagu ka mujal tähendab kehtiva eelarve puudumine erakorralisi valimisi. Maksumaksjatele ja valijatele selline kulukas trall ei meeldi, kuigi võib kampaanias osalejatele tubli adrenaliiniannuse ja mõnutunde anda. Ent alati on valimissõelast läbi pudenejaid rohkem kui sõelale jääjaid ja hirm kaotada otsustusõigus ja töökoht sunnib tegema pigem kehva otsuse kui eelnõu põhja laskma.
Kolmandaks, kui ka poliitikud eelarvet tehes liiga põhimõttekindlaks peaksid osutuma (mis Eesti ajaloos viimati juhtus Jaan Tõnissoniga 1933. aastal), on avaliku teenistuse ehk ametnike asi poliitiline tahe murda. Kehtiv eelarve on alati ametnike huvides. See delegeerib vastutuse ametnikult poliitikule, seega hõlbustab ametniku tööd. Aga rahuajal tähendab iga järgmine eelarve ka ametnike isikliku sissetuleku kasvu. Oma seaduslike huvide eest võideldes saavutab ametnikkond alati oma tahtmise. Praktikas tuleb sellist vajadust üliharva ette, kuid ametnike käes on poliitiku põhjalaskmiseks olemas piiritu arsenal.
Euroopa Liidu järgmise eelarve arutelul on jõutud alles teise vaatuseni ja seetõttu oleks imelik, kui Suurbritannia eelnõu kõigilt asjaosalistelt praegu õnnistuse saaks. See oleks publiku petmine. Mis siiski ei välista kokkuleppe võimalust täielikult, sest ELi ühiseelarvel on mõned olulised erinevused riikide eelarvest. Tema heakskiitmisest või tagasilükkamisest ei sõltu ühegi konkreetse otsustaja (valitsusjuhid) ametikoht kodumaal. ELi eelarve mõjutab riike hoopis tühisemal määral kui iga riigi oma eelarve. ELi eelarve kaudu jagatakse ümber ainult üks protsent iga riigi rahvuslikust rikkusest, iga riigi omaga aga sõltuvalt maksumääradest 35 – 50 protsenti.
Kokkuleppimist soodustab asjaolu, et absoluutarvudes on ELi järgmine eelarve eelmisest igal juhul suurem, mis sest, et suhtarvudes tulupool kahaneb. Tähendab, suhteliselt vähem makstes (1,25% asemel näiteks 1,05%) saab ikka rohkem eurosid jaotada. Samas, kokkuleppe sõlmijaid on 25, mitte klassikalised koalitsioon-opositsioon-ükskõiksed. Pealegi, igaühel on vetoõigus – see on küll rohkem vaatamiseks, mitte kasutamiseks, aga suures hulgas võib alati ka mõni Švejk leiduda, kes kiusatusele vastu ei pane ja hädapidurist “kogemata” kinni haarab.
Euroopa valijate suhtes oleks kõige ausam, kui kokkulepe sünniks õigeaegselt, mitte siis, kui brittidel on kiire; kui keegi ei peaks kasutama äärmuslikke abinõusid (ei riigid vetoõigust ega Brüsseli bürokraadid autuid intriige); ja kui publik pole veel saanud etendust kogu raha eest, sest muidu on ta ka aplausiga kitsi.