Positivistlik psühholoogia on negativistlik nähtus!

Madis Masing

Positivistlikule paradigmale panid aluse Immanuel Kant ja August Comte. Selleks et kogeda psühholoogia kraadiõpet võimalikult ehedana, tegin mitme aasta vältel osalusvaatlust õppurina alguses Tallinnas ja hiljem Tartus. Tsiteerides president Meri võin öelda, et olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis. Psühholoogiat õppima kandsid mind kirg, kaastunne ja missioon. Kirg saada täielikum kogemus inimeseks olemisest, kaastunne, nähes liigikaaslasi kannatamas, ja missioon muuta maailm paremaks. Kui ütlen maailm, siis mõtlen muidugi ühiskonda, sest loodus, kui inimene oleks veidigi mõistlikum, tuleb iseenesega suurepäraselt toime. Looduses on kõik paigas, kuid ainuke liik, kes endale ja teistele probleeme tekitab, on inimene. Olles tegev noortevaldkonnas, näen ja kuulen, kuidas noorte tervise vaimne pool käib järjest alla: sagenevad ja süvenevad tähelepanuhäired, õpiraskused, üleväsimus, unetus, enesetapumõtted, agressiivsus, psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine, stress, depressioon, identiteedikriis jms. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) prognoosi järgi tõuseb 2020. aastaks depressioon maailmas teiseks enim esinevaks põhjuseks, mis lühendab inimese eluaastaid. Ravimiameti andmeil on 2002. aastast antidepressantide tarbimine kasvanud nüüdseks poole võrra. Eesti on enesetappude arvult ja alkoholi tarbimises Euroopas eesotsas. Teame, et elanikkonna, eriti noorte, vaimne tervis on meie edasise eksistentsi alus. Selle hoidmine ja edendamine peab olema prioriteet. Keegi peab selle eest vastutama.

Psühholoogiat õppides lootused purunesid

Minnes õppima akadeemilist psühholoogiat lootsin leida teaduslike uuringute tulemustele tuginevaid analüüse ja järeldusi, prognoose, küsimusi ja argumenteeritud vastuseid. Lootsin leida inimesi, kes teenivad tõtt ja otsivad lahendusi. Ülikoolide psühholoogia instituutidest lootsin leida küpseid ja tarku inimesi, kes on empaatilised ja hoolivad, sest teist inimest on võimalik juhendada vaid nii kaugele, kui ise ollakse käinud. Lootsin leida teadlasi, kes tegutsevad selle nimel, et meie ühiskond saaks inimlikumaks, õnnelikumaks, tervemaks ja targemaks ning väheneksid rumalusest ja toorusest tingitud kannatused, nagu vägivald, stress, depressioon, nälg, hirmud jms.

Kui Tallinnas põrkasin kokku kõrkusega, siis Tartus ollakse vähemalt siirad. Õppejõud tunnistavad küll, et enamikul missioonilt naasnud sõduritel on posttraumaatiline stressihäire ja et vaimse tervise allakäiku põhjustavad ilmselt toidus jm leiduvad kemikaalid ja toidulisandid. Tunnistatakse, et oma lapsed pole vaktsineeritud ja et nn teaduslikult tõestatud teraapiatel ei ole tegelikult platseeboefektist suuremat mõju ning et valitsev kognitiiv-käitumuslik teraapia on tegelikult üks ärialane ettevõtmine, mille varjus varastatakse teiste koolkondade ideesid ja meetodeid. Tunnistatakse, et kraadi saamine ei näita muud kui seda, et inimesel on kõik korras mäluga ning püsivust ennast kokku võtta pikemaajaliseks pingutuseks.

Tunnistatakse, et erapraksises kasutatakse tegelikult ikkagi seda, mida õigeks peetakse ja mis aitab inimest, olenemata, kas see on tõenduspõhine või mitte. Teatakse, et küsitlused jm kvantitatiivsed meetodid võimaldavad üht-teist arvata vastajate kohta, ent selle kohta, mida küsitakse, ei näita sisuliselt mitte midagi. Tunnistatakse, et akadeemiline psühholoogia on nagu joodik, kes otsib võtmeid lambi alt vaid sellepärast, et seal on valgem. Tallinnas tunnistatakse, et bakalaureuseõppes ongi eesmärk välja sõeluda need, kes on nõus alluma õppejõudude ettekirjutistele ja Tartus tunnistatakse, et instituuti juhib nartsissism. Ehkki omavahel tunnistatakse, et eesmärgiks on rohkem artikleid vorpida, ja edukaks peetakse neid, keda rohkem tsiteeritakse, ei taha keegi avalikult neid asju öelda. Veel vähem ollakse valmis tegema midagi olukorra (põhjuste) muutmiseks. Otse keskkoolist tulevatel tudengitel ei ole elukogemust ega julgust sekkumiseks, aga vanad olijad, kes on kogenud lootusetust põhjustavat umbseisu, eelistavad vaikselt oma asja ajada. Oleme olukorras, kus avalik-õiguslike ülikoolide psühholoogiainstituudid toodavad kriitilise mõtlemise asemel küünilist konformsust, aktiivsete kodanike asemel passiivseid kohandujaid.

Ülikoolide psühholoogiateadust juhib positivistlik käsitlus

Jälle tuleb meenutada tõsiasja, et kala hakkab mädanema peast. Vead on fundamentaalsed. Psühholoogia ajalugu kubiseb koolkondadest, kes kõik on tagunud oma tõde ning põhjendavad kogu inimkäitumist lähtuvalt oma vaatenurgast. Enamasti on seejuures välistatud võimalus, et ka teistel võib olla õigus. Positivistlikus paradigmas taotletakse täppisteaduslikkust ja formaalset mõõdetavust, ent puudub ühtsuse ja terviku mõiste. Teooriat ei eraldata praktikast. Selles, et positivistlik käsitlus juhib Eesti ülikoolide psühholoogiateadust, saab süüdistada peamiselt kahte meest – Immanuel Kanti ja August Comte’i. Kant ütles, et psühholoogiast ei saa kunagi kõva teadust, kuna tegu on empiiriliste teadmistega, milles ei saa rakendata matemaatikat ja ei suudeta kontrollida nähtusi, mida uuritakse. Comte’il õnnestus tuua pehmetesse teadustesse matemaatika ja panna alus positivistlikule käsitlusele. Comte’i akadeemias kummardatakse, samal ajal kui Kanti, Freudi ja Jungi tähtsustatakse vaid möödaminnes.

Mis mees oli see Comte, kes pani aluse positiivsele paradigmale? Tuleb välja, et tegu oli tehniku, mitte humanistiga, kes läks tülli nii oma vanemate, abikaasa, õpetaja kui ka järgijatega. Naiseks võttis ta prostituudi, kelle teenuseid ta varem oli kasutanud. Hiljem kurtis õnnetut abielu, peksis naist, proovis teda uputada, pärandusest ilma jätta ja süüdistas teda hiljem kõigis oma hädades. Hullumajas ei suudetud teda ravida. Enesetapukatsed tal ei õnnestunud. 42aastasena armus platooniliselt ühte vähihaigesse abielunaisesse, kes suri aasta hiljem. Sellest naisest tegi ta pühaku ning endast preestri oma väljamõeldud uues religioonis – Inimkonna Religiooni Universaalne Kirik. Ta mõtles välja uue 13kuulise kalendri ja viskas kogukonnast välja kõik, kes ei võtnud omaks tema ideid. See mees ei lugenud põhimõtteliselt teisi autoreid, eitas nt Kanti, Vicot ja Hegelit. Tema viimaseks nõudeks oli see, et ta maetaks kindlasti ühte kirstu koos oma kolme kaitseingliga …

Oli Comte’iga kuidas oli, aga fakt on see, et ühtsuse mõistet, st terviklikkust akadeemias ei tunnistata ega nõuta. Nii näiteks peetakse oluliseks vaid kvalifikatsiooni. Sama olulised on aga üliõpilaste orientatsioon, motivatsioon, eruditsioon, intuitsioon jms. Kvalifikatsioonis tegeletakse peamiselt teooriatega, ent vaja oleks tegeleda ka praktikaga ning teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsusega. Produktiivse lahendustee asemel lähtutakse reproduktiivsest ning käsitlustes domineerib katse-eksituse meetod. Õpe peaks vastama ka kinesteetilisele õpistiilile, kuid vastab peamiselt auditiivsele ja veidi ka visuaalsele.

Aegunud süsteemid tuleb asendada

Minu hinnangul on need vead fundamentaalsed ja on põhjustanud olukorra, kus vanaviisi enam jätkata ei saa. Aegunud düsfunktsioonaalseid süsteeme ei ole mõtet täiustada – need tuleb asendada.

Kui võtta aluseks Lawrence Kohlbergi arengustaadiumid, siis psühholoogide ettevalmistus on praegu peamiselt prekonventsionaalsel tasandil, st esmatähtis on isiklik kasu, kus kaubitsetakse alati, kui võimalik, kuuletutakse käsule ning välditakse karistust. Kõige sagedasem ja tihti ainus küsimus loengus on see, mida eksamil küsitakse. Eksamite eel jagavad tudengid üksteisele ülespildistatud eksamiküsimustikke, ollakse orienteeritud hinnetele ja ainepunktidele (APdele), mitte psüühika (psüühiliste protsesside, seisundite ja nähtuste) selgekssaamisele, inimeste käitumise, inimsuhete tagamaa selgekssaamisele.

Psühholoogia kraadi omanikud on peamiselt konventsionaalsel tasandil, kus ollakse lojaalsed, säilitatakse sotsiaalse süsteemi status quo ja püütakse alati täita oma grupi ootusi. Loengutes näiteks manitsetakse üliõpilasi järgima psühholoogide kirjutamata kokkulepet, mille alusel üksteist ja eriala ei kritiseerita.

Seega ei ole jõutud postkonventsionaalsele tasandile, kus moraalne on legaalsest olulisem ja kus elu ja vabadus on ülimuslikud.

Olles postkonventsionaalsel arengutasandil võiksid psühholoogid asjatundlikult ja kohusetundlikult kaasa rääkida sotsiaal- ja hariduspoliitika kujundamises. Teistsuguse ettevalmistuse korral oleks võimalik kaasata psühholooge ühiskonnas inimesele olulise planeerimisse ja korraldamisse. Psühholooge oleks vaja kõiges selles, mis puudutab inimeste psüühilist ja sotsiaalset tervist. Psühholoogide kohus peaks olema osaleda selliste regulatsioonimehhanismide loomisel, mille toime on kooskõlas põhiseadusest tulenevate õiguste ja kohustustega ja vältida kõike, mis võib põhjustada nii avalikke kui ka varjatud kannatusi, arusaamatusi, konflikte jms. Psühholoogid peaksid seisma selle eest, et kõigi laste andekust märgataks ning kõigil oleks võimalus jõuda eneseaktualisatsioonini. Sel juhul oleks summum bonum’iks kõigi inimeste õnn, iseseisvus, tervislikkus, täisväärtuslikkus jms.

Lawrence Kohlbergi järgi läbitakse psühholoogilised ja moraalsed arengustaadiumid järjest ning liikumine uude etappi toimub pärast eelnevate etappide läbimist. Täiendavaks hädavajalikuks teguriks on vaprus. Õigel teel pole vaja karta tagajärgi, nagu kättemaks, laim, kogukonnast väljaajamine vms. Praegune süsteem aga ei toeta ei vaprust ega loovust.

Usun, et rahuldav tulemus on saavutatav vaid paradigma muutmisega ja põlvkonnavahetusega. Kui me tahame peatada vaimse allakäigu ning rakendada ülikoolid teadusasutustena rahvast ja riiki teenima, siis tuleb ümber teha peaaegu kõik alates sisseastumiskatsetest kuni psühholoogide rakenduse ning tasustamiseni. Psühholoog teenib ju raha selle pealt, kui haige on tema klient ja/või kui suur on kliendi sõltuvus teraapiast. Juba vanas Hiinas teati, et abiks on üksnes see, mis teeb iseseisvaks ehk vabaks ning mentori eesmärk on teha ennast ülearuseks. Jah, me tõepoolest oleme kriisis, kuid idamaade keeltes koosneb kriisi tähistav hieroglüüf kahest teisest hieroglüüfist, milleks on „oht” ja „võimalus”!