Palju kära Fichte ja valetamise teemal

Jüri Eintalu

Füüsikust kaitseminister on filosofeerima hakanud.        Hiljuti on viimaseid päevi kaitseminister, Tartu ülikooli endine rektor Jaak Aaviksoo, väljaõppelt eelkõige füüsik, avaldanud artikli, kus ta  on hakanud filosofeerima (Diplomaatia 2011, nr 3). Autor näib viitavat Fichte filosoofiale, „meie” ja „nende” vastasseisule ning argumenteerivat siis, et riigil on õigus oma kodanikele valetada vms. Seejärel on Tallinna ülikooli endine rektor Rein Raud avaldanud artikli, kus ta tituleerib Aaviksoo artikli küüniliseks (EP L 24. III 2011). Paraku pole ma kummagi autori kirjatükiga eriti rahul, kuigi Raua oma on sümpaatsem.    

Saksa filosoofia on Eestile geograafiliselt lähedane ja Eesti filosoofiat paljuski mõjutanud. Immanuel Kant elas Königsbergis, praeguses Kaliningradis, mis pole Tartust  kaugel. Tema teos „Puhta mõistuse kriitika” on mahukas ja seda pole kerge lugeda. Selle teose lühema ja loetavama versiooni „Prolegomena” andis Kant välja Riias. Fichte esikraamat „Igasuguse ilmutuse kriitika katse” (1792) ilmus anonüümselt Königsbergis ja alul peeti seda ekslikult Kanti teoseks. Marxi vaated on Eestisse jõudnud küll ehk eelkõige Venemaa kaudu, ent Heideggeri on Tartu ülikoolis jällegi põhjalikult tudeeritud. Tartu ülikoolis on  saksa filosoofiast lugu peetud ja selle ülikooli filosoofidel on tänasel päeval välissidemed vahest eelkõige Saksamaa ülikoolide ja filosoofidega.     

Fichtelt on eesti keeles ilmunud  „Inimese määratlus” (1988, originaal a 1800). Oletan, et sellest tekstist pärinevadki Aaviksoo teadmised Fichte kohta. Fichte „Kõnesid saksa rahvale” on mõnikord peetud natsionalistliku totalitarismi üheks esimeseks väljenduseks. Nietzsche oli Hitleri lemmikfilosoof ning natsid nägid tema filosoofias oma ideoloogiale õigustust.   

Heidegger tegi natsidega aktiivset koostööd. Selline on ajalugu ja siin tuleb nõustuda Rein Rauaga: ühe Venemaaga külgneva riigi kaitseministrist on väga ettevaatamatu ja ebadiplomaatiline propageerida Fichtet. 

Saksa filosoofide pesemine toimub Saksamaa  gümnaasiumides, kus õpetatakse filosoofiat. Üks nende õpik on tõlgitud eesti keelde: Deliuse jt „Filosoofia ajalugu”. Selles õpikus Fichte „Kõnesid saksa rahvale” ei mainita. Lk 87 õigustatakse Marxi ja väidetakse, et alles Engels ja Lenin hakkasid Hegeli eeskujul rääkima ajaloolisest paratamatusest. Nietzsche filosoofia seost natsionaalsotsialismiga ei mainita. Lk 99 kirjutatakse Heideggeri kohta, et ta mõistis oma eksimust juba aasta pärast  ja et just tema vaikimine oli see, mida talle ei suudetud andestada. Nietzsche puhul aga on levinud legend, et tema viimased kirjutised olid tema õe võltsitud. Nietzsche olevat olnud hoopiski antisionistide vastu, samuti massipsühhoosi vastu ning tema mõistet „üliinimene” ei saavat samastada aaria rassiga. Olgu sellega, kuidas on, aga on ilmne, et Nietzsche filosoofia struktuur on säärane, et vaid väikese nupukeeramisega saab selle häälestada natsionaalsotsialismile  sobivaks. On nii ohtlik kui ka vigane järeldada Darwini evolutsiooniteooriast mingeid inimühiskonna norme.     

Kaitseminister Aaviksoo käsitlus Fichtest on mulle üsna mõistetamatu. Fichte järgi on rahvusele esmatähtis tema eneseteadvus. Ent laulev revolutsioon on  juba ammu möödas. On lihtsalt anakronism nüüd praegu veel Fichte stiilis kõneleda. Aaviksoo läheb Fichtelt üle valitsuse õigusele inimestele valetada. Paraku pole üldse kindel, et siin saab kasutada Fichte autoriteeti. Nimelt oli Fichte Kanti järgija ja edasiarendaja. Ent Kant esindas deontoloogilist eetikat. Mis  valetamisse puutub, siis Kanti arvates ei tohi mitte kunagi valetada, olgu asjaolud millised tahes. Kanti eetika absurdsus seisnebki selles, et Kant räägiks tõtt isegi terroristile, kellel on aatomipomm. Kanti artikkel „Valest” on ilmunud ajakirjas Akadeemia (2004, nr 12), samuti Eduard Parhomenko kommentaarid „Kant ja meie õigus valetada” (samas). Siit küsimus: kas Aaviksool on mingeid andmeid selle kohta, et Fichte on oma filosoofias taganenud Kanti  rangest moraalist? Mina loen „Oxfordi filosoofialeksikonist” praegu hoopis, et Fichte esindas ranget moralismi. 

Pigem on kaitseminister iseseisvalt filosofeerima asunud ja püüab ühitada makjavellismi ning Fichte filosoofia mõningaid jooni. Machiavelli oli üks esimesi utilitariste, kes leidis, et heade eesmärkide saavutamise nimel on mõnikord hädavajalik rikkuda mõningaid moraalireegleid, näiteks valetada. Ent  ei Aaviksoo ega Raud viita Machiavellile ega makjavellismile. Jääb kaitseministri südametunnistusele, kas tema napisõnaline filosoofia on eklektiline või kooskõlaline või kas see on hoopis ideoloogia.         

Ent Rein Raua kriitika Jaak Aaviksoo pihta on lahtisest uksest sissemurdmine. Machiavellit on sedasi juba kritiseeritud. Teda on juba nimetatud küünikuks ja saatanaks.  Seejuures on Raua mõned argumendid samuti utilitaristlikud. Ja Raua küsimusele „Kui suurt valet me vajame?” saab vastu küsida: „Kui palju meil on õigust tõtt rääkida?”. Näiteks Simm semmis Venemaaga ja rääkis Vene luurajatele tõtt … Kas Rein Raud räägiks tõtt ka Bin Ladenile? Pole mingit mõtet olla emotsionaalne utilitarismi ja makjavellismi küsimustes. Filosoofiline analüüs ei tohiks muutuda populismiks. Raua kirjandussoovitused Jaak  Aaviksoole toovad ilmsiks, et Aaviksoo lektüür on ajast ja arust. Samas väljendub siin Rein Raua peen huumorimeel. Ei saa ju olla midagi eluvõõramat kui soovitada kaitseministrile humanistlik-patsifistlikku kirjandust. Kui tahate kaitseministrile filosoofilist haridust anda, millest talle ka abi oleks, siis siin on minu soovitused: N. Machiavelli, „Valitseja” (raamatu lõpus on ka Machiavelli vaadete analüüs) ja McAlpine, „Uus Machiavelli. Poliitikakunst  äris” (raamatu autor oli Margaret Thatcheri nõunik). Viimasele raamatule on muu hulgas järelsõna kirjutanud Peep Aaviksoo.