Protest ja linn

Pühapäeval seistakse Russalka juures inimväärse linnaruumi eest, mida uue Reidi tee planeerijad pole oluliseks pidanud. Teed on ju tarvis, aga linnaruum, mille see loob, kuulub eelmisesse sajandisse: olulised on autod ja sõidukite sujuv liikumine, mereääre potentsiaal ja jalakäijate-kerg­liiklejate vajadused on taga­plaanile jäetud. Jälle tuleb kvaliteetne elukesk­kond kodaniku­ühendustel välja võidelda, kuigi mõnusa linna eest peaks ikka linn ise seisma.

Kaua võib linna protestide, meeleavalduste, kohtuskäimiste ja kodanike endi tellitud eksperthinnangute survel planeerida? Tundub, et inimsõbralikule avalikule ruumile pöörab linnavõim tähelepanu vaid siis, kui suured inimhulgad seda jõuga nõuavad. XXI sajandi linnaplaneerimislahenduste eest peab alati barrikaadidele tõusma.

Tallinnas on see kõik juba mitu korda läbi elatud. Alles jõudis vahefinišisse aastaid kestnud lahing Kalarannas, kus seisti avatud mereääre eest, Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimine ähvardas Luite asumi elanikud linnast ära lõigata, Kalaranna tänav vormiti keskkonda sobivamaks vaid kohalike sekkumise tõttu.

Reidi tee ehitus peaks algama sügisel, raha on juba olemas. Tundub, et projekti väljaehitamise ainuke pädev vabandus on raha kasutamise tähtaja lõppemine. Seda argumenti on kasutatud nii mõnegi teise nõutuks tegeva hoone või välisruumi projekti puhul. On aeg oma vigadest õppima hakata.