Pealelend:Friedhelm Mennekes
Kuidas tekkis huvi kaasaegse kunsti vastu? Ma ei puutunud kunstiga kokku ei koolis ega ka hiljem jesuiitide juures. Olin kirikuõpetaja Frankfurdi äärelinnas Niedi kirikus. Seal sain tuttavaks ühe vana kunstniku Georg Heckiga, kes oli olnud Max Beckmanni õpilane, kui too õpetas Frankfurdis 1925–1933. Natsid olid põletanud tema varasemad tööd, sõda hävitanud ülejäänud. Kui seda kunstnikku kohtasin, olin kõigepealt vaimustatud tema isiksusest. Esimese näituse tegingi koos temaga ja tema kunstist 1980. aastal. Näitusi korraldades avastasin oma õige identiteedi: kunsti. Kunst on kõige õigem ja parim väljendusvahend! Sellest ajast peale pole kunagi mõelnud, et võiksin kunsti kõrvale jätta. Kunst (ja näituste korraldamine, kureerimine) on mu teine hingamine. Edasi tuli juba koostöö Joseph Beuysi, Josef Albersi, Arnulf Raineriga... Siis algas ka mu akadeemiline karjäär: Frankfurdi ülikooli teoloogia fakulteedi professor olen seniajani.
Kui lahkusin Niedi Püha Markuse kirikust, pidin leidma mingi teise koha, kus saaksin kunstiga edasi tegelda. Lõpuks leidsin Frankfurdi keskvaksali. Nii lõin enda jaoks Maini-äärse Frankfurdi keskvaksali kunstijaama (Kunst Station Frankfurt (Main) Hbf). Kahe aasta jooksul kureerisin Sophie Taeuber-Arpi, Hans Arpi, Donald Baechleri ja paljude teiste kunstnike näitusi. Siis kutsuti mind Kölni ja seal jätkasin sama nimetuse all: Kunst Station Sankt Peter Köln.
Kas on tõsi, et lahkute Kölni Püha Peteri kirikust?
See on tõsi, sest kirikuõpetaja amet on liiga kurnavaks muutunud. Mu oma viga: liiga palju ekstsesse. Lahkun järgmise aasta lõpul. Mul on vaja rohkem aega kunstiga tegelemiseks: ennast arendada, kirjutada, õpetada, suhelda kunstnikega. Olen seotud kunstiprogrammiga Iraagi Kurdistani piirkonnas. Loome rahvusvahelist sotsiaalse kunsti projekti “Pärast sõda ja araabia maade okupatsiooni lõppemist”. Sinna on haaratud tudengid üle kogu maailma.