Post-sõnastik XLV

JANEK KRAAVI

Ungari nüüdisklassiku jalgpalliromaan koondab klassikalise postmodernismi tekstiloome praktika ja maailmatunnetuse põhipunktid. Näiteks pööratakse teravdatud tähelepanu keeleküsimusele, mis hõlmab väljendite tähistamisvõimet, asenduste ja erinevuste esiletoomist. Samuti on paroodia minaloome mehhanismina jätkuvalt päevakorral (pisiasjade koomiline võimendamine, aristokraatliku päritolu argistamine jms). Kuid kõik need tuttavad võimalused vormistatakse kanoonilisest postmodernismist mõnevõrra erineva oleviku ja mineviku vaheliste eksistentsiaalsete pingete (karistusala) ilmnemise narratiivina (teekond). Kuigi olemise kindlus on haihtunud ja eksistents ebakindel, püütakse võimalikku tähendust (sügavus) teistsuguste kategooriate mängu toomisega toestada ja asendada.
Postmodernse ajastu jalgpall pole enam rahvuskeskse identiteedi looja, vaid üleilmse majanduse ja meelelahutusmeedia kujundatud identiteedikogemus. Jalgpalli ja staadioni kujundit mõistab Esterházy siin juba globaalsust tähistava troobina, aga sellest räägitakse rõhutatult lokaalse konteksti kaudu. Kohalikkus, isiklikkus ja päritolu kohtuvad uue geopoliitilise reaalsusega, mille põhitunnuseks mobiilsus ja vastastikune seotus. Planetaarse ja rahvusliku kokkupuuted panevad varasema epistemoloogilise mudeli proovile, aga Esterházy on sellest teadlik ning traditsioonilise postmodernismi paradigmat püütakse värskendada rõhutatud omaeluloolisuse ja dokumentaalsusega.
Postmodernismi klassikalised võtted – suurt lugu pudendavad keelemängud ja tõelisuse mõistmine tsitaadi ja kirjutamisena – romaanis küll domineerivad, kuid samal ajal töötab omaelulooline kihistus pidevalt teksti ja maailma vahelist erinevust rõhutaval režiimil. Juba uue sajandi vaimus uuritakse mäletamise võimalikkust ja põhifiguure. Mäng tekstitüüpide ja tegelikkuse versioonidega võib olla narratiivi tasandil küll oluline ja huvitav, aga tugeva poeetika dominandina läbib raamatut ka sündmuse ja fakti tunnistamine. Ajalugu võib käsitleda narratiivse võimalikkusena, aga viiskümmend aastat väldanud totalitaarne riigikorraldus jääb ikka taandamatuks tõsiasjaks. Selle sümboliks on rahvuslikku või ka Ida-Euroopa traumat tähistava kaotusmängu kogemus ja mäletamine. Legendaarsest 1954. aasta MMi finaalist mõeldakse küll nii- ja teistpidi (teeseldud mälueksitus, mängud oleks-võimalikkusega jms), aga selle põhjas on ometi kaotuse fakt. Mäletamine või mineviku refleksioon pole midagi endastmõistetavat, mõni ei tahagi seda teha, aga see on konkreetse romaani jutustaja valik ja õigus. Nii väljendub ka põlvkonnamälu ja korrigeeritakse valulikku ühiskogemust.
Kui möödunud sajandi postmodernistliku käsitlusviisiga (metafiktsionaalne romaan) kuulutati minevikust kirjutamine mänguliseks paroodiaks ja väljendati seisukohta, et minevik on „lugu”, siis uuemas kirjanduses küsitakse jällegi ka ajaloolise sündmuse tõepära ja audentsuse järele. XXI sajandi ajalooainelises ilukirjanduses otsitaksegi võimalusi ületada lõhe narratiivse vormi ja ajaloolise aktuaalsuse või materiaalsuse vahel, jutustamise ja sündmuse vahel. „Maailm ei ole palimpsest, see pole kustutatav ega uuesti kirjutatav“ (lk 138). Üldiselt pole ka Esterhazy raamatu puhul tegemist lihtsalt minevikku kronoloogiliselt esitavate jutustustega (memuaarid, mälestused, muu omaeluloolise dominandiga kirjandus). See on eksperimentaalne narratiiv püüdega tabada mineviku vahetut kohalolu, teadvustades katkestuste ja kõrvalepõigete kaudu ürituse võimatust ja ebapiisavust. Seepärast tegelevad sellised tekstid mineviku kujutamise kõrval ka küsimustega ajast, mineviku ja mina suhetest vms.
Ühelt poolt saadakse aru, et ükskõik millised narratiivsed mängud või jutustamisviisid (nt metafiktsioon) ei võimalda taasluua tõest või täpset minevikupilti. Teiselt poolt tajutakse kunagiste sündmuste survet või minevikku kinnitava materiaalse sfääri olemasolu (nt vanad fotod, vanad asjad jms), millest saab küll jutustada, kuid ometi jääb selle väljenduslik jõud juba ebakindlaks. Usutavaks muudetakse see jutustamisele mõjukust lisava ajaloolise realise kõrval lõpuks ikka isikliku siiruse ja aususega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht