Post-sõnastik LVIII – Jalutamise esteetika

JANEK KRAAVI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Inimene on punktist teise kulgev olend: „Kord juba püsti, ei seisa inimene paigal.“1 Tänapäeval tähendab liikumine tehnika ja füüsilise pingutuse sümbioosi, mis võimaldab järjest pikemate vahemaade läbimist kergema kehalise pingutuse hinnaga. See omakorda eeldab kehalisust võimestava tehnika loomulikku ja pidevat olemasolu. Tehnika järjest suurenev mõju inimese argielule on üheks põhjuseks, miks taas avastatakse autode ja busside, rongide ja lennukite varjust kõndiv inimene. Lihtsast liikumisest on saanud midagi erakordset ja tähelepanuväärset, veelgi enam – kõndimisest on saanud esteetiline ja filosoofiline praktika.

Kõndimise tähendust mõtestab prantsuse filosoof Frédéric Gros raamatus „Kõndimise filosoofia“ (2016). Gros kujundab kõndimisest eksistentsiaalse seisundi, millel on kolm vabastavat omadust: edasilükkamine (tööst ja harjumustest lahtilaskmine), lahtimurdmine (eneses metsiku, anarhilise ja ettearvamatu ülesleidmine) ja hülgamine (kõige sügavama mina juurde jõudmine, „metsaminek“, ühiskondlikkusest loobumine). Kõndimine on loomuliku mina eneserefleksioon, mina ülesleidmise filosoofia, mida raamatus väljendavad näiteks kõndimise kujundi kaudu kirja pandud loomeinimeste portreed. Kõige üldisemalt on „Kõndimise filosoofia“ tänapäevase „kiirustamise“ vastane tekst, alternatiivse maailmapildi võimalus ja vastumõtlemise katse. Kõndimise filosoofia eesti näiteid pole vaja kaugelt otsida. Kõigepealt meenub Ernst Enno metafüüsiline rändaja ja meie kaasaja kirjanikest kindlasti Tõnu Õnnepalu, aga käimise motiivi ja kõndimisega raamistatud episoode esineb paljude autorite loomingus. Jalutamine ja kõndimine on tähtis tegevust kandev kujund jutustavates žanrites – romaanides, filmides ja seriaalides –, kus jalutamise eri vormid annavad ainest terveks tüpoloogiaks, kuid näitavad ka üldisemalt (linna)ruumi ja keha vahelisi seoseid, defineerides nõnda kapitalistlikku subjekti piiravad trajektoorid, aga ka võimalikud pagemisteed.

Kõndimist on võimalik rakendada ka kunstiteoste vormielemendina. Jalutamise kunst on spetsiifiline suhestumine maastiku või linnaruumiga. See on välise keskkonna ja sisemise tunnetusvõime dialoog, mille tulemusel jalutaja visuaalsete ja kuuldeliste registrite kaudu ümbritsevasse haaratakse ning selle mõju teadlikumalt tajuma suunatakse. Näiteks 1990. aastatel tõid jalutamisse värskeid tuuli helikunstnikud, kes salvestasid plaadimahus keskkonnahelisid ja suunajuhiseid, mida teose kuulamise käigus peaks järgima. Lihtsalt plaadilt kuulamisega jääb poolikuna mõjuma kunagine Janet Cardiffi loodud rännaknarratiivi projekt, kus raamatukogust Discmani ja CD laenanud huviline saadeti, kõrvaklapid peas, Londoni tänavatele kindlat marsruuti mööda kõndima. Projektiga näidati veenvalt, kuidas linnaruumi paigutatud jalutamisteose kunstilisele mõjule lisandub ajatunnetuslik mõõde, aga ka poliitiline mõõde ja sotsiaalne sõnum. Muusikakriitik David Toopi arvates eeldab selliste teoste õnnestumine täpselt valitud konteksti, tugevat sidet tegevuskohaga ja isikliku suhte kujundamist kuulajaga, kes sel juhul moodustabki publiku.2

Jalutamise ja kunstiteose seosed tulevad viimastel aastatel sageli meelde teatris või konkreetselt „teatris käies“. Põhimõtteliselt on tekkinud omaette etenduskunstide žanr, mida on nimetatud rännaklavastuseks, füüsilis-meeleliseks kogemusteatriks vms. Käimisest või jalutamisest on saanud nende lavastuste põhiline vaatajale esitatud nõue, mis ühtlasi tähendab traditsioonilisest publikupositsioonist loobumist. Kuigi klassikalisest teatrisaalist murdsid välja juba nn kohaspetsiifilised lavastused, siis rännakteostes liigutakse jõekääru või tagahoovi paigutatud vabaõhukeskkonnast veelgi edasi. Ometi pole see niisama uitamine, vaid kunstniku kehtestatud kindlat struktuuri järgiv osalemine.

Täielikult jalutamise vormile ehitati üles Tartu Uus Teatri lavastus „Fantoomvalu“ (lav Jaanus Kaasik, 2019). See oli „narratiivne kõnd“, mis põgusate vahepeatustega kulges üle Toomemäe ja läbi kesklinna; „kõnelused“ ja „näitlemine“ esitati paralleelselt kõndimisele lisanduva kuuldemänguna ja kohaspetsiifiliste helide seeriatena. Etendus algab ja lõpeb teatrisaalis, kuid vahepeal muutub linnaruum „lavaks“, kus tänaval kõndijad on osatäitjad ning maastik ja majad moodustavad dekoratsiooni kõrvaklappidest tulevatele dialoogidele. Struktuuris oli osaline ka vaatajaga kaasa saadetud teejuht, kes allegoorilise teekonna narratiivis pidi ilmselt täitma ingli rolli. Seega viidi jalutav vaataja oma minevikulise kogemuse kaudu aegruumi kummitusliku kohalolu taipamiseni.

Veel huvitavama kunstiteosesse paigutatud jalutamiskogemuse pakkus möödunud kevadel etenduskunstide festivalil „CPPM Manifestal“ nähtud ja „läbikäidud“ Seren Oroszvary lavastus „Keha, kus elada. Maja on keha“. Rännak algas Balti jaamas, kust neli (!) vaatajat viidi autoga kõigepealt Tallinna lähedale Mähele. Metsas saadeti kõik vaatajad omaette kõndima, kuid rada ja rännakut suunasid helendavad juhtmed, kõrvaklappidest tulevad juhtnöörid või lihtsalt suunised teatud suunas liikuda. Teekonna või jalutamisosa teatud punktides ootasid etendajad, kellega vesteldes mõtestati käimist ja olemist ka elufilosoofilises tähenduses. Kohtumine etendajaga oli sümboolses mõttes teekonna klassikaline troop, kuid edasi arenes see veel vaatajate teede ristumise, paralleelselt liikumise ja lõpuks kooskäimise vormis. Rännak ja jalutamine said selles lavastuses väga põnevalt mõtestatud allegooriaks, kusjuures osalemise kaudu suunati vaataja keha, mälestuste ja ruumi suhteid pidevalt ümber korraldama. Kõik see vastas jalutamise vormis esitatud kunstiteose tunnustele või vormielementide kogumile, milleks on liikumine ja kohtumised, kunstniku väljamõeldud strateegia ja eeldatavad tulemused, inimestevaheline vastastikune mõju ja suhtlussituatsioon.3 Sügisel festivali SAAL Biennaal kavas olnud rännaklavastuse „Artist Walk“ kirjeldusele lisab Marie Pullerits ajastuvaimulise spetsiifilise nüansi: „Sellised üksikkülastajale või väikesele grupile mõeldud tööd on pandeemia-ajastul hoogustunud loomeformaat. Kohtumise privaatsus loob ainulaadselt intiimse etendussituatsiooni, mis kujuneb puhtalt kohtujate-kõndijate vastasmõju väljal. [—] Jalutuskäigu rahustavat mõju soodustab kõndimise vaatepildi optiline liikuv voog. Kuivõrd intellektuaalseks, aistinguliseks, kaemuslikuks või meelelahutuslikuks kohtumine kujunes, sõltus vahetult igast etendajast ja festivalikülastajast.“4

Kuid otsesemalt või kaudsemalt on tänapäeva teoseid kindlasti mõjutanud möödunud sajandi kultuuriteoorias välja pakutud jalutamise kontseptsioonid. Nendest kõige tuttavam on Charles Baudelaire’i Pariisi rahvamassist ülesleitud sihitu uitaja, flanöör, keda hiljem on täpsemalt kirjeldanud Walter Benjamin. Flanöör on passaažides ja kaubatänavatel kindla eesmärgita jalutav tüüp, kes otsib mitte niipalju tarbimisobjekte, vaid naudib suurlinna värvidest, helidest, disainist saadavat elamust. Ka sürrealistid hindasid „juhuslikku jalutamist“, kuivõrd sihtkohata kulgemine peaks esile tooma meie valikuid suunavad teadvustamatud protsessid, aga samalajal võib juhuslikult kohata mõnd huvitavat tüüpi, leida imetlemiseks tähelepanuväärse objekti või kogeda mõnda ülendavat tunnet.

Situatsionistide analoogsel jalutamise praktikal – triivimisel – oli mõnevõrra rangem struktuur. Triivides ühest naabruskonnast teise valime juhusliku ja meelevaldse marsruudi, aga ometi järjekindla liikumise, mis pole tavapärane linnaruumi pakutav marsruut ning nõnda paneb see kahtluse alla argikogemuse ja tunnetusrutiini. Niimoodi avastab kõndija psühhogeograafiat, mis peaks paljastama kapitalistliku vaatemänguühiskonna sundiva ja suunava olemuse. Sedapidi vaadates on jalutamine ka ühiskonnakriitiline praktika. Prantsuse filosoofid Gilles Deleuze ja Félix Guattari pakkusid lisaks välja liikumispraktika nimetusega deterritorialisatsioon. Üldiselt on libiido ihavoolud territorialiseeritud või suunatud ühiskonna struktuuride poolt (perekond, kool, religioon ja riik). Kuid iha peaks julgustama liikuma kõikides suundades ja ilma piiranguteta. Nn ihaldavad masinad ei tunne piire ja võivad olla loomingulise energia vabastajad. Jalutaja ülesanne on leiutada oma rajad ja suunduda rännakule mittekohtade poole ilma igasuguse geograafilise või teoloogilise eesmärgita.

Kui kõik need metafüüsilised, sotsiaalsed ja kultuuriteoreetilised lisandused kokku võtta, siis selgub, et kõndimise praktikaga kaasneb pidev kõrval- või paralleelteedele põikamine. Ükskõik kui tuttavas ümbruses teekond kulgeb või kui kiire on sihtkohta jõudmisega, ikka elustuvad selle vältel teadlikud ja teadvustamata valikud, sisemise ajatunnetuse ja välise keskkonna vahele kiiluvad mälestused, juhuslikud tähelepanekud jms. Teine küsimus on selles, et rutiin ja automatism on teinud keskkonna kihistused nähtamatuks ja tasapinnaliseks ning sageli ei võimalda see enam tajuda linnaruumi minevikulist dimensiooni või metsateede elurikkust. Erakorraliselt juhibki nendele tähelepanu näiteks liikumise vormi kasutav kunstiteos.

PS Varasemad jalutamisteoreetikud on sageli ära unustanud koeraga jalutamise. Lemmiklooma pidamine linnakeskkonnas tähendab pidevat hoolt koera liikumisvajaduse rahuldamise nimel. See on spetsiifiline keskklassi jalutamislaad, kellele kohustus, kellele nauding. Siin on kindlasti oma erijuhtumid. Koer juhib inimese oma radadele kõndima, nurgataguseid kohti avastama, teiste koeraomanikega kohtuma jne. Veidrat pööret koera ja jalutamise suhtes märkisid koroonapandeemia ajal paljudes riikides kehtestatud liikumiskeelud, mis ometi erandina lubasid lemmikloomaga väljas käimist. Isolatsioonist pääsemiseks laenasid naabrid üksteisele oma koeri jalutamiseks ning võib kindel olla, et kõndimisest kurnatud koerast saab kunagi koroonaajastu algust kujutavate narratiivide ja kunstiteoste paljukasutatud metafoor.

1 Frédéric Gros, Kõndimise filosoofia. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 8.

2 David Toop, Haunted Weather. Music, Silence and Memory. Serpent’s Tail, London 2004, lk 123-124.

3 Vt Patrice Pavis. The Routledge Dictionary of Performance and Contemporary Theatre. Routledge, New York 2020, lk 271-272.

4 https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/segaste-tunnete-tants-ei-toimu-sinuta-kehamotteid-ja-kogemisi-2021-a-saal-biennaalilt/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht