Populistid, kelmid või kangelased – paranoia või müstifikatsioon?

Carlos H. Santana, Krista Lillemets

Lääne keskustes tehtud uuringutes suhtutakse perifeersete maade poliitilisse kultuuri eelarvamuslikult ja halvustavalt. Alternatiivse kriitilise analüüsi tegemiseks on aina olulisem liita mittehegemoonsetes regioonides tehtud vaatlused ja luua ühine teadusuuringute programm. Üks samm selles suunas sai tehtud Tallinnas 9. ja 10. oktoobril konverentsil „Lõuna-Ameerika ja Ida-Euroopa arengutrajektoorid võrdlevas perspektiivis – areng ja poolperifeeria”. Konverentsi korraldas Eesti Välispoliitika Instituut koostöös Tallinna ülikooli ja IUPER Jga. Esinema oli kutsutud kakskümmend teadurit ja uurijat Brasiiliast, Argentinast, Boliiviast, USAst, Prantsusmaalt, Ungarist, Inglismaalt,  Tšehhist, Saksamaalt ja loomulikult Eestist. Esinejate seas olid esindatud külalised sellistest tuntud akadeemilistest uurimiskeskustest nagu CUN Y, Browni ülikool, Cambridge’i ülikool, C.N.R.S., Tübingeni ülikooli, Budapesti Corvinuse ülikool, Mannheimi Euroopa Sotsiaaluuringute Keskus, IUPER J Brasiiliast jt. Üritus ise väärtustas perifeersete riikide arengusuundi ja nende riikide sotsiaalteadlaste refleksioone ja analüüsi.

Praeguse majanduslanguse tingimustes on mitmed analüüsid näidanud, et riik ja poolperifeersed regioonid on osutunud mõjukateks olukorras, kus finantssüsteemi reguleerivate mudeliteni jõudmiseks on vaja uut riikidevahelist koostööd. Finantskriis, mis puhkes USAs ja nakatas ka Euroopat ja mõningaid perifeerseid regioone, näitas, et üksnes turumajandusel põhinev ja sellele orienteeritud arengumudel ei ole piisavalt usaldusväärne, et valitsused ja ühiskonnad võiksid ainult sellele panuse teha. Seega oli rahvusvahelise  konverentsi üks motiividest luua foorum, kus arutleda arengudilemma üle selles uues kontekstis, kus ühiskonna surve osaleda rohkem otsuste tegemisel on kasvanud. Neid regioone püüti vaadelda, laskumata vanadesse skeemidesse, mis teeksid Lõuna-Ameerika ja Ida-Euroopa enda kogemused kehtetuks.

Lõuna-Ameerika ja Ida-Euroopa sotsioloogiline ja majanduspoliitiline võrdlev analüüs on praegu üks levinumaid. Üldiselt tehakse selliseid uurimusi perifeersete riikide sotsiaalpoliitilise konteksti selgitamiseks Euroopa ja Põhja-Ameerika juhtivates akadeemilistes keskustes. Sealjuures ei võeta aga  tihtipeale arvesse nende riikide ajaloolist konteksti. Seesama mõiste „Ladina-Ameerika” eeldab teatud ajaloolist ja kultuurilist (väidetavasti Ladina) ühtsust, mida ei ole tegelikult olemas. Sama kehtib siis, kui rääkida Ida-Euroopast kui Lääne-Euroopa Teisest ja järeldada, et Ida-Euroopa maad on homogeensed, mis on absurdne, isegi kui võtta arvesse ühine nõukogude minevik. Mitmed sellised ideed on konstrueeritud väljaspool neid regioone ning neid kasutatakse institutsionaalsete ja tsivilisatsiooniliste mudelite vastandamisel (1). Kõige ilmekam sellekohane näide on tsivilisatsioonide kokkupõrge (2). 

Selline analüütiline raamistik on Lõuna-Ameerika puhul domineerinud Teisest maailmasõjast saadik, seda eriti USAs, kus selle regiooni mahajäämust on seostatud perverssete institutsionaalsete aspektidega. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist sai viljakas analüüsiobjekt Ida-Euroopast, kuid samuti suure üldistamise ja konteksti eiramise hinnaga. Väheste eranditega on lääne keskustes tehtud piirkondade uuringutes suhtutud perifeersete maade demokraatlikesse institutsioonidesse ja poliitilisse kultuuri eelarvamuslikult ja halvustavalt, seostades seda  mingi kultuurilise või ajaloolise pärandiga, nagu demokraatia oleks normatiivselt määratletud. (3)
See, kuidas rahvused näevad ennast võrreldes teiste moderniseerimismustritega, piirab nende intellektuaalseid projekte ning määrab ära poliitilise võitluse ideede repertuaari. 1930. aastate finantskriis aitas kaasa liberaalse ideoloogia mõõnale ja tegi ruumi alternatiivsematele intellektuaalsetele projektidele  nagu näiteks korporatiivsus ning ideede ringlusele näiteks Rumeenia ja Brasiilia vahel 1930.-40. aastatel.(4) Mitmed perifeeriast pärit kriitilised lähenemised, nagu näiteks Lõuna-Ameerika ja Ida-Euroopa intellektuaalide Raul Prebishi, Celso Furtado ja Ragnar Nurkse sel perioodil formuleeritud industrialiseerimise mudel impordi asendamiseks pole täna enam moes, olgugi et selle  asemele pole pakutud mitte ühtegi teist kriitilist projekti. Seetõttu on ka perifeeria intellektuaalide endi mõttetöö piiratud selliste mõisteliste tontidega nagu populism, uuspopulism, kliendipoliitika, autoritarism jne. Need on ideed, millest moodustub nende samade ühiskondade negatiivne minapilt.
Ida-Euroopa riigid elavad läbi sarnast draamat, olles sunnitud ennast vabastama kommunistliku pärandiga seotud minapildist,  mis tavaliselt seostub mahajäämusega. 1990. aastatel tehtud võrdlevad uuringud hoiatasid, et ainuke arengualternatiiv on turumajandusreformide kiirendamine. Samal ajal püüdis kodumaine intellektuaalne eliit Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis taasleiutada viisi, kuidas saada osaks euroopa identiteedist.(5) Neis riikides võis täheldada samade Lõuna-Ameerika arengutrajektooride kritiseerimisel kasutatud halvustavate mõistete poliitilist rakendamist. Samas võib täheldada, et Ida-Euroopa puhul on see teeninud igasuguste kommunistliku mineviku jäänukite illegitimeerimist. Püüd olla  osa tulevikust ning matta lähiminevik nii sügavale kui võimalik peegeldab teatud mõistete kriitikavaba omaksvõtmist, mis meenutab Lõuna-Ameerika riike neoliberaalsete reformide dogmaatilise palaviku alguspäevil.
Ajavahemikus 1970 – 1990 viisid Lõuna-Ameerika riigid läbi mitmeid majandus- ja institutsionaalseid reforme, mida soosis pessimistlik hinnang regiooni arengule. Usuti, et riiklik poliitika on peamine mahajäämuse põhjus ning ühiskonna nõudmised riikliku poliitika järele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks ning sotsiaalsete õiguste konsolideerimiseks põhjustavad inflatsiooni  ning riikliku võla kasvu. Sel perioodil kujunes välja tehnokraatlik elitaarsus, millega vihjati, et suurem ühiskonna osalemine põhjustab populismi ja klientelismi, mis jällegi ohustab demokraatiat. Majanduskasvu tagamiseks pidi valitsus end nende demokraatlike nõudmiste eest kaitsma – ühiskonda oli vaja distsiplineerida turumajanduse majandusliku ratsionaalsuse kohaselt.
Neid ideid propageerisid sellised teooriad nagu rent seeking ja public choice, mille kohaselt käsitletakse poliitikat kui irratsionaalsuse sfääri ja riiki kui irratsionaalsuste tootjat, mis ohustab  turumajanduslikke vabadusi.(6)
Neid mudeleid kasutati inflatsiooni ning arenenud maade madala majanduskasvu seletamiseks ning neoliberaalse poliitika õigustamiseks, mille võtsid dogmaatiliselt 1970. aastatest omaks ka Tšiili, Boliivia, Argentina ja Venezuela. Riigist sai majandusreforme läbi viiv instrument, mille eesmärgiks oli riiklike teenuste ja ettevõtete erastamine, riigi enda võimekuse nõrgendamine koordineerida majandust ning tagada minimaalnegi heaolurežiim. Turgude areng ja kasumi monopoliseerimine kiskjalike koalitsioonide poolt pidi distsiplineerima Lõuna-Ameerika riikide ühiskonda, mis pidi  „loomulikult” tagama „vastutusvõimelise” arengu.(7) See agenda sai tuntuks Washingtoni konsensuse nime all.
Hoolimata neoliberaalse mudeli valitsemisest, on võrdlevad uuringud näidanud, et institutsionaalne pärand kujundab reformide trajektoori, mõjutades nende rütmi ja sügavuse vaheldumist riigiti. Seepärast on liberaliseerimine LõunaAmeerika ja Ida-Euroopa riikides järginud mitmeid mustreid, mille tulemusena on välja kujunenud erisugused tootmisrežiimimudelid ja järelikult ka kapitalismi variatsioonid.(8) Nagu näitasid konverentsil Renato Boschi ja Flavio Gaitan, oli reformide  ulatus ja sügavus Argentinas teiste regiooni riikidega võrreldes kõige suurem. Reformide käigus erastatud eluks vajalikud riiklikud teenused ning kõik strateegilised majandussektorid vähendasid oluliselt riigi võimekust tegutseda. Tšiili, mida peetakse eduka neoliberaalse poliitika peamiseks laboratooriumiks, ei erastanud strateegilisi majandussektoreid nagu vasetööstus ja säilitas riigi tegutsemisvõime, eriti läbi riigi ja ühiskonna koordinatsiooniareenide, mida tuntakse Consertacion’i nime all. Brasiilia industrialiseerimise mudel impordi asendamiseks on vahest üks edukamaid, mis tagas ajavahemikus 1945–1975 stabiilselt  kõrge majanduskasvu. Brasiilia alustas liberaliseerimist kõige hiljem – alles 1992. aastal –, mistõttu oli see protsess ka kõige pealiskaudsem. Enamik strateegilisi majandussektoreid säilitati riigi või parariiklike asutuste kontrolli all – näiteks on siin riiklikud pangad ja ettevõtted kaevandus- ja naftasektorites –, millega säilitati ka riigi võime tegutseda.
Washingtoni konsensuse lubadused täitusid LõunaAmeerikas kõige halvemal moel: rahvusriigid kaotasid oma rolli koordineerida majandust ja kujundada riiklikku poliitikat,  inflatsioon vähenes majanduskasvu stagneerimise ning kõrge tööpuuduse arvelt (1980–90). Projekt nõrgenes, kuna riiklik avalik laen olid kasvanud äärmiselt suureks ja riigi võime vastata finantskriisile oli vähenenud. Selle tulemusena kukkusid Brasiilia, Venezuela ja Tšiili majandus 1980.-90. aastatel kokku, põhjustades eelmiste perioodidega võrreldes palju suurema vaesuse ja ebavõrdsuse kasvu. 
Selle trajektoori üks poliitilisi tagajärgi oli see, et turu tõrjuva loogika survel võis Lõuna-Ameerika riikide ühiskonnas täheldada aktiivset politiseerumist ja poliitika kollektiivse surve vahendina kasutamist. Viimase kümne aasta jooksul on seal valitud kesk-vasakpoolsed valitsused, kelle peamine mure on olnud riigi sekkuva rolli taastamine kui üks peamisi instrumente reguleerimata predatoorse turumudeli tekitatud mõjude ümberpööramiseks. Lõuna-Ameerika uut   olukorda iseloomustavad uued poliitilised koalitsioonid, tugev riiklik poliitika, turu koordineerimine, kõrge majanduskasv, vähene tööpuudus ning aktiivne sotsiaalne mobiliseerumine. Sellegipoolest süüdistatakse neid uusi demokraatlikke režiime populismi taassünnis. Miks?
USA finantskriis ja valitsuse kiire sekkumine miljardite dollarite suuruse rahasüstina pankrotistunud pankade, kindlustusja pensionifondide päästmiseks pakub huvitava võrdluse, kuidas sarnaseid poliitilisi käitumisi koheldakse kontseptuaalselt erinevalt. Põhja-Ameerika valitsus riigistas kriisis finantssüsteemi: mitmed analüüsid viitavad vajadusele uue Bretton Woodsi järele. Kui neid instrumente kasutaksid Ida-Euroopa ja Ladina-Ameerika valitsused kriisimomendil perifeerias, mida tegelikult tehti ajavahemikus 1997 – 2001, siis tembeldataks nad kohe populistideks või isegi ohtlikeks kommunistideks.
Mitte ükski endast lugupidav analüütik ei ole nimetanud Henry Paulsoni populistiks või ohtlikuks kommunistiks. Kuid, jah, Korea, Brasiilia ja Argentina nägid oma majandust kokku kukkumas, sest nende valitsus ei tegutsenud, kartes finantsturgude vastureaktsiooni või rahvusvahelist isolatsiooni. Kuid see ei ole peamine küsimus. Oluline on pigem see, et hegemoonseid mõisteid kasutatakse oportunistlikult, et blokeerida kriitiline ning konstruktiivne arengualternatiivide formuleerimine. See takistab perifeersetel rahvustel avardada oma ruumi riikide vahel domineerivates hierarhilistes suhetes. Üks tuntud Cambridge’i majandusarengu analüütikuid Ha-Joon Chang on nimetanud seda strateegiat „redeli altlöömiseks” – mis tähendab, et ideoloogiliste barjääridega säilitatakse ebasümmeetriline kord riikide vahel.
Olgugi et Lõuna-Ameerika ja Ida-Euroopa trajektoor on suhteliselt erinev, meenutab viis, kuidas viidi institutsionaalsed ja majandusreformid läbi Ida-Euroopas, Lõuna-Ameerika kogemust. Üks kindel erinevus nende vahel on siiski see, et ühinemine Euroopa Liiduga tagas Ida-Euroopa riikidele suurema institutsionaalse kindluse, hoides ära selle, et Ida-Euroopa läheb sama hullumeelset majanduse liberaliseerimise teed nagu Venemaa. Sellegipoolest sundisid Euroopa riigid Ida-Euroopa riike loobuma makromajandusliku poliitika instrumentidest oma rahvusliku projekti koordineerimisel. Samal ajal võttis majanduslik ja poliitiline eliit omaks ideoloogia, mis hindas turu liberaliseerimisega kaasnenud kasulikke mõjusid. Sellised mõisted nagu populism või kliendipoliitika said negatiivse kõrvaltähenduse ning neid hakati seostama poliitiliste liidritega, kes esindavad nõudmisi sotsiaalsete õiguste ja riikliku poliitika järele. Nende mõistete halvustava kasutamisega ei põlatud ära mitte ainult kommunistliku perioodi liidreid, vaid takistati ka seda, et kollektiivsed sotsiaalsed nõudmised leiaksid tunnustamist kui regiooni arenguks olulised. Ent ühinemine Euroopa Liiduga ja kommunistliku perioodi positiivne pärand seoses universaalse hariduse tagamisega ühiskonnas on andnud IdaEuroopa riikidele Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes palju parema stardipositsiooni.
Samuti on Ida-Euroopa riikide puhul oluline mõista, kuidas oli võimalik „kapitalistideta kapitalismi” tekkimine ning miks viidi neoliberaalsed reformid riikides läbi erinevalt. Selleks tuleks mõista suhteid ja liite dissidentlike intellektuaalide moodustatud võrgustike ja vana nomenklatuuri vahel9, mis tähendab, et riik säilitas oma koordinaatori rolli majandusliku ja poliitilise avanemise kontekstis. Üldiselt domineerib IdaEuroopa riikides veel hoiak, mis soosib turu rolli arenguprotsessis, olgugi et riikide vahel on olulisi lahknemisi. Seda toetavad ka Brüsseli dereguleerimist toetavad seisukohad.
1 Feres Jr, João (2008), La historia del concepto Latin America en los Estados Unidos de America. Santander: Ediciones de la Universidad de Cantabria; Wolff, Larry (1994) Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization on the Mind of the Enlightenment, Stanford University Press; Souza, Jessé (2000) A modernização seletiva: uma reinterpretação do dilema brasileiro. Brasilia: Editora UnB.

2 Huntington, Samuel P. (1996), The Clash of Civilization and the remaking of the world order. New Rork: Simon&Schuster. Sarnast lähenemist esindab Brasiilia enda kuid praegu Harvardi Ülikooli õpetav sotsioloog Da Matta, Roberto „Carnivals, Rogues, and Heroes: An interpretation of the Brazilian Dilemma”.

3 Inglehart, Ronald (1999), „Trust, Well-Being and Democracy”. In M. Warren (org.), Democracy and Trust. Cambridge, Cambridge University Press, pp. 88-120; Mainwaring, Scott (2006) The Crisis of Representation in the Andes, Journal of Democracy.Volume 17, Number 3, July.

4 Love, Joseph (1996), Crafting the Third World: Theorizing Underdevelopment in Rumania and Brazil, Stanford: Stanford University Press.

5 Raik, Kristi (2004), EU Accession of Central and Eastern European Countries: Democracy and Integration as Conflicting Logics, East European Politics and Societies, 18:4 18:4; Eyal, Gil (2002) Anti-Politics and the Spirit of Capitalism: Dissidents, Monetarists, and the Czech Transition, Theory and Society, 29: 1.

6 Buchanan, James, Robert Tollison e Gordon Tullock (1980), Toward a theory of the rent-seeking society, College Station: Texas A&M University Press.

7 Schamis, Hector (2002), Re-forming the state – the politics of privatization in Latin America and Europe.

8 Boschi, Renato e Flavio Gaitán (2008), Politics and Development: lessons from Latin America, paper presented in INTERNA TIONA L CONFEREN CE: Comparative perspectives of development experiences in South America and Eastern Europe Development and semi-periphery, Tallinn, October 9th-10th; Bohle, Dorothee and Béla Greskovits (2007) Neoliberalism, embedded neoliberalism and neocorporatism: Towards transnational capitalism in Central-Eastern Europe’, West European Politics, 30:3, 443 – 466; Lane, David (2008), Post Socialist States in the system of global capitalism: a comparative perspective. Paper presented in INTERNA TIONA L CONFEREN CE: Comparative perspectives of development experiences in South America and Eastern Europe Development and semi-periphery, Tallinn, October 9th-10th.

9 Eyal, Gil, Ivan Szelenyi, and Eleanor Townsley (1998), Making capitalism without capitalists : class formation and elite struggles in post-communist Central Europe, London/ New York : Verso.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht