Palju kära eimillestki! Või millestki siiski?

Indrek Tarand

Europarlamendi kulukast mõttekusest ühe äpardunud resolutsiooni näitel Euroopa Parlamendi (EP) kauge ja salapärase stoilisusega kulgev tegevus ei huvita ammugi enam suuremat osa Euroopa Liidu elektoraadist. Viimatistel valimistel kerkis osavõtuprotsent ainsa riigina Eestis. Vanades liikmesriikides jätkus langustrend. Isegi The Economisti kahe nädala taguses artiklis EPst mainiti hakatuseks just kulu: erirongi Brüsselist Strassburgi ning kiiskavat autoparki, mis on kindla peale minek publiku irriteerimisel. Ma ei ütleks, et selline suhtumine oleks täiesti kohatu – tõepoolest, üksnes rändamisele kahe tööpaiga vahel kulub hinnanguliselt 180 kuni 200 miljonit eurot aastas. Ometigi kerkib vahel harva ka seitsmest majast koosnevas hoonetekompleksis (kes tunneks kõiki kaitsepühakuid – Jozef Antall, Altiero Spinelli, Willy Brandt ja Paul Henri Spaak Brüsselis ning Winston Churchill, Louise Weiss ja Salvador da Madriaga Strassburgis?) poliitiline temperatuur haruldaselt kõrgeks. Nii juhtus äsja resolutsiooniga Venemaa presidendivalimiste asjus (vastu võetud plenaaril enamushäältega 15. III 2012). Taustaks, aastas võetakse Euroopa Parlamendi täiskogus vastu 303 raportit, 110 resolutsiooni ja 14 kirjalikku deklaratsiooni. Viimaseid algatatakse märksa rohkem ja saadikute enamuse allkirjad kogunevad vaid kümnendikule algatustest. Veel on oluline mainida, et raporti ja resolutsiooni vahelt jookseb läbi see erisus, et ehkki mõlemaid jaotatakse nii seadusandlikeks kui seadust mitte andvateks, on raport siiski mõnda poliitikaküsimust põhjalikumalt käsitlev kui temast päevakajalisem resolutsioon.

Ind tuleb idast, leplikkus läänest

Koridorilegendi järgi pani järjekordse Vene resolutsiooni sünnile aluse Vladimir Putini telefonikõne Gerhard Schröderile. Putin tahtnud kiiresti teksti, milles tema võitu tunnustatakse. Schröder omakorda helistanud EP värskele presidendile Martin Schulzile. Viimase telefonikõne tabas siis juba Hannes Svoboda, Euroopa Sotsialistide ja Demokraatide rühma värskelt valitud juhi (Austria). Minu teadmiste ja oskuste juures ei ole kuidagi võimalik seda (kuulu)juttu kinnitada ega ümber lükata.

Küll aga on minu võimuses kinnitada, et veel nädal enne resolutsiooni sündi ja vahetult pärast Venemaa presidendivalimisi ennustasin Raadio 4 tarbeks antud intervjuus, et sedapuhku Euroopa Parlament ei kiirusta tegutsema, vaid uurib kannatlikult ja põhjalikult valimistega seotut, sealhulgas Venemaa opositsiooniliste parteide ja kodanikkonna materjale. Veel ükski mu poliitiline ennustus pole nii kiiresti kummuli lennanud. Ometigi toetusin seda tehes värsketele, eelmise päeva uudistele ja kinnitusele, et Presidentide Konverents (parlamendirühmade esimeeste koosolek, mis otsustab päevakorda puutuvad küsimused) on just sellise (ja mulle toona arukana tundunud) taktika valinud. Seda enam, et regulaarseid raporteid tehakse ka enne tippkohtumisi. Kuigi nende mõju on marginaalne, saavad need siiski horisondil kummitava kohtumise valguses veidike tähelepanu avalikkuses, asjatundjaist rääkimata. Ja ometi, just minu ennustamisega samal päeval, peaaegu samal kellaajal tegi seesama Konverents Hannes Svobodale ülesandeks valmistada ette resolutsiooni ettepanek!

Kuna EP töökorraldus on selline, et reedeti ei koguneta, siis kontinendi avarustesse lahkunud MEPide enamus sai ettevalmistatavast aimu alles esmaspäeval, 12. märtsil, millist kuupäeva Eestis hoopiski Laidoneri ja Pätsu pööripäevana meenutatakse. Mul oli võimalik alates Praha lennujaamast jälgida, kuidas info hakkas Ida- ja Kesk-Euroopast kokkutulvavate parlamendiliikmeteni jõudma. Samal ajal valitses Brüsselist väljunud erirongis, kus reisivad põhiliselt nn Vana Euroopa MEPid, väärikas rahu ning paanikavaba olek. Ida poolt tulijate meeleolu erines diametraalselt. Nende esialgsed keelduvad hoiakud lahja teksti suhtes on reljeefselt meelde jäänud. Lubati otsesõnu vaidlustada Presidentide Konverentsi otsus „menetleda kiirkorras” ning kui see ei õnnestu, siis asjakohaste parandusettepanekute abil resolutsiooni sihik täpseks muuta.

Kuigi ma pole ise väliskomisjoni täisliige, vaid asendaja, hakkasin sedapuhku siiski resolutsiooni sünnil silma peal hoidma. Hästi teades, et väliskomisjon on küll kõige suurema liikmete arvuga, ent ainsana pole tal kaasotsustamise kõrgemat õigust, ehk maakeeli üteldes, selle komisjoni otsustel ei ole mõju Euroopa seadusandlusele. Aga teemadele saab valdavalt endistest välisministritest ja välispoliitika vastu huvi tundvatest parlamendiliikmetest koosnev kogu muidugi tähelepanu pöörata. Nii koguneski komisjon veel 12. märtsi õhtul ettepanekut arutama. Kiiremad olid suutnud gruppide nimelgi juba paar parandusettepanekut toota, millest peamisi vaatlen veidi allpool. Siinkohal mainin vaid, et koosolekul esitasid häid seisukohti nii Euroopa Rahvapartei (peamiselt siiski Venemaale füüsiliselt lähemal asuvatest riikidest) kui ka Roheliste saadikud. Liberaalide eestkõneleja jäi stamplausete juurde. Mis EP praktikas kõlavad niimoodi: „Esiteks ma tahaksin õnnitleda ja tunnustada härra Svoboda tööd ja loomulikult ka teisi, kes on teinud parandusettepanekuid, ning ma kinnitan, et ALDE grupp on selle resolutsiooni poolt!” Kontrast fraasidega, mida olin rännumiilidel kuulama sunnitud, 180 kraadi, kui pehme väljenduse juurde jääda.

Hääletust parandusettepanekute osas esimees Elmar Brok siiski ei korraldanud, vaid kogenud liikmena suunas nende läbirääkimised „koordinaatoritele”. Tehes neile ülesandeks plenaarile võimalikult vastuvõetavate kompromissidega saabuda. Lisamärkuseks, seejärel loobusin ka oma vaheküsimusest, mis oleks kõlanud: „Kui Presidentide Konverents tegi teile, härra Svoboda sellise ülesande, siis kes konkreetselt ikkagi sarnase plaani välja käis?” Vastust oleks olnud huvitav kuulata, sest Svoboda on poliitika meister ning ise sellesama konverentsi liige. Samas – milleks küsida, kui kõik teavad niigi et ta ise tegi selle ettepaneku.

Vaadakem nüüd ka veidike teksti ennast, sest EP resolutsioon on belletristika žanrina vägagi keeruline. Vähe sellest, et on enamasti ette antud soovitav maht lehekülgedes (nagu sonetil on ridu), on rangelt paigas ka kohustuslike osade loend. Esiteks viidatakse alustele (parlamendi kodukorrale jne), siis retsiteerimise osas viidatakse asjaoludele, millest antud juhul lähtutud on (ja nende mahtu ei saa ajada suuremaks kui on tähestikus tähti) ning seejärel tuleb otsustav osa, mis sisaldab fraase pöörab tähelepanu, kutsub üles, märgib heameelega või märgib murega jne … Svoboda tekstis olid need loomulikult kõik omal kohal. Tegemist on kogenud poliitikuga ja nn draftimine ehk tekstimustandi ja selle tuletistega töötamine pole talle raske. Hermeneutika mõistmine koolis hästi omandatud.

Varem oli väliskomisjoni ees esinenud ka Vene opositsioonist Mihhail Kasjanov (tavaliselt külastab parlamenti igakuiselt) ja ka suursaadik ELi juures Tšižov. Vladimir Aleksejevitš kõneles, et Venemaa liberaliseerib juba valimissüsteemi, tuues duumasse pääsemise künnise seitsmelt viie protsendini. Ning plaanitakse vähendada ka partei loomiseks tarvilikku nõutavat inimhulka tuhandetelt kõigest 500ni. A propos, see omakorda peaks kõrvad kikki ajama Eestit seadusandjal, sest meil kehtib kaks korda kõrgem tõkend.

Muidugi kasutas alaline esindaja Tšižov ka kuulsat argumenti „aga teised teevad ka!”, sest probleeme olla mujalgi, näiteks Briti Lordide Koda ei saa mitte keegi valida.

Ka Garri Kasparov oli kasutanud juhust, et EP liikmeid Vene oludest informeerida, ehkki formaalselt promos ta kirjalikku deklaratsiooni (selle EP ka vastu võttis), mille eesmärgiks oleks malemängu koolides enam-vähem kohustuslikuks tegemine. Kasparovi põhisõnumiks oli, et igasse Venemaa resolutsiooni tuleb sisestada nn „Magnitski paragrahv”, mis äraseletatult võtaks kõigilt Magnitski hukkumises süüdiolevatelt Venemaa ametnikelt võimaluse ELis reisida. Kasparovi sõnul distsiplineeriks režiimi just selline sanktsioon, kuna just kõrgematel ametipostidel on soodsamad võimalused korruptiivset tulu teenida ja seda siis vastavalt Hispaanias, Pariisis või Londonis kinnisvarasse investeerida.

Debatt plenaaril oli nagu ikka, parteide nimel kõnelejad kõnelesid ja nad kõik juba teadsid, et Svoboda algne tekst, mis Vladimir Putinit otsesõnu valitud presidendiks nimetas, oli muudetud. Seega tekstile algtõuke andnud sõnumit niikuinii vastu ei võeta. Briti konservatiivide ja EPP ning Roheliste rühma seisukoht oli õnneks algmõtet mittetoetav. EPP Poola delegaadid olid ähvardanud, et kui see lause jääb sisse, siis nemad vähemalt hääletavad vastu. Kuid teiselt poolt teadsid kõnelejad ka juba seda, et ühtegi parandusettepanekut, mis kasvõi kaudselt viitaks valimiste ebademokraatlikkusele või tunnustaks Venemaa kodanike vabatahtlikke tegevusi valimiste vaatlemisel ka teksti sisse ei hääletata. Ammugi siis mitte „Magnitski paragrahvi”. Koordinaatorid leppisid kokku et viimast ei esitatagi. Hääletamised polnud nimelised, seega pole ka võimalik tagantjärele hääletust isikustada.

Parem mage supp kui tühi kõht

Mis siis alles jäi? Peamise soovina jäi kõlama, et president Medvedjev võiks minna sõnadelt tegudele ja liberaliseerida Venemaa parlamendi ja presidendi valimiste korda. Tõesti, mees on ju veel pea kaks kuud ametis. Ja Euroopa Parlament ei pidanud pettuma – Vene Duuma hääletaski uue seaduse poolt juba 22. märtsil! Kuid kas see sündis just ELi poolse enneolematu printsipiaalsuse ja vastuvõetud resolutsiooni tõttu? Kindlasti mitte, kuid pole ka võimalik raudkindlalt raiuda, et sellel resolutsioonil polnud mingit mõju dialoogile ELi ja Venemaa vahel. Sest raevuka reaktsiooni asemel, mis saatis veel eelmise Venemaa-ainelise teksti vastuvõttu, saime ju tegelikult uue ja ilmselt liberaalsema seaduse. Mäletatavasti kommenteeris president Medvedjev eelmist resolutsiooni sõnadega: „EP tegelegu Euroopa asjadega, Venemaal teeb seadusi duuma!”

Kirjeldasin seda üksikakti seepärast, et osutada parlamentaarse demokraatia puudustele ja ka väärtustele. Või kas saabki pidada puuduseks kompromissotsuse sündi, mis sellest, et see kompromiss võib näiteks minule isiklikult liiga leebes sõnastuses kirja saada? Ehk on seegi hoopis väärtus? Kui üldse puuduks valitud rahvaesindajatest foorum, kus erinevad kultuurid, keeled, poliitilised, majanduslikud ja geograafilised reaalsused omavahel kompromisse otsivad, päädiks tegevus ilmselt valitsustevahelistel kahepoolsetel suhtlemistasanditel. Tehnilises mõttes võib muidugi öelda, et Ülemkogu ja Komisjon saaksid ka Euroopa seisukoha moodustamisega hakkama, kuid ärgem unustagem, et Komisjoni juhivad valitsuste poolt määratud poliitikud, mitte rahvaste poolt valitud poliitikud. Seega – jääksime ikka kahepoolsete valitsuskokkulepete juurde. Ning selliste näiteid võiks ajaloost rikkalikult tuua ning iga koolilapski teab, et Eesti Vabariigile pole neist just palju rõõmu tulnud. Mitmepoolsest parlamendidemokraatiast ent on sündinud ka Euroopa Parlamendi resolutsioon Balti riikide okupeerimise kohta NS V Liidu poolt, ei Komisjon ega valitsused esitanud sellist.

Loomulikult peab Euroopa Parlament resoluutsemalt tegelema oma eksistentsi tagamiseks tarviliku kulu vähendamise probleemidega ning mitte kogu aega välispoliitiliste sõnumite sünnitamisele pühendama. Kui ta seda vähendada suudaks, tekkiks rahvaesindajatel moraalne alus kritiseerida samalaadset üleküllust teiste institutsioonide juures. Ning pole mõtet rahvastele seletada, et parem oleks parlament kaotada. Ajal, mil Brüsselile tahetakse anda üha enam pädevust ja otsustusõigust, ei oleks mõistlik kärpida demokraatiat. Viimast esindab institutsioonidest ainsana ent just Parlament. Ning, nagu järeldab isegi The Economist – vaatamata oma kõigile puudustele peab Euroopa Parlament alles jääma.