Politoloogia lakmuspaber

Toomas Varrak

Venemaa demokraatia lakmuspaberiks on selle riigi poliitika Baltimaadel. Umbes nii väitis kunagi tänane Rootsi välisminister Carl Bildt. See mõte tuli pähe analoogiana, kui istusin hiljuti Eesti Välispoliitika Instituudi ja Tallinna ülikooli korraldatud rahvusvahelisel konverentsil, kus käsitleti võrdlevalt poliitikat Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas. Analoogia ise oli aga pigem kujundlik ja puudutas sisuliselt konverentsi  ning poliitikateaduse olukorda Eestis. Selle võiks sõnastada ehk nii: Eesti poliitikateaduse taseme ja olukorra lakmuspaberiks on siin korraldatud rahvusvaheline teaduskonverents. Seejuures ei tohiks teaduskonverentsi segi ajada nn teaduslik-praktiliste konverentsidega. Viimased on poliitikute mängumaa ja pakuvad teadusele vähemat huvi. Niisugustel üritustel on praktilised eesmärgid ning esinejad taovad seal palli  väravasse, kus puudub väravavaht. Seal osalemine on poliitilise, mitte teadusliku prestiiži küsimus.

Kui kõrvale jätta konverentsi Eesti kontekstis eksootilisevõitu teema, siis olid ettekanded professionaalselt heal tasemel ja pakkusid nii mõndagi teadmiseks ja järelemõtlemiseks. Silma torkas aga Eesti poliitikateadlaste täielik huvipuudus ürituse vastu. Väheste kuulajate hulgas ei märganud  mitte ühtegi avalikus elus tuntud politoloogi. Vaatamata sellele, et üritus toimus Tallinna ülikoolis, mille politoloogid esinevad meedias sageli teaduslike ekspertidena. Ka programmi paarikümne ettekande hulgas oli vaid kaks Eesti teadlastelt, konverentsi teemaga haakus neistki vaid üks. Kui lisada, et konverentsi organiseerijad ise lahkusid ürituselt kohe oma etteaste lõppedes ega ilmunud enam ja teaduslikku diskussiooni  pidasid ainult külalisesinejad, siis oli raske vältida mõtet, et konverents on korraldatud ainult n-ö linnukese pärast, või et rahvusvaheliseks tasemeks, millega Eesti teadusbürokraatia mõõdab teaduse kvaliteeti, peavad asjaosalised ise konverentse ja publikatsioone vaid siis, kui need toimuvad või ilmuvad väljaspool Eestit. Kui üritus või kirjutis toimub/ilmub kodus, on selle teaduslik tase bürokraatia meelest ilmselt  küsitav ning osalemisest ei peeta piisavaks argumendiks oma teadustaseme tõestamiseks. Nii võiks mõista politoloogide vähest huvi, õigemini täielikku huvipuudust konverentsi vastu. Korraldajatele oli aga üritus ilmselt vajalik eksponeerimaks end teadusjuhtidena. Piinlik oli situatsioon teise päeva hommikul, kui saalis olid vaid Ladina-Ameerikast, USAst, Inglismaalt, Prantsusmaalt jm kohale sõitnud külalised (sh kuulsatest teaduskeskustest  nagu Cambridge’i ülikool, UC Berkeley, prantsuse C.N.R.S. jt). Korraldajate puudusel jäi istung külaliste avada ning diskussioongi toimus vaid külaliste vahel.

Kui ülalöeldut pidada mingiks kurvaks asjaolude kokkusattumiseks, siis ei pruugiks sellest ehk rääkida. Paraku ei saa seda võtta juhusena. Öeldu iseloomustab asjade üldisemat seisu Eesti poliitikateaduses, nii arusaamu poliitika teaduslikust käsitlusest,  huvi niisuguse käsitluse vastu, aga ka professionaalset kompetentsust ja selle taset rahvusvahelises võrdluses. Viimase on Eesti teaduskorraldus seadnud oma eesmärgiks. Sellega seoses meenub 10–15 aastat tagasi Berliinis peetud IPSA (Rahvusvaheline Poliitikateaduse Assotsiatsioon) kongress, kus ettekandega esines toona ilmselt meie rahvusvaheliselt tuntuim sotsiaalteadlane. Lääne ühiskonnateaduses on alati olnud  mingi koht ühiskonna marksistlikul käsitlusel, kuid teadusliku kommunismiõpetuse nii õigeuskset esitust, kui toona kuulsin, mäletan vaid nõukogudeaegsest ülikooliajast. Ei tea, kas need, kes vastutavad Eesti ühiskonnateaduse arengu eest, ise oskavad eristada teaduslikku kommunismiõpetust läänelikust poliitikateadusest või kas nad tõesti peavad seda sorti ühiskonnateadust vajalikuks Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides  ka viisteist aastat pärast riigi taastamist? Rahvusvahelise tasandi formaalsed näitajad (rahvusvahelisele auditooriumile suunatud võõrkeelsed või eelretsenseeritavad väljaanded, tsiteerimisnäitajad jm) ei pruugi alati rääkida seda, mida neist loevad välja teadusametnikud. Erialaperioodika, mis hoiab silma peal teadustasemel, kus toimub teaduslik diskussioon ning ilmuvad kompetentsed ülevaated ja retsensioonid, teadusametnike silma alla ei jõua; rääkimata sellest, et Eesti politoloogia pälvib seda sorti tähelepanu harva või et selle retseptsiooni laiemast tutvustamisest ei pruugi asjaosalised ise olla huvitatud.

Teaduslikust kommunismiõpetusest pärit metodoloogia kõrval on armetu seisu põhjuseks ka asjaolu, et domineerivad inimesed, kelle poliitikateaduslik kompetents on puudulik, kes ei paista vahet tegevat  poliitikateadusel ja poliitilisel analüüsil, poliitikal ning haldusel, teadusel ja praktilisel poliitikal. Raske öelda, mis toob traditsiooniliselt poliitikateadusesse kuuluvale mängumaale inimesed, kes on valinud oma erialaks õigusteaduse, sotsioloogia, filosoofia, ajakirjanduse, geograafia (ja omandanud nendel erialadel ka akadeemilise kraadi), selle asemel et teha teaduslikku karjääri valitud ja õpitud erialal. Ehkki nimetatud  erialad põkkuvad poliitikaga, on neil oma spetsiifika. Selle piiride ületamisel jõutakse tasandile, mida hierarhioloogias nimetatakse Peteri platooks ehk ebakompetentsuse tasandiks. Niisuguseid inimesi omaenda uurimisprobleemidest kaugemal seisev poliitikateadus ilmselt eriti ei huvitada. Paraku juhivad ning annavad Eesti poliitikateaduses tooni just seesugused spetsialistid. Nende käe all on välja kasvanud uus põlvkond  politolooge, kes jätkavad nõukogude aja ühiskonnateaduse traditsiooni.

Kuidas võikski see olla teisiti, kui professoritasandi politoloogid peavad teaduslikeks kontseptsioonideks tavalisi propagandaklišeesid ning poliitilist engineering’ut poliitikateaduseks. Isegi auväärses Tartu ülikoolis paistab selles valdkonnas professori valimisel kaaluvat formaalne akadeemiline kraad üles õpitud eriala ja professoriks võib  saada inimene, kelle avalikus tööde nimistus ei leia ühtegi kirjutist, mis puudutaks poliitikateaduse keskset probleemi, s.o poliitilist võimu. Seda sorti politoloogia tekitab sageli vaid piinlikkust, sellest on asjatu otsida iseseisvat mõtet või seisukohta. Küll aga leiab sealt rahvusvaheliselt levinud ja laenatud mõtteid ning seisukohti. Need paistavad olevat teadusametnikele piisav tõend meie poliitikateaduse rahvusvahelise taseme kohta. Selle üheks põhjuseks kasina professionaalsuse kõrval on bürokraatia teaduse juhtimise tasandil. Tegelikult elavad need kaks, vähene professionaalsus ja bürokraatia, sümbioosis, toetades vastastikku teineteist. Bürokraatia pingutus kompenseerida oma asjatundmatus formaalsete näitajate ja kvaasiteaduslike protseduuridega sobib hästi neile, kes ei näe teaduses midagi nendest näitajatest enamat. Mida niisugused  protseduurid poliitikateadusliku ekspertiisina endast võivad kujutada, seda olen võinud kogeda. Ka taevani kisendav rumalus, kui see on vaid vormistatud ekspertarvamusena, on teadusbürokraadile nagu jumalasõna, milles õige ristiinimene ei kahtle. Kui see nii ei oleks, siis oleks raske mõista, kuidas tänane olukord on tekkinud.

Lõpetuseks peab siiski ütlema, et üldiselt trööstitus ja hallis pildis, mida endast  praegu kujutab Eesti poliitikateadus, on ka heledamaid toone. Nende eest hoolitsevad nooremad, enamasti välismaal õppinud inimesed, kelle mõttemaailma pole vorminud teadusliku kommunismi mallid. Esialgu on nad aga oma teadlastee algul, kus horisonti piirab veel omaenda uurimistemaatika. Kindlasti ei kujunda nad veel üldist pilti ning ka nende arengukeskkonda ei saa hinnata soodsaks.