Piketty ja rikkuse pahupool

HENT KALMO

Arvustustes on avaldatud rohkelt imestust edu üle, mis on saatnud Thomas Piketty tüsedat ja arve täis raamatut „Kapital XXI sajandil. Tegelikult pole väga põhjust imestada. Raske on panna vastu teooriale, mis on ülilihtne, lubab seletada aastasadu kestnud arengut ning – kõige tähtsam – kutsub esile ahhaa-efekti, kuna näitab siin ja praegu meie silme all toimuvat sügavate jõudude toimimise sümptomina.

Piketty nimi on sel aastal tihti sattunud ühte lausesse Marxi omaga, kord kiitvalt, kord laitvalt. Lihtsuse ja ajavaimu tabamise poolest sobib tema värsket raamatut aga ehk isegi paremini kõrvutada Thomas Malthuse paarisaja aasta vanuse bestselleriga „Arutlus rahvastiku algpõhimõttest. Toona, XVIII ja XIX sajandi vahetusel, torkas kõigile silma ülerahvastuvates linnades lokkav vaesus, millele Malthus pakkus loogilise paramatusena tunduva seletuse. Rahvaarv kasvavat geomeetriliselt (2 × 2 × 2 …), põllusaadused aga aritmeetiliselt (2 + 2 + 2 …). Sünge järeldus oli, et ajapikku jääb toitu suhteliselt vähemaks, kuni mõni ohvriterohke sõda või näljahäda seab tasakaalu jälle jalule. Malthuse teooria valguses paistis linnadesse kuhjunud alamklassi vaesus korraga mõistetavana, isegi möödapääsmatuna, et mitte öelda soovitavana.

Piketty tees on vormilt üsna sarnane: kuna kapitali tootlikkus ületavat valdavalt majanduskasvu, on kapitali (ja selle omanike) kaal majanduses aasta-aastalt järjest suurem (minevikus kogutud vara ja SKT suhe muudkui kasvab). Siingi on kaks muutujat, kapitali tootlikkus ja üldine majanduskasv, mis peaksid rahumeelse arengu tagamiseks edenema ühes rütmis, ent – pole midagi teha – statistika kinnitab, et üks jääb teisele alati alla, kapital akumuleerub kiiremini kui majandus. Kui midagi ette ei võeta ning kui ei puhke suur sõda, siis triivitakse loogilise järjekindlusega kriisi suunas.

„Mis siis, kui kapital kasvab? tekib tahtmine küsida. Kui toitu jääb vähemaks, siis tasub tõesti muretseda, ent miks peaks meid häirima varanduse suurenemine? Hambad ristis säästetud raha eest soetatud korter on ka kapital. Teisisõnu ei mahu selle mõiste alla mitte üksnes tootmissisendid, vaid igasugune väärtust talletav vara. John Maynard Keynes rääkis kokkuhoiu-paradoksist: kui üks inimene säästab, siis on see hea ja suurendab rikkust, ent kui seda püüavad kriisi ajal teha kõik, siis väheneb kogutarbimine ja kokkuvõttes ei õnnestu kellelgi midagi säästa. Individuaalsed voorused on sageli kollektiivsed pahed. Arvata, et mis on hea ühe inimese puhul, on hea kogu ühiskonna puhul, on summeerimisviga, nagu ütlevad majandusteadlased.

Piketty arusaam kapitalist pole päris samasugune. Tema kirjeldatud illusiooni sobib pigem nimetada ühiskasuveaks. Usutakse, et kui kapital kasvab, siis saavad kõik rikkamaks. Umbes nõnda, nagu 1950. aastatel räägiti Ameerika Ühendriikides „rahvakapitalismist. Kuna nüüdseks olevat igaühel oma aktsiapakk, polevat suurt vahet, kas rahvatulu läheb kasumiks või palkadeks. Piketty väitel pole see teps mitte tõsi. Tema sõnul on kapital tegelikkuses väga ebavõrselt jaotunud ning seetõttu tähendavat vara kasvamine ühtlasi varalist kihistumist.

Kapital XXI sajandil” XXI sajandi „Kapital?

Piketty raamatus on palju juttu kapitali akumuleerumisest ja sellest sugenevast ühiskondlikust pingest. Võrdlus Marxiga tabab seega justkui märki. Kummatigi tõusevad lähemal uurimisel esile pigem erinevused. Marxi puhul on kriisi allikas kapitali tootlikkuse vähenemine. Mida enam rivaalitsevad kapitalistid investeerivad, seda vähem õnnestub neil proletariaati (ühe masina kohta) kurnata. Lõppude lõpuks on ka töölise päevas 24 tundi. Ja mida suurema kapitali vahel need 24 tundi jagunevad, seda vähem jagub ühe investeeritud euro kohta kasumit (lisandväärtust). Piketty arvates on asjad hoopis teisiti. Probleem (kui nii võib öelda) on pigem kapitali jätkuvalt kõrge tootlikkus, olgugi et kapitali saab üha enam. Äärmuslikul juhul, täiesti robotiseeritud majanduses, pole enam tarvis kedagi kurnata. Töölised – eeldusel, et neil veel on tööd – satuvad marginaalsesse olukorda. Majandusarengu rong sõidab neist mööda. Arenenud riikide tööliste kohta kehtiks sel juhul õel märkus, mida Piketty Pariisi majanduskooli kolleeg Daniel Cohen on kasutanud arengumaade kohta: nad arvavad, et neid kurnatakse, ent on kurb tõde, et neid pole rikastele riikidele üldse vaja.

Veelgi olulisem erinevus Marxiga võrreldes on see, et Piketty kirjeldatud mehhanismil pole õigupoolest mingit otsest seost kapitalismiga – tõsiasi, mis on kommentaarides siiani sootuks varju jäänud. Piketty on muidugi ise omajagu segadust külvanud, kuna nimetab kaht oma raamatus keskset rolli mängivat võrrandit „kapitalismi alusseadusteks. Esimene seadus ütleb α = r × β ehk sõnadega: mõõtmaks kapitalitulu osa rahvuslikus kogutulus (α), peab akumuleerunud kapitali ja aasta kogutulu suhte (β) korrutama kapitali keskmise tootlusega (r). Teisiti öeldes sõltub kapitali tähtsus majanduses sellest, kui palju teda on ja kui palju ta teenib. Teise seaduse järgi: β = s/g; s.t kapitali kaal suureneb koos säästmisega (s, mis lisab akumuleerunud kapitalile) ja väheneb koos majanduse kasvamisega (g, mis kahandab varasema kapitali tähtsust).

Nagu märgib Piketty isegi, kehtivad need võrdused tegelikult igal ajal ja kõigis majandussüsteemides. Seega pole need sugugi üksnes kapitalismi alusseadused. Samuti selgub raamatus esitatud andmetest, et kõige suuremad käärid olid kapitali tootlikkuse ja majanduskasvu vahel hoopis kesk- ja varasel uusajal, peamiselt seetõttu, et kuni XVIII sajandi lõpuni ei kogenud Euroopa üldse majanduskasvu, kapital on seevastu – hämmastava järjekindlusega – alati sisse toonud keskmiselt umbes neli protsenti. Veelgi enam, tuleb välja, et kasvu käivitajana on kapitalism pigem olukorda leevendanud. Niisiis ei saa kuidagi öelda, nagu oleks Piketty andnud tuge neile, kes usuvad Marxi kombel, et kapitalismi on kätketud lahendamatu vastuolu. Ehkki Piketty ise asja nii ei esita, saab tema peamise teesi märksa täpsemalt kokku võtta väitega: ajalugu näitab, et kapitali väärtus paisub peagu alati kiiremini kui kogu majandus, ning ehkki kapitalism on seda protsessi pidurdanud, pole seda siiski õnnestunud ümber pöörata.

Mööndavasti peab Piketty raamatu lugeja omajagu vaeva nägema mõistmaks, et sõnum ei ole kaugeltki nii ühetähenduslik, kui alguses paistab. Raamatus on juttu ebavõrdsusest, mis valitseb kapitaliomanike ja palgatööjõu vahel, erinevate kapitaliomanike vahel, suure- ja väikesepalgaliste vahel. Üsna kiiresti aimub, et ka Piketty enda arvates on eri liiki ebavõrdsusel täiesti erinevad põhjused, võimalik koguni, et mõnd liiki ebavõrdsus (nt palgalõhe) on lõiv, mida tuleb maksta mõne teise (nt päritud kapitali omanike domineerimise) vähendamiseks.

Huvitav on jälgida, kuidas andmete kogunedes ja aegridade pikenedes on Piketty majandustõlgendus järk-järgult muutunud. Teoreetiliselt meelestatud doktoritöös hoidis ta – tärkavatest kõhklustest hoolimata – majandusteaduse peavoolu lähedale. „Marx arvas, et ebavõrdsuse allikas on kapitali ebavõrdne jaotumine, kirjutas Piketty 1994. aastal, „ning et see ebavõrdsus on määratud suurenema kapitali akumuleerumise protsessi käigus, „proletariaadi lumpenistumise ja üha polariseerunuma klassistruktuuri kaudu. Kapitalismi viimase sajandi kogemus on selle väite täielikult kummutanud: sissetuleku ja varanduse ebavõrdsus on märgatavalt vähenenud kõigis kapitalistlikes riikides, ehkki võimalik, et suur osa sellest tuleb panna poliitiliste mehhanismide arvele, mida Marx ei näinud üldse ette, mitte aga mõne (Marxi ennustatule) vastassuunas toimiva majandusliku mehhanismi arvele.1

Piketty esimeses versioonis olid ebavõrdsuses peamiselt süüdi vabaturu eksitavad signaalid. Kümme aastat hiljem, pärast Prantsusmaal kogutud tulu- ja pärandimaksu deklaratsioonide põhjalikku läbisõelumist, võttis lugu uue ilme, ehkki ettevaatlikult optimistlik noot jäi veel kõlama. Kokkuvõtlik järeldus oli, et XX sajand tähistab rantjeede kadumist. Kui veel aastasada tagasi domineerisid kapitalitulud, siis nüüd, XXI sajandil, mängivat ebavõrdsuses märksa suuremat rolli palgatulu erinevus. Ometi polevat ebavõrdsuse vähenemises midagi loomulikku. Asi oli pigem selles, et progressiivse tulumaksu tõttu ei saanud maailmasõdades hävinenud suuri varandusi enam taastada.2 Vasakparteide maalitud vastandus kapitali- ja palgatulu teenijate vahel olevat suuresti müüt. Moodne rikkus, kirjutas Piketty kümmekond aastat tagasi, on enamasti igaühe enda teenitud ja pärineb palgatulust.

Nagu viitab pealkirigi, on raamatus „Kapital XXI sajandil rõhk hoopis teises kohas. Just nimelt rõhk, mitte põhimõtteline lähenemisnurk, sest Piketty on järjekindlalt kaitsnud seisukohta, et ebavõrdsusel pole mingit spontaanset pidurit. Liiatigi väärib Piketty oma varasemate järelduste kohendamise eest pigem kiitust, kuna kaugeltki mitte kõigil majandusteadlastel ei jätku sirget selga juhinduda John Maynard Keynesi sõnadest „Kui tõsiasjad muutuvad, siis muudan ka mina meelt”. Tegelikult on kogu ebavõrdsuse ökonoomika olnud pikemat aega võbelevas seisus. Kuni 1990. aastateni oli rohkelt teooriat, nn „stiliseeritud tõsiasju, ent vähe üksikasjalikke uurimusi ebavõrdsuse tegeliku arenemise kohta pikas perspektiivis. Pärast seda oli (peamiselt Piketty, Anthony Atkinsoni ja nende kolleegide) töö tulemusena järjest rohkem andmeid, kuid vähe veenvat teooriat, et faktimassile valgust heita. Meenub, et vaid mõne aasta eest, kui Piketty jagas seminaris laiali ühe 1916. aastast pärit Prantsuse tuludeklaratsiooni, kus kogu sissetulek tuli laenuintressidest, üürist ja muud laadi kapitalitulust, siis paistis see kurioosumina, mitte sajandeid kestnud akumuleerimisprotsessi tõendina. Suure teooriaga läks veel aega. „Kapital XXI sajandil ongi kauaoodatud süntees. Seletav mudel, olgugi lihtne ja vaieldav, haakub siin viimaks empiiriliste uuringutega.

Ebavõrdsus. Mis siis?

On kurdetud, et oma raamatus ei tegele Piketty küsimusega, miks on ebavõrdsus halb. Tõepoolest, see on hea küsimus. Oletame, et kõigil on piisavalt – ükskõik kui palju –, siis miks peaks veel kurtma, kui kellelgi on rohkem. Need, kes tahavad hajutada muret ebavõrdsuse pärast, näevad siin puhast kadedust ja ei midagi muud. Iseenesest on muidugi huvitav, miks peetakse kadedust vähetähtsaks motiiviks, mis justkui ei tule heaolu mõõtmisel üldse arvesse. Seda enam, et majandusteadlased püüavad üldiselt hoiduda moraliseerimisest ja mõõdavad kõike „kasulikkuse, s.t inimeste subjektiivsete hinnangute mõõdupuuga, pööramata tähelepanu nende hinnangute allikale või põhjendatusele. Kadedus aga tähendabki seda, et kui kellelgi läheb hästi, siis minu kasulikkus väheneb. Nõnda peaks kadedus valitseva majandusteooria vaatenurgast olema sama reaalne ja tõsiseltvõetav kui toit või soe tuba.

Ent jätame kadeduse kõrvale. Ebavõrdsusega käib kaasas suurem pahe, mida kummalisel kombel kunagi peaaegu üldse ei mainita. Nimelt on ekslik eeldada, nagu elaksid vaesemad ja rikkamad teineteisest eraldatud paralleel­maailmades. Kuna nad võistlevad piiratud ressursside, nt merevaatega kinnisvara pärast, siis pole isegi kadedusest puutumata inimesel sugugi ükskõik, kui keegi on temast palju rikkam. Teiste jõukus tõstab hinnataset ja pressib ta nappidest ressurssidest eemale. Võtame näiteks Londoni või San Francisco kesklinna korterid, kuhu paigalpüsinud sissetulekuga kohalikul pole enam eriti lootust pääseda. Jõukate naabrite mõju on seal ilmselgelt läinud kadedusest kaugemale. Majandusteadlaste žargoonis nimetatakse seda negatiivseks välismõjuks. Selle külje pealt on võõras rikkus samas lahtris tehasesuitsu ja lennukite müraga.

Igal juhul on Piketty pannud majandusteadlased vaatama ebavõrdsusele uue pilguga. Siiani esitati ebavõrdsust valdavalt majandusliku heaolu saavutamise paratamatu kaasnähtusena. Hea on viidata Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele järgnenud suurtele ümberkorraldustele Ida-Euroopas, kus kasv kajastus kiiresti varanduslikus kihistumises. Majandusõpikutes küsitakse samuti esmalt, kuidas saavutada ressursside efektiivne jaotus, ning siis vaadatakse, kuidas jagada suurenenud pirukas ümber nõnda, et tulemus oleks enam-vähem õiglane. Eriti selles valdkonnas on hästi näha, kuidas majandusteadlastest on saanud teoloogide järeltulijad. Malthus, kirikuõpetaja, õigustas vaesust kulunud teoloogilise argumendiga: jumala suures plaanis olevat see pigem kasulik, kuna aineline nappus ergutab mõistust ja sunnib mõtlema vaimsetele väärtustele. Meenutagem, et ka Adam Smithi „nähtamatu käsi oli jumaliku ettehoolduse mugandus. Majandusteaduses käsitatakse siiani suurima väljakutse ja saavutusena seletamist, miks see, mis paistab mõistusevastane ja kahjulik, on tegelikult sügavama ratsionaalsuse ilming.

Piketty raamatus puudub niisugune apologeetiline noot täiesti. Pilt on hoopis tumedam. Kapitaliomanike teistest kiirem rikastumine pole tema käsitluses ühegi meeldiva arengu teine, kurvem külg. Pigem paistab see igasuguse ettehoolduseta majandusseaduste möödapääsmatu tagajärjena – mehhanismina, mis on seda masendavam, et on toiminud antiikajast saati peaaegu muutusteta. Nõnda ei ole üllatav, et Pikettyl pole ebavõrdsusega võitlemiseks pakkuda ühtki lihtsat lahendust. Jah, kes tahab, võib ammutada optimismi tõdemusest, et möödunud sajandil olid maksud tõhus relv varandusliku kihistumise vastu. Ent millised on väljavaated suurte maksude kehtestamiseks? Piketty ise pakkus oma doktoritöös välja „konservatiivsuse teooria, mis seletab ümberjagamisest hoidumist: enamusvalija ei taha toetada isegi teda soosivat ümberjagamist, kuna kardab, et nõnda satutakse libedale pinnale ja viimaks kannatab ta ise. Ehk siis: kadedust hoiab ohjes rahulolu, et allpool on veel paar detsiili.

Olgugi võrdlus Marxi „Kapitaliga ebatäpne, Piketty raamatust võib siiski välja lugeda ühe fundamentaalse vastuolu, paradoksaalsemagi kui Marxi kirjeldatud vastuolud. Nimelt tuleb järeldada, et mida edukam ja leidlikum on kapitalistlik majandus, seda paremini säilib feodalistlik ühiskonnakord, vähemalt varanduste jaotumise osas. Selleks et päritud rikkuse osakaal saaks säilida ja kasvada, peavad seda ringluses hoidvad mänedžerid leidma üha uusi ja uusi viise kapitali tootlikuks kasutamiseks. Me oleme harjunud mõtlema, et kapitalism, eriti innovaatiline kapitalism tõstab tõusikuid ja kukutab pärijad. Just see peaks olema mehhanism, millele on rajatud meritokraatia ja ebavõrdsuse vähenemine. Piketty sunnib meid mitu korda järele mõtlema. Kapitali kiire, päev-päevalt kiirenev liikumine varjab tema sõnul selle omanike ringi hämmastavat stabiilsust. Pahupool või mitte, see on Piketty arvates tõsiasi, millega meil tuleb silmitsi seista.

1 Thomas Piketty, Introduction à la théorie de la redistribution des richesses. Economica, Paris 1994.

2 Vt Thomas Piketty, Les hauts revenus en France au XXe siècle. Inégalités et redistributions 19011998, Bernard Grasset, Paris 2001.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht