Post-sõnastik XLIII – loomaõudus

JANEK KRAAVI

Looma ja inimese vahel arenevad tänapäeval kummalised suhted. See võib olla kartliku metslooma ja seenelise põgus kohtumine metsasihil, mille juhuslikkust aitab edaspidi kompenseerida linnainimeste lemmikloomandus, loomaaedade külastused, loomi kujutavad mänguasjad jms. Industriaalne loomapidamine lisab tänapäeva inimühiskonna ja loomade suhtele eraldi tumeda või võõrandava tonaalsuse. Täiesti omaette praktikana integreeritakse loomad inimeste kogemusse loodusteemaliste teleseriaalide, dokfilmide ja fotograafia kaudu. Kõik see on tunnistus loomade „kadumisest“ – marginaliseerumisest ja eksootilisse maailma pagendamisest.1

Katkestust looma ja inimest ühendanud traditsioonis on sageli kujutatud ka loomateemalise õudusloo vormis, loomaõudukana. See on õuduskirjanduse ja -filmi alažanr, mille keskmes on mõne loomaliigi transgressioon inimese vastu, sellele järgnev karistus inimesele põhjustatud üleelamiste eest ja üleastuja hävitamine. Nendes narratiivides kujutatakse tegeliku loomaliigiga sarnaseid isendeid, seega jäävad siin kõrvale üleloomulikku päritolu fantastilised olendid (nt Godzilla). Kuid nende piiride määratlemine ei saa siiski olla väga ühemõtteline, sest kogu žanri väljenduslaadile on omane realismi, kujutlusvõime ja tehnoloogiliste eriefektide vaheline koosmõju. Realismi ja mitte-realismi eristamatus on tunnuslik esimestest 1930. aastatel tehtud ahvifilmidest (nt „King-Kong“, 1933) kuni hiljaaegu kinodesse jõudnud haipõnevikuni „Meg“ (rež Jon Turteltaub, 2018). Need reeglit kinnitavad erijuhtumid sisaldavad žanri kesksete troopidena konkreetse loomaliigi liiga suuri isendeid („Lõuad“, „Anakonda“ jpt) või teatud liigi koondumist suureks hulgaks või parveks (nt Hitchcocki „Linnud“, 1963). Laiemas liigituses kuulub enamik neid lugusid omakorda ökohorrori žanrisse, milles kujutatakse üldisemalt inimese ja erinevate ökosüsteemide (meri, taimed, ilmastikunähtused jne) kriitilist vahekorda.

Žanri kesksed tunnused on võrdlemisi lihtsalt eristatavad:

Tüüpiline süžee on lugu sellest, kuidas loomad terroriseerivad inimesi, kes püüavad ellujäämise nimel ennast kaitsta; mõnikord võib põnevusfilmile omane üllatuslike pööretega tüüplugu sisaldada ka avaramat teemapüstitust

Narratiivi seisukohalt on esmatähtis sündmustik, mitte tegelased, kes tavaliselt on võrdlemisi lamedad ja üheplaanilised

Realistlikku efekti taotlev kujutamisviis domineerib üleloomuliku ja imepärase elemendi kõrval

Eesmärgiks tugeva hirmutunde tekitamine, õõv ja dramaatilisus

Graafiline vägivallakujutus, mille kese on kehavigastused ja laiali pudenev sisikond (ingl gore), maksaks jälgida ka paljastatud inimkeha tähendust kokkupuutes ohtliku loomaga

Tegevuspaigaks on üldjuhul üksildased kohad, kuid järjest enam kasutatakse globaalse ruumi troopi, mille abil elustatakse apokalüptiline sõnum

Žanri võrdlemisi napid elemendid viivad tsiteerimiseni ja koomilise elemendi tugevnemiseni

„Must lammas“ (2006) on musta komöödia elementidega mängiv algupärane õuduslugu, mis samal ajal peegeldab ometi ka filmist filmi korduvaid situatsioone ja lahendusi.

Kaader filmist

Kõik need tunnused saavad kokku nt Uus-Meremaal kümmekond aastat tagasi tehtud linaloos „Must lammas“ („Black Sheep“, rež Jonathan King, 2006). See on musta komöödia elementidega mängiv algupärane õuduslugu, mis samal ajal peegeldab ometi ka filmist filmi korduvaid situatsioone ja lahendusi. Geneetilise muundamise eksperimentidele vastab teaduse poolt koloniseeritav loomariik verise ja vägivaldse vastuhakuga. Tegijad ei lase muidugi võimalust mööda ja lammagedooni käigus leitakse sobiv hetk tsiteerida ka Ilmutusraamatut, kus uue Jeruusalemma „sisse ei pääse midagi, mis ei ole puhas, ei keegi, kes teeb jälkusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse“ (Ilm. 21, 27).

Teine näide võiks olla James Pattersoni ja Michael Ledwidge’i raamatul põhinev loomaapokalüptika „Zoo“ (2015–2017), kus loomaliigid võtavad planeedi oma kontrolli alla. See on küll idee poolest väga lihtsameelne lugu, aga loomade digitaalne sulatamine tervikusse ja sealt tulenev efekt töötab – looma ja inimese tagurpidi pööratud suhe ehmatab, seda hoolimata narratiivi üldisest nõrkusest. Klassikaline maailmalõpuaineline teadusteemadega spekuleeriv realism muutub järjest melodramaatilisemaks (suhted) ja koomiksilikumaks (aja-ruumi-tehnoloogia ülilihtne esitlemine) ja lõpuks lihtsalt tüütuks.

Kuna tegemist on suhteliselt madala­eelarvelise ja sageli kaheldava kvaliteediga meelelahutusega, siis on žanri­uuringud keskendunud enamjaolt põhimõttelisematele küsimustele, eelkõige sellele, kuidas see materjal korraga konstrueerib ja õõnestab inimese ning looma kontseptuaalset erinevust. Need on enamjaolt eetilised küsimused, mis väljendavad inimese ja looma vaheliste kontaktide ebastabiilsust ja mitmetähenduslikkust. Avalikus poliitilises elus paistab see välja nt loomaõigus­liikumiste eesmärkides: juhitakse tähele­panu loomade üldisele kohtlemisele kapitalistlikus toiduainetööstuses, loomkatsetele või loomade kasutamisele meelelahutuses. See on jõuline alternatiivne mõtteviis, mis väljendab sügavamaid muutusi elusolenditesse suhtumises.2

Küsimusi on tekitanud ka loomade kujutamine kirjanduses, kuid eriti filmis. Probleemi nähakse selles, kuidas ohtlike loomaliikide representatsioon kinolinal mõjutab inimeste hoiakuid konkreetse liigi, aga ka teiste loomaliikide ja kogu ökosüsteemi suhtes. Põhijoontes kitsale tähenduse tekitamisele rajanev võttestik külvab kahtlusi ja suunab loomadest mõtlema teatud spetsiifilisel viisil. Loomaõudukate kontekstis on see dilemma väga aktuaalne ja selgesti nähtav, kuna siin ongi eesmärgiks näidata loomi eelkõige hirmu või draamat tekitavas laadis. Klassikaline näide on muidugi Steven Spielbergi õudusmenuk „Lõuad“ („Jaws“, 1975), mis väga tugevalt võimendas ohustatud liikide hulka kuuluvale valgehaile, aga ka teistele hailiikidele osaks saanud paanilist suhtumist. Tegemist oli selge liialdusega, mis aitas kaasa valearvamuste ja hirmuatmosfääri tekkele. Aga kui kogu žanri poeetika lähtub looma portreteerimisest negatiivse emotsiooni raames, siis jäävadki tagaplaanile empiiriline käsitus ja looduses kehtivad põhjuse ja tagajärje seosed.3

Palju on tähelepanu juhitud ka sellele, et läänelik eetika keskendub üksnes inimestevaheliste reeglite ja normide mõtestamisele. Õudusfilmis on loomad, nagu ka teised horrornarratiivide tegelased – zombid, vampiirid, psühhopaatidest mõrtsukad – paigutatud eetikast väljapoole. Nende kujutamise dominant on eelkõige kiskjalikkus ja võimetus oma tegusid kahetseda. Kuid sellisel juhul jääbki inimese ainukeseks võimaluseks looma hävitamine ja tapmine. Põhimõtteliselt selles seisnebki lugude lõviosa sisuline sõnum. Kuid eriti XX sajandi vältel on nende lugude sõlmituseks mõnevõrra keerulisem olukord, kus just inimene (või tsivilisatsiooni arengut tähistav tegevus) on see, kes esimesena rikub teatavaid territoriaalseid piire ja tungib loomade kontrollitud alale. Üha rohkem kujutatakse olukordi, kus inimene ise ei täida oma kohustusi loomade ees ning on seepärast vastutav konflikti puhkemise eest (nt George A. Romero „Monkey Shines“, 1988). Loomast kujuneb siin seega inimese eetiline mõõdupuu. Inimloomuse eetiline olemus tuleb esile suhetes loomadega.

Teine suurem moraalne või sisuline probleem puudutab pingeid, mis seostuvad ökoloogilise kriisiga ja kaugele kultuurilukku ulatuva eshatoloogilise traditsiooniga. Keskkonnaprobleemid on valdava enamiku nüüdisaegsete loomateemaliste õudusnarratiivide alltekst. Esteetilises plaanis toimib siin metonüümia: nn aeglasi protsesse, nt kliimamuutused, asendavad või tähistavad inimkeha vastu suunatud vägivaldsete loomade rünnakud.4

Peidetumat poliitilist allteksti on nähtud ka loomade kujutamise ja koloniaalse impeeriumiidee vahekorras. Siin astetakse antud žanr kriitilise postkoloniaalse teooria konteksti, näidates kuidas läänelik mõtlemine on paigutanud looma ja koloniseeritu sarnasele alluva positsioonile.5 Neis lugudes nähakse looma metafoorselt Teisena, koletisena, võimu objektina. Kuid need kujutatavad loomad ei taha sellele võimule sageli kuuletuda ja see kajastub kogu žanritraditsiooni kirjutatud õigluse idees, mis teostub kättemaksu ja vägivalla vormis.

Meelelahutusliku elamuse ja narratiivsete kinniselementidega tuleb selle žanri puhul niisiis kaasa ka tõdemus, et inimloomad ja mitteinimloomad tegutsevad ühes ökosüsteemis, mida võid tsoonideks jagada ja eraldada, kuid suur osa nendest barjääridest on varem või hiljem määratud purunema. Sisuline moraal on lõppkokkuvõttes ikka kahetine: „Loom, kes fenomenoloogilises, epistemoloogilises ja bioloogilises paigutub erinevuse ruumi, on inimesega samas maailmas eksisteeriv tegelik elusolend, märk täielikust ja ühendamatust erinevusest ning ruumist, millesse on projitseeritud inimühiskonna probleemid ja väljendusviisid.“

1 Vt nt John Berger. Miks vaadata loomi? – Akadeemia, nr 3, 2017, lk 466–489.

2 Vt nt Hasso Krull. Uued vabastusliikumised. – Rmt: Nullindate kultuur I: teise laine tulemine. Koost. Aili Aarelaid-Tart. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 164–170.

3 Animal Horror Cinema : genre, history and criticism. Ed. Katarina Gregersdotter, Johan Höglund, Nicklas Hållén. Palgrave Macmillan, 2012, lk 6-7.

4 Samas, lk 8.

5 Nt Philip Armstrong. The Postcolonial Animal – Society & Animals. 10 (4), 2002, lk 413–419.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht