Pauk minevikustUk

Ei teadus ega ulme ole suutnud ette näha sellist nähtust nagu Putin, kes kujutab endast tuumarelvadega Tšingis-khaani.

ERKKI LUUK

On üks tore rahvusvaheline ajakiri nimega Imeline Teadus, mille üks ülesandeid, nagu ma aru olen saanud, on ennustada tulevikku. Juhtusin sealt kunagi lugema, et varsti (vms sama ebamäärane ajamäärus) on inimese eeldatav eluiga 300–1000 aastat. Läks veel paar aastat ja tuli koroona. Mida see tegi inimese eeldatava elueaga, pole vist vaja lisada. Üks teine kord juhtusin samast väljaandest lugema, et sõjast saab kõrgtehnoloogiline arvutimäng, kus vaenupooled võtavad üksteisega mõõtu konsoolide taga. Läks veel kümmekond aastat ja Putin andis pärast 80aastast vaheaega Ukrainas (publiku mitte just väga tungival nõudmisel) Teise maailmasõja kordusetenduse.

See kõik polegi nii juhuslik, kui võiks arvata. 2018. aastal ilmus Hans, Ola ja Anna Rosling Rönnlundi raamat „Faktitäius“ alapealkirjaga „Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad“. Kogu faktoloogiliselt põhjendatud positiivsuse juures sisaldab raamat ka hoiatust viie ohu eest, millest kaks – pandeemia ja kolmas maailmasõda – on kõigest neli aastat hiljem hirmuäratavalt prohvetlikud. Nii Imeline Teadus kui ka „Faktitäius“ panustavad tänapäeva üldlevinumasse religiooni, milleks on usk teadusesse. Kuid teaduse kogu valgustuslikkuse, progressiivsuse ja vaieldamatute edusammude kõrval, millest sellised väljaanded oma kurioosselt vildakal (Imeline Teadus) või hirmutavalt ettenägelikul („Faktitäius“) viisil aimu annavad, on sellisel usul üks süstemaatiline, sisemine puudus, mis ei tulene mitte niivõrd usust kui sellisest (mis juba oma olemuselt on irratsionaalne) kui just nimelt teadusest.

See puudus tuleneb teaduse kumulatiivsusest. Teaduse kumulatiivsus – see, et teadmisi üha lisandub, ja et need muutuvad järjest täpsemaks, mitte vastupidi – on meid harjutanud mõttega progressi paratamatusest, tekitades ühtlasi reaktsiooni, mida võiks nimetada abituks rahuloluks. Me ei pea muretsema tuleviku pärast, kuna sellega tegeleb teadus kui midagi a priori ülimat, tuues kõik lahendused ise meile kandikul kätte. Nii mõeldakse välja (lähi)tulevik, kus inimesed elavad 500 aastat, saavad korralikku kodanikupalka, elavad Marsil ja ajaviiteks (nt nutifoni rakenduse vahendusel) tegelevad vahepeal ka sõjaga, kus keegi kunagi ei sure – või isegi kui sureb, siis kindlasti valutult, robotid pakivad laiba biolagunevasse kilesse ja veavad kasvuhoonesse seentele kompostiks. Mõistagi on ka kõik maapealsed probleemid – kliimakriis, vee-, mullastiku- ja elurikkuse kriis – siis juba lahendatud. Kusjuures see, et me praegu veel ei tea, kuidas need on lahendatud, omal äraspidisel moel (peaaegu) tõestab, et nad seda on, kuna teadus on kumulatiivne, äraarvamatu, imeline jne.

Mis on sellel pildil valesti? Sel puudub mainimisväärne seos tegelikkusega. Teadus, täpsemalt meie ettekujutus sellest, loob pildi „tulevikust“ ja „tegelikkusest“, millel tegelikkusega (ei praegu ega ilmselt ka tulevikus) erilist pistmist pole. Siinkohal on sobiv meenutada William Gibsonit: „Tulevik on juba kohal – ta pole lihtsalt ühtlaselt jaotunud.“ Aga mis siis, kui see „ebaühtlane jaotus“ määrab mitte ainult oleviku, vaid ka tuleviku? Ja mis siis, kui see ebaühtlus tulevikus veelgi kasvab? Piltlikult öeldes on juba praegu nii, et kui keegi kusagil elab otsapidi XXII sajandis, siis keegi teine kusagil mujal kiviajas (või pommitatakse vähemalt mõneks ajaks sinna). Üks eesti küberjulgeoleku taustaga kommentaator väljendas käimasoleva sõja puhul oma sügavat jahmatust selle iseloomu üle: mis mõttes – ongi nagu Teine maailmasõda, lihtsalt 80 aastat hiljem!? 80 aastat on vähemalt XXI sajandil juba tõesti terve igavik. Võrdluseks: personaalarvuti vanus on kõigest 40 aastat.

Üks asi, mida see sõda meile näitab, on see, et oma ettekujutust tegelikkusest ega tulevikust pole mõtet projitseerida pelgalt teadusest, populaarteadusest ja ulmest loetu-nähtu põhjal. Tegelikkusel (ja niisiis ka tulevikul) on oma visa ja varjatud loomus, mis on (populaar)teadusest ja ulmest kokku kraabitud loosungitega kokku võetav väga halvasti, kui üldse. Või on hästi kokku võetav vaid ajajärkudel, mil selliste projektsioonide baas on staatiline nagu oli Gibsoni hinnangul 1980ndatel ja 1990ndate esimesel poolel. Lisaks – mis pole siin­kohal just väheoluline – ei ole teadus ega ulme suutnud ette näha sellist nähtust nagu Putin, kes põhimõtteliselt kujutab endast tuumarelvadega Tšingis-khaani. Võrdlus kuulsaima mongoliga pole muidugi juhuslik. Esiteks on Venemaa – või Vene maailm, venekeelne Euraasia impeerium, nagu Putin seda näeb – Kuldhordi (pool)seaduslik pärija. Teiseks on Tšingis-khaan nimetatud mäletatavasti (eelmise) aastatuhande inimeseks ja oleks väga imelik, kui Putin end juba ammu selle aastatuhande inimese kandidaadina ei näeks …

Kas või juba sellepärast, et … olgem ausad, me ei tea, palju meile seda aastatuhandet üldse jäänud on. Erinevatel (kusjuures Putinist mitte just sõltumatutel põhjustel) pole selge, kas inimkonnale on seekord välja mõõdetud tuhat või hoopis vähem aastat. Tuumarelvadest on maailmas kasu ainult Venemaal jt paariariikidel, kuna kõigi ülejäänud tuumariikide konventsionaalne heidutus on piisavalt tugev, et tavarünnak nende vastu juba eos välistada. Ehk siis: kui Venemaa ründab (esimesena) NATOt, saabki tegu olla ainult kas küber-, kaud-, hübriid- või tuumarünnakuga. Seda siis praeguse seisuga. Kui mängu sekkub Hiina, võib olukord muidugi drastiliselt muutuda.

Venemaa tuumarelvade kasutamise neljapunktilisest strateegiast pool lubab tal algatada tuumasõda („rünnak Vene tuumarajatisele“ ja „oht Venemaa riiklusele“, kusjuures viimast võib tõlgendada ükskõik kuidas).¹ Samal ajal on NATO üpris selgelt (ehkki mitte veel otsesõnu) tuumasõja omapoolse algatamise välistanud. New York Timesis ilmus mõne päeva eest isegi artikkel,² kus kutsuti USAd üles alustama globaalset tuumarelvade vähendamise ja likvideerimise programmi. Paraku ei olnud seal ühtki ideed, kuidas võiks selline programm kaasata Venemaad või Põhja-Koread …

Putini „Teine maailmasõda 2“ Ukraina vastu on kahtlemata „must luik“ – haruldane, erakordse mõjuga, ainult tagantjärele seletatav ja ennustatav sündmus. Hoolimata lääne luureagentuuride pretsedenditutest jõupingutustest oma prognooside avaldamisel tuli Putini rünnak Ukrainale šokina peaaegu kõigile peale kõrgemate luureametnike ja sõjaväelaste mõlemal pool raudset eesriiet. Samas kui sõja käik – uus Teine maailmasõda, uus Teine Tšetšeenia sõda – tuli šokina kõigile, k.a venelastele endile. Ja süüdi on selles nagu ikka Putini ja tegelikkuse plahvatusohtlik segu ehk siis (luuletajat parafraseerides) „osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, mis kurja plaanitseb, kuid korda saadab … kes teab?“. Musta luige teooria järgi piisab juba paarist mustast luigest, et seletada kogu ajalugu.

Seda muidugi eeldusel, et üldse on kedagi, kellele midagi seletada.

1 Andreas Noll, The return of the nuclear threat. 14. III 2022. https://www.dw.com/en/the-return-of-the-nuclear-threat/a-61121925

2 Tom Z. Collina, Why America should not deepen its military involvement in Ukraine. 18. III 2022. https://www.nytimes.com/2022/03/18/opinion/america-military-ukraine.html