Pealelend: KAIDO KAMA, võrokene

K?ud Aili K?ler

Kas projektipõhised programmid nagu “Lõuna­eesti keel ja kultuur (2004–2008)” ja “Setomaa riiklik kultuuriprogramm (2006–2009)” hoiavad ära kohaliku elu muuseumistumise ja disneylandistumise või aitavad sellele hoopis kaasa? Kuidas vältida turistlikku teeninduspiirkonnastumist?

Kohaliku kultuuri turistile müümine on kahe otsaga asi ja selle kohta võib maailmast leida väga erinevaid näiteid. Ühelt poolt on tõepoolest olemas päris palju sellist “kultuurimüüki”, kus paljad ja sulgedega neegrid tantsivad mõnes Aafrika rahvuspargis valgete paksude turistide ees oma tantsukesed ära, siis pesevad ennast duširuumis puhtaks, panevad ülikonna selga, lipsu ette ja lähevad koju. Teiselt poolt on küllalt ka selliseid näiteid, kus just nimelt turismimajandus, võimalus oma toodet kellelegi müüa, hoiab alles või taastab hävimas kultuuriväärtusi (käsitööoskused, rahvamuusika, kombestik jne). Ning tõstab kohaliku omapära prestiiži ka kohalike endi silmis – et näe, see polegi päris mõttetu asi, kui kaugelt tulijad selle vastu huvi tunnevad. Nende kahe suundumuse vahele selget piiri tõmmata on äärmiselt raske ning selle vahe tegemine jääb paratamatult subjektiivseks. Mis tahes traditsiooni kandja peab tänapäeva maailmas millestki elama, seda ka Võru- ja Setumaal. Kui näiteks kodutehtud sõira on võimalik turistidele müüa ja see aitab kaasa sõirategemise kunsti säilimisele, siis on kõik hästi. Kurjaks läheb asi siis, kui ainult ja spetsiaalselt turistide jaoks hakatakse valmistama ersatstoodangut, millel pole tegeliku traditsiooniga midagi pistmist. Kindlasti peavad ka Võru- ja Setumaa turismiarendajad pakkuma külastajatele välja meie kohalikku eripära – seda ju otsima tullakse. Lisan siia juurde tsitaadi 27. veebruari Uma Lehest: “Turisti ei ooda Võromaale tullõn viimädse pääl euroremonti vai valmis karbi seen süüki. Palktarõ ja kodosüük omma hulga etembä.”

Mis puutub riiklikesse kultuuriprogrammidesse, siis nende puhul ma julgen küll väita, et programmide põhiline eesmärk on keele- ja kultuurikeskkonna säilitamine ikka kohaliku inimese enda, mitte turisti jaoks. Programmi “Lõunaeesti keel ja kultuur” kõige suurem projekt on juba eelnimetatud võrukeelne Uma Leht, mis jõuab 10 000 tiraaži tõttu igasse vana Võrumaa kodusse. Märkimisväärne osa programmide napist ressursist on suunatud kohalikele noortele: keeleõpe, rahvamuusika, käsitööoskused jne. Turismiedendajad leiavad oma projektidele üldjuhul teisi rahastamisallikaid.

Probleemiks on aga tõepoolest riiklike programmide “projektipõhisus”. Kui riik peab vajalikuks võrukeste, setude, mulkide jt keele ja kultuuri säilimist, siis võiks ja peaks näiteks keele- ja kultuuriõpe noortele olema üks osa riiklikust haridussüsteemist, mitte tegevus, mida rahastatakse ühe aasta kaupa ja kus kunagi ette ei tea, kas kord ette võetud asi ka järgmisel aastal toetust leiab või mitte. Sama käib lõunaeestikeelsete raadio- ja telesaadete ning Uma Lehe kohta. Näiteks leht on ammu oma eluõigust tõestanud, igat numbrit loeb küsitluste järgi 30 000 inimest. Sellist väljaannet ei peaks küll rahastama nii, et igaks aastaks kirjutatakse uus rahataotlus. Pigem võiks Uma Leht kuuluda riigi käest pidevat toetust saavate väljaannete hulka. Projektipõhine rahastamine jäägu ikkagi ühekordsete kultuuriürituste tarvis.