Pärandikirju III – Mina, meie ja need teised
Lapsepõlves ühes Lõuna-Eesti väikelinnas elades olid meie üleaedseteks setod, kes peavad teadupoolest kalendriaasta pühi nn vana kalendri järgi. Jätame tänasest arutelust välja aeg-ajalt tuliseid kirgi kütva teema, kas jõulud on kirikuaasta või iidne rahvakalendri ehk põhjala päikeseaasta püha ja kuidas nende lihavõtetegagi õieti on ehk siis kumb ikkagi oli enne, kas muna või kana ja kellel on selles küsimus tõelisest tõelisem tõde või õigemast õigem õigus. Tähelepanuväärne oli toona hoopis see, et hooviväraval sai alati vastastikku rõõmsalt soovitud „Häid teie pühi!“ Naabrite setode auks tuleb tunnistada, et nemad tähistasid mõnuga ka meie omi ehk siis topeldasid pühi ka uue kalendri järgi. Meie paraku nende omi küll mitte, et ikkagi nagu vene kombed või nii … Mingid nähtamatud piirid „meie“ ja „nende“ vahel olid kuidagi vaikimisi paigas ja ega nende üle arutletud ega antud hinnanguid – igas talus oma taar, igas peres ise leib. Ühiste tähtpäevade puhul sooviti vastastikku rõõmsalt „Häid meie pühi ja häid teie pühi!“, ning selle juurde kuulus enesestmõistetavalt ka pühadetoitude vahetamine. Eks teispere köögikunst too alati vaheldust, isegi siis, kui toidud on põhimõtteliselt samad, rääkimata sellest, et toidu jagamine teistega on ürgvana rituaal, mis aitab luua vajalikke sotsiaalseid võrgustikke, sõlmida suhteid, lähendada neid meile ja vastupidi.
Öeldud on, et sotsiaalne elu oma kindlakskujunenud reeglitega ongi olemuselt ühismäng, kus muist inimesi ehk „meie“ on mänguringis sees ja muist teisi ehk „nemad“ jäävad ringist või mängust eri põhjustel rohkem või vähem välja ning halvemal juhul ei võeta neid üldse mängu. Ega neid saagi ju võtta, kes kokkulepitud reeglite asemel hakkavad rusikate ja jõuvõtete abil kehtestama omi, seda teame juba lapsepõlvest.
„Meie“ tähendab üldjuhul teatud hulka üksteisega solidaarselt sarnaseid väärtusi jagavaid – ja nii mõnelgi juhul neid väärtusi ka innukalt propageerivaid – eneseteadlikke inimesi, kes teinekord ütlevad üsna autoriteetselt kes või mis on „meie“ ja mis seda pole mitte, tuginedes oma isiklikele kogemustele, teadmistele või ajahetke eelistustele. Kohalik kultuuriajalooline kontekst annab ühele või teisele (pärimus)kultuuriilmingule loomulikult oma unikaalse koloriidi, kuid mida paiksemad on inimesed ja mida väiksem huvi on neil ümbritseva maailma vastu, seda enam on nad veendunud, et nende elulaad, kombed ja tavad on maailmas ainulaadsed. Vanema põlve inimesed on üllatunud, et mujal – ja mitte ainult naaberkülas või -vallas, vaid kogu Eestis ja mitmel pool Euroopaski – on see või teine komme või selle või teise rahvajutu motiiv samuti levinud, olgu selle põhjuseks siis ühine kristlik kultuuriruum või lugemisvara. Tänased noored aga, kelle suhted omamaise päritolukultuuriga on pigem kehvapoolsed, üllatuvad kõrgkooli auditooriumis – oih, näed, mina ei teadnudki, et Eestis või eestlaste juures on see või teine tava ka tuttav ja levinud, mina arvasin, et meil küll midagi sellist pole.
„Nemad“ on erinevatel põhjustel teistsugused, ei jaga meiega üldjuhul samu väärtusi ning „nende“ peal saab nii mõnigi kord keelt teritada, mis heatahtlikust aasimisest võib üle minna kurjaks pilkeks, kadeduseks, vihaks või äärmuslikul juhul vägivallaks. Ja üldse – kas ongi tänapäeval poliitiliselt korrektne enam „nende“ üle nalja heita? Kui 1990ndate keskpaiku anti „Koolipärimuse“ sarjas välja taskuformaadis lastefolkloori raamatukesed „Banaanil on nohu“ (koost Eda Kalmre, 1996), „Neeger päevitab. Maailma rahvad eesti laste naljades“ (koost Astrid Tuisk, 1996) ning „Elevant külmkapis“ (koost Piret Voolaid, 1998), olid need õpilaste hulgas tõeliselt kuum kaup. Minu toona põhikoolis käiva vanema poja staatus tõusis omaealiste hulgas järsult, kui selgus, et tal on need defitsiitsed raamatud olemas. Sihtgrupp luges raamatukesed sõna otseses mõttes kapsaks ning koolipärimuskogumikud lisati nobedasti soovitava koolikirjanduse hulka. Kirjandustundides seletati folkloori olemust laste endi suulise ja kirjapandud pärimuse kaudu vastupidiselt senisele, kui tutvus folklooriga algas regivärsist. Mõni aeg tagasi küsisin loengus noortelt, kas seltskonnas räägitakse ka etnilisi anekdoote ja kuidas neisse suhtutakse. Üldine arvamus oli selline, et etnilised naljad on väheharitud inimeste meelelahutus ja pigem minevikunähtus. Niisiis võivad „nemad“ olla inimesed, kes kõnelevad teist keelt, on teist usku, kuid samahästi ka eelläinud põlved, kellelt päritud väärtused, kombed või rituaalid on jäänud võõraks või tunduvad pentsikud ning nendega tegelemine tundub nii mõnelegi meist teinekord tüütu sund ja kohustus, nagu lasteaias mannapudrutaldriku tühjaks söömine.
Aga mina? Kuhu jään siis mina? Olen ma kriipsuke geomeetrilises peremärgis, mis annab tunnistust sellest, et sugupuu sirutab laiali oma oksi ja võrseid? Olen ma automaatselt „nemad“, kui ma ei jaga sajaprotsendiliselt kõiki eelläinud põlvede väärtusi ja ei anna edasi kõiki põlvest põlve pärandatud traditsioone? Kas ma teen midagi valesti, kui seon kirivöö teksapükste peale, jätan jõululaual seaprae vahele või ei pea vajalikuks omakultuurist kõneldes või regilaule lauldes panna ilmtingimata selga ka teemakohast kostüümi – rahvarõivaid? Eesti taasiseseisvumisega toimunud muutused ühiskonnas mõjutasid mitmeti ka meie kombeid ja tavasid – need on rohkem kui kunagi varem kaldu individuaalsuse ja originaalsuse või omanäolisuse poole, eeskujuks kõik see, mida pakub nn muu maailm kas siis telepildi või meedia vahendusel.
Üleilmastumise vastumõjuna toimib traditsioonide ja tavade kireval maastikul ka tagasi (taas)avastatud ja/või (re)konstrueeritud juurte juurde naasmine. Sellega kaasnev ortodoksne vastandumine skaalal mina-meie-nemad on nii mõnigi kord lähiajaloos toimunud kultuurikatkestuste tõttu üsnagi esil ja vahekohtunikuks või õigusemõistjaks palutakse erialaspetsialist, kes peaks lihtsalt ja selgelt (ja otse loomulikult ideoloogiliselt õigesti) ütlema, kuidas on eestlastel õige tähistada näiteks muinastulede ööd; kas Ameerika kultuur on lõplikult võitnud, kui eesti lapsed tähistavad halloween’i; kust on tulnud võõras ja imelik komme kihluda ja kätt paluda; miks eestlased on üle võtnud venelaste kombe tähistada liiklusõnnetuste ohvrite hukkumispaiku või naistepäeva jne.
Ka räägime nüüdisajal aina enam mitmikidentiteedist – see võib olla piirkondlik, keeleline, religioosne, digitaalne vms. Kindlasti ei kõnele näiteks kõik Võro- või Setomaal elavad inimesed (ka) kohalikku keelt, nende side ja meie-tunne päritolupiirkonna kultuuri ja kogukonnaga võib olla hoopis mingitel teistel alustel.
Kuid kultuuri, milles oleme üles kasvanud, tajume omana ka siis, kui me mingitel põhjustel oleme asunud elama mujale. Ja kindlasti on selles „meie“ kultuuris midagi vana, midagi uut, midagi laenatut, midagi oma ja – midagi sinimustvalget.