Paradoksi kütkes

Ilmar Raag

Vana-aastaõhtu paradoksid   

Vana-aasta teleprogrammidel oli meile veel üks tuumakam sõnum, millest ei ole räägitud. Kuulumata ise ETV vana-aastaõhtu saate sihtgruppi, esitasin küsimuse, kas ETV oleks saanud teha samasuguse saate nagu tegi Kanal 2. Kindlasti mitte. Kui viimase poole aasta jooksul on palju räägitud Kanal 2 eduloost, siis on vähemalt kaks põhjust, miks ETV seda korrata ei saaks. Esimene on tüütult poliitiline. Kanal 2 “Tantsud tähtedega” ei anna tunnistust mitte niipalju hästi tehtud saatest, sest Eestis teevad kõiki saateid lõpuks ikka ühed ja samad inimesed, sõltumata kanalist, vaid eelkõige kanali omaniku loodud riskikultuurist. Peamine põhjus, miks ETV ei oleks saanud teha “Tantsud tähtedega” saadet, on see, et ETV omanike esindajad (ringhäälingunõukogu näol) ei oleks iial aktsepteerinud riski, mis kaasneb väga suure raha investeerimises ühte telesaatesse. Üsna hiljuti tõestamist leidnud, et ka kõige parema formaadi ja eeldusega saateidee võib haledalt läbi kukkuda. Meenutagem kas või kogu maailmas “Miljonärimänguga” sama populaarse “Nõrgima lüli” kuulsusetut käekäiku Eestis. Kommunikatsiooniteoreetikutele ei ole selles midagi üllatavat, sest aksioomiks on ikkagi tõsiasi, et sõnumi tähendus ei sõltu ainult sõnumi sisust, vaid samavõrd ka kommunikatsiooni hetkest ja vastuvõtja valmisolekust sõnumist samamoodi aru saada, nagu see oli teele lähetatud. Surmkindlalt ei tea keegi kunagi, kas üks saade osutub menukaks või mitte. Seetõttu ei oleks ETV avaliku raha vastutuse all iial julgenud investeerida ühte saatesse 7 – 9 korda rohkem kui keskmiselt. Seda enam, et ETV maksab ikka veel kinni seitse aastat tagasi tehtud kahjumit. Kanal 2 omanikud on aga loonud atmosfääri, milles eksimused on lubatud eeldusel, et nende ärahoidmise nimel tehakse kõvasti tööd. Sel sügisel risk õigustas end. Kas rahast ja poliitilisest pingest tulenev alalhoidlikkus tähendab, et ETV pigem ei üllatagi oma vaatajaid? Tunduvalt lihtsam on teha midagi keskmist. Ärge saage minust valesti aru. Kui mu väide oli etteheide, siis võrdselt ETV-le ja ka vaatajale, kes on ETV iga eksimuse korral valmis vundamendini maha kiskuma.

Hoopis huvitavate järeldusteni võib aga jõuda siis, kui eritleda Kanal 2 aastalõpusaate menu saladusi. Menukal vana-aasta lõpusaatel on juba pikka aega kindlad reeglid. 1) Kuna vaataja tähelepanu on valdavalt hajus, siis peavad teemad-lõigud olema lühikesed. Kui tegemist on mõttearendusega, siis ei tohi see kesta kauem kui viis minutit, kui tegemist on aga dramaturgiliselt arendatud looga, siis ei tohiks see kesta kauem kui 10 minutit. Seetõttu on sketšisaade alati potentsiaalselt edukam kui pooleteisetunnine näidend või film. 2) Sisu mõttes on vana-aastaõhtu pidulik recycling, mis tähendab seda, et sellesse õhtusse korjatakse kokku kanali kõige suuremad märgid-brändid. Keskmine eesti televaataja tarbib uuendusi mõõdukalt. Nende inimeste jaoks on meedia ülesanne pidulike ja meelt ülendavate hetkede ajal kinnitada, et nende maailm on püsiv ja see maailm on meeldiv. Kanal 2 vana-aastaõhtu saade läks aga tuttavate märkide kokkukogumisel kaugemale kui ainult oma saate staarid. Eelmise idee loogilise edasiarendusena tõid nemad ekraanile ka väljastpoolt telekanalit inimesi, kes meid on kogu aasta vältel ohutult intrigeerinud. Nende inimeste tunnuseks on aasta jooksul vähemalt korra sattumine Kroonika või Justi kaante vahele, sest tegemist on ajakirjadega, mis rahuldavad meie uudishimu, loovad ühiseid jututeemasid (isegi kui need on head ainult põlguse väljendamiseks), aga ei sea oma lugejat iial surve alla, nagu sõltuks nende lehekülgedel avaldatud informatsioonist midagi reaalselt lugeja jaoks. See on informatsioon ilma vastutuse ja karistuse riskita. Sellist saadet ei oleks haritud vaataja ETV-le andestanud. Kui me kujutaksime ühes ETV saates koos Jaan Tootsi, Peeter Võsa ja Aivar Riisalu, siis tähendaks see elu ühes teises Eestis või siis teistsugust ETV-d üldse.

Kuna menukuse tehnilised kriteeriumid jäävad samaks, tekib küsimus: kuna avaliku ruumi on menuka jutuaine mõttes juba praegu okupeerinud kõmupress, mis oleks need rahvast ühendavad teemad, mida võiks televiisorist niimoodi vaadata, et endal ei oleks pärast ebamugav nagu pärast pornofilmi vaatamist. Ma räägin teemadest ja mitte kvaliteedist, mis niigi peab olema hea. Ei maksa olla naiivne ja arvata, et laulupidu või Veerpalu-Šmiguni kullasõit selle töö ära teevad. Mina vastust täna veel ei tea. Vihjan vaid, et see, mida saab ette näidata vana-aastaõhtu teleprogrammis, määratakse aasta vältel avalikus ruumis toimunud infovahetusega. Kes või mis domineerib meie avalikus ruumis? Kas see sobib ETV programmi?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht