Paavst ja prints

Mihkel Mutt

Mõlemas epopöas mängivad olulist rolli eetilised väärtused ja püsivad kiindumused. Nädal aega täitis uusaja suurim suremine globaalkanaleid. Ja ennäe, koitis uus laupäev ning paistis, et taas on üks sündmus vallutanud terveks päevaks eetri ja ekraani. Inglise troonipärija abiellus.

Millega ikkagi seletada megapalverännakut ja kumu selle ümber? Kuigi rahvast oli kogu maailmast ja ainuüksi Poolast kakssada tuhat, näitab lihtne arvutus, et kõige rohkem tuldi Euroopast, kus valitseb üldine usuleigus. Ka usutegelased ise möönsid, et enamik tulnuist ei olnud aktiivsed usklikud. Mainigem ka, et paavsti arvukad välimissad niihästi Euroopas kui välismaal on alati toonud täismaja, sealhulgas väga palju noori. Pakutud seletuste hulgas ongi lisaks ?normaalsetele? rõhutatud mitmeid usuväliseid teeneid. Näiteks, et tegemist polnud üksnes katoliku kiriku, vaid kogu maailma paavsti, st poliitiku, rahuvahendaja ning hea tahte saadikuga. Katoliku kirik on maailma suurim tõeliselt ?transnatsionaalne kompanii?. Ent kas pole põhimõtteliselt samasugune näiteks ÜRO? Ometi on raske kujutleda, et selle peasekretäri esinemisele või matustele nii tungeldaks. Poolakad on kaljukindlad, et paavst ühes Solidaarsusega kukutasid kommunismi. Eelviimases Spiegelis arvab aga kauaaegne Saksa välisminister Hans-Dietrich Genscher targasti, et tänu paavstile oli kommunismi kokkuvarisemine ehk vähem verine, kui oleks võinud muidu olla, ent tervikuna on põhjused komplekssemad. Muidugi tuleb arvestada massimeedia rolli, mis mitte ainult ei kajasta sündmusi, vaid ka loob neid.

Oma osa on ka kiriku igihaljastel relvadel nagu autoriteet, saladus ja ime.

Ometi arvan, et peapõhjus on kusagil ?usu? ja ?mitteusu? vahepeal. Inimesed tunnevad alateadlikult vajadust nn kõrgema ja pühama järele. Sel ei pruugi olla midagi pistmist traditsioonilise usueluga. Tähtsad on eetika, hingelised väärtused. Just seda rolli täitis paavst kahtlemata väga suurejooneliselt. Ta nõudis kõikidelt, aga ka endalt, elades oma sõnade järgi. Tema elulõpp üksnes süvendas niisugust kuvandit.

Inimene on ju nõrk. Ta ei suuda elada nii, nagu peaks. Aga ometi on tal mingi tõetundmus ja ta vähemasti teab, kuidas peaks elama. Ka suurim suli saab enamasti aru, et suli teeb. Tavalisele lihtsale inimesele pakub suurt lohutust teadmine, et kuigi ta ise ei ela õigesti, on ometi keegi, kes nõnda elab. Et kuigi meie ei ela ülima vooruslikkuse järgi, on ometi maailmas keegi, kes vooruslikkuse ja aadete eest vankumatult seisab. Kuigi meie elame patus nagu põrsakari, on tõde siiski alles, ta pole surnud. Ja see annab lootust, et äkki tuleb tõde kunagi ka meie juurde. Järelikult on meilgi lootust. See lootus hõljub inimese peas nagu plankton või nebuloosa.

 

Järeldused ja võimalused

 

 Niihästi Püha Tooli asukoht kui ka selle täitmine valdavalt itaallastega on mälestus ajast, mil Rooma oli ?maailma keskpunkt? ja Vahemeri ?maailma meri?. Ajad on ammu muutunud. Kas vahemeremaalastel või üldse eurooplastel on moraalset õigust pretendeerida usujuhi toolile, kui nende kirikud tühjenevad ja ka elus ei käida kiriku õpetuse järele? Kolm Vana Maailma tähtsaimat katolikumaad Itaalia, Hispaania ja Portugal kuuluvad Euroopa madalaima sündimusega riikide hulka. Samas pühendavad ka kahe viimase elanikud EU liikmetena oma elu aina tarmukamalt sellele, mida koi sööb ja rooste rikub, mitte igavestele väärtustele.

On hakatud spekuleerima, et uus paavst võib tulla regioonist, kus katoliiklus kõige elavam, st Ladina-Ameerikast või Aafrikast. Aga mis saab siis, kui USA siingi oma ei jäta? Lõppeks elab ka seal 65 miljonit katoliiklast. Mõelda, kui nad hakkavad pressima, et nende mees peab paavstiks saama. John Boltonile ja Paul Wolfowitzile on kolmandat kõrvale vaja. Ta võib hakata kuulutama, et katoliku kiriku peamine siht on võitlus terrorismiga USA taktikepi all. Ei tea, kas eurooplased julgeksid vastu hakata?

Poliitikas on ajastamine kõik. Vähem kui aasta tagasi vaieldi, kas Euroopa konstitutsioonis peab eraldi märkima meie kristlikku pärandit. Kui see arutelu oleks nihkunud mingil põhjusel aastakese edasi või kui paavst oleks surnud varem, siis oleks see tohutu resonants, mille tunnistajateks äsja olime, andnud kristlike juurte mainimise pooldajatele kindlasti väga suured trumbid.

 

Revolutsiooniline prints Charles

 

Prints Charlesi lähim saatusekaaslane Edward VIII loobus troonist oma armastatu Wallis Simpsoni pärast. Ka too oli lahutatud nagu Camilla Parker-Bowles. Aga Charles ei loobunud. Kuigi Elizabeth II-le võib ta ema 101 eluaastat arvestades veel pikka valitsemisaega ennustada, oleks Charles võinud juba praegu trooni ?poja nimele kirjutada?. Ent näe, Charles hoopis tõstis oma armastatu enda kõrvale, kõigi kiuste. Ja kuigi praegu anti talle kuningakojast luba mööndusega, et Camillat ei hakata kunagi kuningannaks pidama, on selge, et mõne aja pärast hakatakse seda ometi tegema.

Kogu selles loos on skandaalihimuline publik näinud eeskätt ühte külge, s.o karismata Charlesi truudusetust, mis viis taevaliku (!) Diana hukuni. Et paku seale trühvleid, ikka ronib porisse. Küllap ajapikku hakatakse nägema ka muud. Charles?i truudust, ainult teisele naisele. Ja vastupidi. Me näeme tema ja Camilla loos tänapäeval lausa ?kohatuna? tunduvat igavest armastust, mis lõpuks ületab kõik tõkked. Minul tuli küll liigutus peale, nähes neid üpris soliidses eas inimesi silmanähtavalt õnnelikena paari minemas. Noored armastajad on ju nii tavaline asi, vanad järjest haruldasemad. Nii et ühelt poolt on Charlesi käitumine kõigutanud ühiskonna alustugesid, sest nii ei ole kombeks (tõsi, Briti kuningakoja viimase aja skandaalide valgel võib öelda, et neid tugesid esindab seal peaasjalikult kuninganna ise). Teiselt poolt on see aga neid alustugesid paradoksaalsel kombel just kinnitanud. Sest kas ei ole armastus, truudus ja meelekindlus ühe korraliku ühiskonna põhiväärtused? Back to basics?

See on tõeline romaan, mis läheb ajalukku. Inimesed õpivad seda hindama ja kunagi tekib sellest legend. Ma kujutan juba ette, kuidas sellest Hollywoodis paarikümne aasta pärast film tehakse. Armastuses on raske mõista kohut selle üle, kellele jääb viimane sõna. Seepärast on ka raske ennustada, kumb saab filmi peategelaseks, kas Diana või Camilla.

Tundeid kõrvale jättes on lool ka oluline praktiline aspekt. Kuningas on protokolliline isik, kelle esinemistel, vastuvõttudel, visiitidel jne peetakse alati positiivseks, kui ta kõrval on kaaslanna. Aga missugust peavalu valmistaks tseremooniameistritele kuningas, kes ilmub küll üksinda, aga kelle lähikonnas nii kodu- kui välismaal pidevalt tiirleks ?mingi naisterahvas?! Kellega teda kokku viia näiteks kuningliku külaskäigu ajal võõrale maale? Ega ometi vastuvõtva kuninga armukesega? Kui palju piinlikke vahejuhtumeid võib ta tekitada, näiteks kui ilmub seltskonda kusagilt tagatoast? Nüüd on ebamäärane olukord likvideeritud, Camilla on ?ametlik? ja selles mõttes võib monarhia tulevikule vastu minna. Eestlased ei saa niisugustest asjadest aru, meil ei ole kuningaid ega aristokraatiat. Inglastele on aga monarhia samasugune sümbol nagu lipp, vapp ja hümn või naelsterling.

Neis kahes loos, Krakówi peapiiskopi ja Cornwalli hertsoginna omas on midagi sarnast. Mõlemas on kesksed seesmised väärtused, tahe, hingejõud ja truudus oma ideaalidele. Nad kütkestavad, sest inimsugu januneb enda teadmata ka püsivate väärtuste järele. Tänu lähedusele telepildis sulavad mu silmis Camilla hele kleit ja paavsti valge rüü kummaliselt ühte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht