Põgene, vaba laps

JOONAS KIIK

On tuvastatud korrelatsioon sotsiaalmeedias veedetud aja ja madala enesehinnangu, ebarahuldava seksuaalelu, traumakogemuste võimendamise ja isegi suitsiidiriski vahel.

Meil pole eriti kombeks tehnikat kritiseerida. Meil, tähendab Eestis, ja tehnikat laiemas mõttes kui mingid üksikvidinad. Vidinaid ikka arvustatakse ja reastatakse edetabeleisse, aga enamasti me ei tiku küsima tehnika kui sellise järele. Ei kipu kahtlema tema hüvelisuses, vähemalt avalikult. Tehnika on meie suur sõber, kes trööstib, toidab ja katab meid, viib ühest kohast teise, on staatusesümbol. Tehnika sai jagu jala­vaevast ja igavusest, küll saab ka vaesusest, surelikkusest ja kliimasoojenemisest. Iga uus tehnoõnnistus, mis meile osaks antakse, tuleb tänuga vastu võtta. Eriti digitehnika ja infotehnoloogia annid. Kui ilmnebki üksikuid kitsaskohti nagu nutiseadme-sõltuvus, siis pole asi mitte niivõrd tehnikas, kuivõrd kasutajais. Ajutised kohanemisraskused.

Aga irooniata: siin ja praegu püsib digitehnikal enam-vähem kogu me elu, hinnakem seda seost, kuis tahes. See tehnika teeb mõndagi lihtsamaks ja paljugi poleks selleta võimalik. Valdkonna keerukus ja kõikehõlmavus muudavad selle viljaka kritiseerimise keerukaks. Nii põhilist osa omaenda eksistentsist on raske tabavalt arvustada, keeruline on üldplaani saamiseks piisavalt eemalduda. Siinmail kalduvad digiasjatundjad olema pigem entusiastid kui kriitikud, ning kõige valjema kriitikaga torkavad, nagu paljudel aladel, kõrva uustagurlikud hääled, kelle võhiklikku, sageli ka vandenõuteoreetilist udujuttu ei saa tõsiselt võtta. Ammugi ei tahaks nende vada asja eest, teist taga toetada. Ometi on tehnika ja infotehnoloogiaga ka tõelisi probleeme, mida on tarvis vaagida.

Seda teebki ameerika arvutiteadlane Jaron Lanier, kellele on võimatu ette heita, et ta ei tea, millest räägib. 1960 sündinud Lanier astus juba 13aastaselt ülikooli ja õppis programmeerima, kaheksakümnendail töötas videomängutööstusele aluse pannud Ataris ning asutas ise firma, millest sai virtuaalreaalsuse teerajaja. Sajandivahetusest saati on ta silma paistnud neti praeguse arengusuuna terava kriitikuna. Oma põhjalikult argumenteeritud analüüsides ei kritiseeri Lanier tervet netti ega infotehnoloogiat. Ta pole ludiit, kes ihkaks naasta kujuteldavasse netieelsesse süütusse. Tehnika hüvesid kõrgelt hinnates juhib Lanier tähelepanu konkreetsete tehnoloogiate hädadele ja ohtudele, pakkudes välja samavõrd kõrgtehnoloogilisi, kuid inimsõbralikumaid lahendusi.

Dekaloog

Kiire treilerina tasub heita pilk New York Timesi arvamusrubriigi värskele videoesitlusele “Jaron Lanier teeb interneti korda”.1 Aga hoopis rohkem tahaks esile tõsta tema raamatuid, millest seni viimane, ingliskeelses originaalis mullu ilmunud teos on tänavu ka maakeelde saanud.

Alustades algusest: justkui eneseabiõpikut lubav pealkiri “Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeediakontod”2 ei pruugi tingimata lugema kutsuda. Ehkki kes teab, pakkus ju üks mulluseid tippbestsellereid samuti juba pealkirjas välja kindla tegevusjuhendi tosina elureegliga. Võimalik, et segastel aegadel tuntakse just säärastest käsulaudadest puudust.

Lanieri tasub igatahes küll lugeda pealkirjast kaugemale, sest selle taga seisavad vettpidavad, läbimõeldud argumendid. Lanier näitab üksikasjalikult, mis on valesti suurima praegu internetti valitseva jõu, masinaga, mida ta tähistab tujurikkumisele või äpardusele viitava akronüümiga BUMMER (Behaviors of Users Modified, and Made into an Empire for Rent3). Tõlkes on lühend veel rajum: KATK – Käitumise Adapteerimine Teenustöö Korras. Mis see on? Lanieri järgi andmetöötluspilvis elav statistiline masin.

Masin-KATK koosneb algoritmidest, mis suudavad välja arvutada inimkäitumise ja selle mõjutamise tõenäosusi, mida saab rahaks teha, eeskätt reklaami abil. Esmajärjekorras tulevad algoritmide omanike ja kasusaajatena kõne alla läänes tuntuimad sotsiaalmeedia (SM) vallas tegutsevad netibrändid Facebook, Google ja Twitter, kuigi üldjoontes samal moel toimib enamik muidki sots­meediaplatvorme.

330 miljoni kasutajaga Twitter on tolle digikolmainsuse väikseim tegija, kuigi presidentide lemmik nii meil kui mujal, ja ühiskondlikult mõjukas. Teistel suurimail SM-kaubamärkidel – Google’i puhul YouTube, Facebooki puhul lisaks emabrändile WhatsApp, Messenger ja Instagram – on aga aktiivseid kasutajaid kokku rohkem kui planeedil inimesi.4 Ainuüksi Google’il on juba üheksa enam kui miljardi kasutajaga toodet,5 nende seas üle kümne aasta vaat et ainuvalitsev otsing.6 Need arvud aina kasvavad ühes netikasutajate arvuga. Iga platvorm kogub kasutajate andmeid ja jälgib nende netikäitumist, et inimesi endaga paremini siduda, oma turuosa hoida ja kasvatada. Neid kõiki iseloomustab eesti keeles kenasti sõna jälpla ehk jälgimisplatvorm.

Jälpla võimuses on mõjutada märksa enamat kui ostukäitumist seebi või vetsupaberi valikul, ja see võim on müügiks. Teenuse ostjad ei pruugi olla kuigi heasoovlikud ja tehingute mõju kuigi teretulnud ühelgi tasandil üksikisikust ühiskondade ja globaalpoliitikani välja. Lanier, kel endal sotsiaalmeediakontod puuduvad, soovitab teistelgi neist platvormidest võimalikult kaugele hoida ja teeb seda õige veenvalt. Raamatu formaalset kümnendjaotust kõrvale jättes on Lanieri põhiargumendid vabalt ümber jutustades järgmised.

Pilvest välja

Jälpla mõjutusmasin mängib kasutajate vaba tahtega, otsides ja leides klahve, millele vajutamine köidab tähelepanu, paneb reageerima ja seob platvormiga. Masina algoritmid püüavad saavutada maksimaalset sõltuvust ja manipuleeri­tavust. Mitte paha pärast. Algoritmidel puudub moraal nii heas kui halvas, nad on kõigest programmijupid, mis on kirjutatud leidma platvormi edendamiseks võimalikult tõhusaid, võimalikult optimaalseid mustreid. Üksikisikuna võid sa olla kindel kui kalju ja läbinägelik kui Kalle Blomkvist, võid mitte algoritmide orki minna ega neile alluda, kuid platvormil viibides toetad sa siiski masina võidukäiku, milleks piisab juba statistiliselt üsna väikese kasutajate alamhulga edukast mudimisest. Kui miljardist inimesest reageerib tellitud suunas protsendi murdosa, siis seegi võib tähendada miljonite tegevust.

Kasutajais tekitavad sõltuvust ühelt poolt väiksed dopamiinilaksud positiivsest tagasisidest, aga teiselt poolt ka sügavad negatiivsed emotsioonid nagu hirm ja viha. Ka ärevuse kultiveerimine on algoritmile tõhus valik. Ikka piits ja präänik vaheldumisi. Ja mida ebakindlam kasutaja, mida halvemini ta end tunneb, seda enam vajab ta positiivset tagasisidet, mida miski ei saa talle anda sama hõlpsasti kui jälpla.

Niisiis on algoritmidel soodumus inimest automaatselt õnnetumaks muuta – taas mitte paha pärast, vaid kuna see sobib jälpla äriliste eesmärkidega. Meenutagem, kuidas algoritmi kehastus agent Smith selgitas „Maatriksis“ täiusliku maailma läbikukkumist ja tänapäeva ebatäiuslikku maailma simuleeriva maatriksi loomist: “Inimolendid määratlevad ise oma tegelikkust kannatuste läbi.”7 Kannatus toimib paremini kui õnn.

On tuvastatud korrelatsioon sotsiaalmeedias veedetud aja ja madala enesehinnangu, ebarahuldava seksuaalelu, traumakogemuste võimendamise ja isegi suitsiidiriski vahel. Jälpla on täiuslik sotsiaalpõrgu, milletaolist õnnis Jean-Paul Sartre ei osanud ette kujutadagi.

Algoritmiline manipuleerimine töötab, andes kasutajaile erinevaid signaale, kuvades neile erinevat sisu, ja jälgides reaktsioone. Sihiks on droonirünnakud varasema reklaamiäri vaippommitamise asemel.

Põhimõte, et tugevad tunded tekitavad proportsionaalseid reaktsioone, kehtib ka kasutajate enda käitumises – jõuline ja agressiivne tegevus annab rohkem ja uhkemat tagasisidet. Jälpla nügib sind mölakaks saama seeläbi, et mölaklus ja trollimine – jõhkrus, mõnitamine, sõim jne – tasuvad end nendes keskkondades hästi ära. Kellest mölakat ei saa, riskib olla mölakate ohver.

Empaatilise dialoogi võimalus on minimeeritud juba seeläbi, et erinevat sisu nägevad kasutajad ei tea üksteise sõnumite konteksti. See moonutab tegelikkuse ja tõe tajumist, röövib suhtlussituatsioonilt tähenduse ja premeerib mölaklust – mõistagi mitte rahaliselt, vaid nendesamade virtuaalsete dopamiinilaksudega, mis jälplale midagi maksma ei lähe. Raha ja võim jäävad siiski pilveisandaile, kelle pidulaualt pudeneb veidi ka üksikuile soosikuile, jälplastaaridele.

Ülejäänud kasutajaskonna majanduslikku väärikust algoritmid pigem pärsivad kui edendavad – seda isegi nende platvormide puhul, mis justkui pakuvad kasutajaile tööd ja sissetulekut nagu Uber või AirBnB. Platvormitöö8 ja tööampsumajandus (gig economy) panevad siiski enamasti töötajad prekaarsesse olukorda, ilma et platvormid võtaks märkimisväärset vastutust nende, nende klientide ega ühiskonna ees, mille hüvesid teenuse toimimiseks volilt kasutatakse. Platvormide bisness põhineb sageli aeglaselt toimivate demokraatlike riikide suutmatusel uudseid ärimudeleid reguleerida.

Kuvatõmmis Pöial on jala Alaska Instagrami kontolt.

Isiku tasandil mõjub jälpla halvasti mitte ainult kasutajate enesetundele, vaid ka mölaklustuvale iseloomule. Ühiskondlikul tasandil teeb see aga võimatuks mõtestatud poliitika, sest kaovad tõde, empaatia ja ühishuvid, ning pinnale tõusevad tugevad tunded, eelkõige taas hirm ja viha. Pluss mölaklus. Tagajärjed võivad olla võikad, lintšimiste ja genotsiidini välja. Juba kümme aastat tagasi hoiatas Lanier, et miljoneid ühendav meedium, mis toob kohati inimestes välja halvima, võib järsku esile tõsta fašistlikud massijõugud.9 Nüüdseks on see juhtunud näiteks Myanmaris ja Sri Lankal.10

Need ja muudki kohe meenuvad näited jälpla mõjust poliitikale ei tähenda, et jälpla soosiks teatud poliitilisi suundumusi. Jälpla pole kallutatud „mitte vasakule ega paremale, vaid alla“. See pole liberaalne ega konservatiivne, vaid üleüldise paranoia, ärritatavuse ja mölakluse poolt. Lanier ise kaldub muide paremliberaalsusse, tema jaoks on kapitalism ja demokraatia paljuski sünonüümsed mõisted. Jälpla probleemide lahenduseks pakub ta aga välja idee, et sotsvõrgustik võiks olla tasuline, kuid ühtlasi peaksid vastavalt nende panusele tasustatud saama ka kasutajad. Sest praegu petab sadu miljardeid dollareid kokku kuhjav jälpla kasutajailt nende väärtuslikud andmed välja samal moel nagu kunagi eurooplased indiaanlastelt maa. Tühiste klaashelmeste eest.

Metafüüsilise punkti paneb Lanier aga lennuka teesiga, et algoritmid vihkavad inimhinge, pidades selle all silmas inimlikkuse kõige põhilisemaid omadusi. Jälpla kannab religioonini ulatuva tehnoutopismi vaimu, alahinnates inimvaimu, inimmõtet ja inimväärikust. Jälpla dehumaniseerib, võtab identiteedi, sunnib peale masinale sobivaid binaarseks lihtsustustatud valikuid, muudab inimese andmepunktina masina osaks.

Raamatus on Lanier argumendid nii korralikult ära seletanud ja põhjendanud, et ainult paaris punktis oskaksin veidi norida.

Vastuväiteid?

Võib-olla üks vähem usutavaid Lanieri ideid on seotud individualismi ja kollektivismiga. Ta nimelt oletab, et mölaklus ja igaühe sisetrolli avaldumise taga on eeskätt karjamentaliteet. „Me võime olla kas üksikud või hundikarja liikmed,“ arvab ta, pidades viimast selgelt halvemaks võimaluseks. Säärane individualismi idealiseeriv üksiku hundi metafoor on laisk ja vildakas juba selle poolest, et hunt on ikkagi eelkõige karjaloom, kes looduses satub üldiselt üksi elama mitte vabatahtlikult, tugevusest või vaprusest. Hunt elab üksi, kui tal pole mingil põhjusel võimalust karjas olla.

Sisulisemalt võttes on aga Lanieri hüpotees inimese sees olevast lülitist „üksik/kari“ ja sellele rajatud vastandus „individualism hea / kollektivism paha“ samasugune lihtsustav binaarjaotus, mida ta ise tehnoutopismile ja jälplale ette heidab. Indiviid ja kollektiiv elavad sümbioosis mitte ainult huntide puhul. Inimenegi on loomult ühiskondlik olevus.11 Ja mis puutub mölaklikku trollimisse, siis see pole niivõrd kollektivistlik, kuivõrd äärmiselt individualistlik praktika, mis hindab suhted liigikaaslastega täiesti ebaoluliseks.

Ka ei klapi individualismi ülehindamine Lanieri teesiga, et sotsiaalmeedia teeb inimese õnnetumaks – õnnetumaks muudab ta ju suuresti just seeläbi, et suurendab üksindust, isoleeritust ja individualismi, asendades ja kärpides tõelisi inimkontakte.12

Samuti tundub Lanieri platvormi­majanduse kriitika veidi erapoolik, seotud sooviga reklaamida oma ideed tasulisest ja kasutajaid tasustavast sotsiaalvõrgust, mis tundub küll hea, aga veidi utoopiline mõte. Sotsiaalvõrgulikul platvormimajandusel on kahtlemata omad hädad, aga ka omad voorused, näiteks paremad teenused ja mingigi (lisa)teenistusvõimaluse pakkumine inimestele, kel seda võimalust muidu ei pruugi olla. Vähemalt osa tööampsunduse miinustest ei tulene vahest võrguplatvormidest, vaid hiliskapitalismi üldisematest arengusuundadest, mis küll on platvormimajandusega keerukalt läbi põimunud.

Ent mõned võimalused autoriga vaielda ei kahanda muidugi Lanieri üldise argumentatsiooni jõudu ega võlu.

Kaks sõna ka tõlkest

Lauri Vahtre on teose ümber pannud ladusasse ja hoogsasse eesti keelde, kohati eelistades originaali vaoshoitumale ja tasakaalukamale stiilile maakeelse väljenduse värvikust. See on tõlkija vabadus ja isikupära, mille kallal oleks patt nuriseda. Küll aga nuriseks veidi terminoloogia koha pealt, eelkõige tehnoloogia vallas. Näiteid ei mahu siin pikalt tooma, olgu mainitud vaid, et shitpost pole eesti keeles rämpspost. Viimane on traditsiooniliselt vastanud ingliskeelseile termineile junk mail ja spam. Shitpost võiks pigem olla paskpostitus.

Ja teise näitena terminoloogiline ebajärjekindlus, eelkõige segadus võltsisikute, võltskontode ja (virtuaal)robotite ümber, kus esinevad veel liba, libakasutaja, tehiskasutaja jne. Need on sõnad, millega on läbisegi tõlgitud originaalis esinevaid termineid bot, fake person, fake people jne, nii et jääb mulje, nagu oleks tegu pelgalt sünonüümidega. Need ongi problemaatilised terminid, kuid näiteks fake account on siiski midagi muud kui robot. Võltskonto võib olla ka reaalsel inimesel. Selliseid segadusi saab ära hoida, kui tõlkida samu termini positsioonis sõnu järjekindlalt samade vastetega. Ühesõnaga: lugejal, kel võimalik, on abiks tõlget lugedes originaal käepärast hoida.

Aga üldiselt on tõlge siiski sujuv ja tublisti üle keskmise. On häid leide nagu juba mainitud mölakas, akronüüm KATK või ülipeen (fancy). Ja mis põhiline – tõlkijale ja kirjastusele Hea Lugu tuleb olla tänulik, et nad on ette võtnud La­nieri mõtted maakeeles kättesaadavaks teha. See on väga teretulnud. Miks?

Mis meil elevandist

Ei saa jätta küsimata eestluse üht põlisküsimust – mis see meie asi on? Kuidas puutub ühe rastapatsidega Ameerika juudi jutt meisse ja meie komberuumi? Mitmeti.

Kohaliku radikaalpopulismi tõusu jälplaseosed on ilmsed, neid vahest pole vaja veel kord üle seletama hakata. Siin tahaks rõhutada teist aspekti – sama, millest käesolev jutt algas. Me oleme kaua olnud üdini tehnooptimistid ja e-usku rohujuuretasandist riiklikuni. Eesti bränd kuulutab uhkelt kahte pooltõde: „Eestis eksisteerivad koos puhas ja puutumata loodus ning maailma kõige digitaalsem ühiskond.”13 Ja me vist tahame seda lugu siiani jonnakalt uskuda, kuigi raiskame oma loodust nagu jaksame, ja meie e-riik pehkib, nagu president äsja märkis, küsides õigustatult, mis tingimustel ja kuidas võib kodanike isikuandmeid kasutada.

On meilgi aeg digikriitiliselt mõtlema hakata. Ja jälplakriitiliselt, kaaludes muu hulgas sõnavabaduse ja mölaklusvabaduse vahekorda.

1 Jaron Lanier Fixes the Internet. – New York Times 23. IX 2019, www.nytimes.com/interactive

2 Originaal: Ten Arguments for Deleting Your Social Media Accounts Right Now.

3 „Kasutajate käitumise mudimine ja muutmine välja üüritavaks impeeriumiks“.

4 Most famous social network sites worldwide as of July 2019, www.statista.com

5 Jon Porter. Google Photos passes the 1 billion users mark. www.theverge.com, 24. VII 2019.

6 gs.statcounter.com/search-engine-market-share

7 „The Matrix“. Vennad Wachowskid, 1999.

8 Kristel Kont. Kas platvormitöö vajab päitseid? – Müürileht september 2019.

9 Jaron Lanier. You Are Not a Gadget: a Manifesto. Alfred A. Knopf, New York 2010.

10 Facebook Admits It Was Used to Incite Violence in Myanmar. / In Sri Lanka, Facebook Contends With Shutdown After Mob Violence. – The New York Times 8. III ja 6. XI 2018.

11 Aristot. Pol. 1.1253a. Anne Lille tõlge.

12 Riho Paramonov. Tulevik kutsumata külalistega. – Sirp 6. I 2017.

13 brand.estonia.ee/et/lugu/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht