Prantslastega on nagu rebastega

Kaia Kiik

  Prantslastega on nagu rebastega – neid kui niisuguseid pole olemas. On olemas emased ja isased rebased, kõrbe- ja polaarrebased ning meie kodused punarebased, analoogselt räägivad prantslased endist kui normandlastest, bretoonidest ning pariislastest. Prantslasteks saavad nad  vahetevahel – enamasti sõjas kellegi vastu, peetagu seda või jalgpalliväljakul.

Erkki Toivanen on võtnud endale raamatus “Kahel pool kanalit” keerulise ülesande analüüsida inglaste ning prantslaste identiteeti ning nendevahelisi suhteid. Kui vaid prantslased isegi teaksid, kes nad on. Ometi on Toivaneni nägemus üllatavalt täpne isegi selliste uduste asjade puhul. Tänased prantslased on segunenud kõikidega. 1910.-20. aastatel seoses revolutsiooniga Venemaal tulid venelased ning poolakad ja said prantslasteks. Nad on seniajani kohalikku mällu sööbinud kui kaevandajad ning taksojuhid. Teise maailmasõja järgne Prantsusmaa võttis vastu kümneid tuhandeid portugallasi, itaallasi ning hispaanlasi, kes tulid riiki üles ehitama ajal, kui oma töökätest enam ei jätkunud. 1970ndatel, majanduse õitseajal kiirteede rajamise aegu, leidsid siin kodu nn Mustast Aafrikast tulnud immigrandid ja nüüd on järg eelkõige araabia maadelt saabunute käes. Kõigist on saanud prantslased ning äärelinnade hiljutistele rahutustele vaatamata nimetavad ühel päeval ka viimase põlvkonna immigrandid end prantslasteks. See on ajaloo loogika.  Hästi illustreerivad seda ajaloo loogikat Pierre Beregovoy, kes oli esimene minister president Mitterrand’i ajal (1992-93) ja kelle vanemad olid puhtad venelased, ja praegune esimene minister Nicolas Sarkozy, kes on ungari päritolu. Võrdse uhkusega loetakse prantslaste hulka ka vastavalt Itaaliast ning Alžeeriast pärit jalgpallikuulsused Platini ning Zidane.  Prantslaste identiteet ei ole määratud sellega, mis nad on, vaid sellega, mis neil on. Ja selleks on keel, ajalugu ning seadus ehk vabariik, mis veriselt  “omade” käest kätte võideti.

Prantslaste lemmiktegevus on kritiseerimine. Ma ei taha pikalt kirjutada keelest, mille üle prantslased tunnevad sama palju uhkust, aga ka muret kui eestlased. Juba aastaid on sätestatud seadused, mis reguleerivad ingliskeelsete väljendite kasutamise sagedust kirjutavas pressis. Näiteks prantsuse VI klassi õpilase sõnavara piirdub statistika kohaselt keskmiselt vaid 200 sõnaga (E. Legrand, “Méthode de stylistique française”). Kümme protsenti Pariisi äärelinnade elanikkonnast loetakse üldse kirjaoskamatuks.

Probleem on Prantsusmaal valitsev üldine pessimism. Sel talvel saab kümme aastat mu Pariisi kolimisest, kui välja arvata paar viimast aastat Los Angeleses, ning neid kahte maailma võrreldes on asi kurb. Kurb prantslastele. Uuringute kohaselt on 76% prantslastest tuleviku suhtes pessimistid. Sama näen igal sammul ka oma igapäevases suhtlemises. See ei ole eestlaste põhjamaine negatiivsus või reserveeritus, vaid üsna sügavale juurdunud sisemine konflikt tänase prantslase hinges, olgu ta siis Nice’ist või Püreneedest. Vabariik ja valitsus on alati nagunii ideaalist kaugel, kuid  kui eestlased ehitavad alles riiki üles ning enamik ameeriklasi usub ikka veel lõppematusse majanduskasvu, siis prantslase meeles jäävad viimased saavutused Louis XIV ja Napoleoni aegadesse. Muidugi, kui provotseerida, siis toovad nad välja tuhmuvad suled nagu näiteks moe- ja kunstimeka staatuses Pariisi 1920.-30. aastatel, kuid lõhe särava ajaloo ning ebakindla tuleviku vahel laieneb ning isegi kõige optimistlikum prantslane elab seda sügavalt üle. Peaaegu pool prantslastest kardab lõpetada oma elu kodutuna tänaval.

Ja tõepoolest, nagu võib lugeda Toivaneni tsiteeringus Inglismaa 1396. aasta reisiraamatust: prantslased on laisad, räpased  ning (võimalik, et ka) ebaausad logardid. Ning enamikus siinsetes hotellides tuleb seni küsida puhast  pesu ning teenindus jätab soovida ka tänapäeval. Aga see pole üldse oluline. Toivanen alustab oma raamatut peatükiga kiindumusest Inglismaasse, kuid armastusest Prantsusmaa vastu. Kui prantslased on ka ehk ratsionaalsed, siis Prantsusmaasse ning prantslastesse ei saa suhtuda teisiti kui irratsionaalselt ehk siis armastusega. Niisama absurdse, kuid eksistentsiaalse armastusega nagu Camus’ ja Sartre’i siinsamas Flore’i kohvikus kirjutatu. Lähen nüüd väikesele koosviibimisele punast Bordeaux’ veini jooma, mis siis, et selle aasta parimaks veiniks tunnistati hoopis Itaalia oma. Ka Louis XIV, kuulsa Päikesekuninga parimad peod peeti katku ajal ja nii ta need suveräänid ja monsjööd ju “prantslasteks” lõpuks ühendas.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht