Paaria, parim müügiartikkel

Kaarel Tarand

Soomlaste pihta kahurimürskude tulista­mise maailmarekord püsib juba 69 aastat marssal Leonid Govorovi käes. Tema ülemjuhatusel andsid venelaste kahurid tuld nii Kannasel 1939. aastal kui Jätkusõja lõppvaatuse ajal 1944. aastal. Sama mehe käes püsib ka eestlaste pihta kahuritest tulistamise maailmarekord. Vaevalt Soomes lõpetanud, hakkas Govorov juhatama „Eesti vabastamist” ehk operatsiooni Sinimägedes. 31. mail 1945. aastal sai ta järjekorras kaheksandana Võidu ordeni, mida kokku andis N Liit välja üldse 17 tükki. Oma tööandja silmis olid marssali teened kahtlemata väljapaistvad, kuid see ei tähenda veel, et kogu maailm peaks tingimata seda arvamust tagant kiitma. Ega ju Harald Nugiseksi Narva lahingu eest saadud Saksamaa rüütliristi ka kõigile maailma rahvastele kuigi positiivsena seletada ei õnnestu. Eestlased on okupatsioonide ajal saanud igasuguseid tiitleid, auhindu ja preemiad, näiteks Lenini- ja Stalini-nimelisi, mis sest, et mõlemad mehed suures ulatuses süütute eestlaste verd valasid. On aga peaaegu võimatu ette kujutada mõnd eestlast vabaduse ajal vastu võtmas näiteks Stalini preemiat „Suure Juhi tegude hiilguse kirjandusliku põlistamise eest”, kui sellist kuskil Venemaal välja antaks. Sellise auhinna saajal oleks kodumaal küll üsna vähe peale hakata, ta oleks peaaegu paaria, kuigi õigusriigis teda ju otse ei represseeritaks. Võimalik, et selline kirjamees saaks kuskil ülikoolis töödki (eks igasugused aktiivsed punased ja muidu teaduslikud kommunistid on ju vabas Eestis saanudki), aga ma vähemasti loodan, et Eesti hoolitseks selle eest, et niisugune inimene mujale maailma meie riiki kahjustama ei pääseks.

Peterburi linn annab välja kirjanduspreemiat N Liidu sõjaväelaste kangelastegusid Teises maailmasõjas ülistavate teoste eest. 2003. aasta eest oli selle auhinna saajate hulgas kahetsusväärselt ka Soome kodanik. Normaalne käitumine oleks olnud auhinnast keeldumine, kuidas sa ikka vaenlase nimega auhinna vastu võtad. Aga seda ei juhtunud ning põhjuseks saab olla kas ahnus, alatus või haigus. Auhinna statuut võimaldab meil välja arvutada juudaseekli ja Vene rubla täpse vahetuskursi: 1 hõbeseekel reetmise eest võrdub 250 rublaga ehk kolmapäevase Eesti Panga päevakursi järgi 107 krooni ja 87 sendiga. On inimesi, kes aate ja isamaa ikka väga odavalt müüvad. Ja pole siis ime, et kõikvõimalike alatute turunippidega peab sellele lisa teenima. Olgu öeldud, et Juudas ise pea 2000 aastat tagasi oli ausam mees ning valis lisateenistuse asemel vabasurma.

Keegi Eestis ei oska nimetada väga mitut soomlast, kes oleks silmanähtavalt Eesti vaenlane meie vaenlaste leival. Neid saab olla ehk üks miljonist, halvimal juhul üks sajast tuhandest. Tekib küsimus, miks Eesti ajakirjandus just need mõned kõigi hulgast esitlemiseks ja tutvustamiseks välja valib, mängides täpselt plaani järgi, mis vastane valmis kirjutanud. Kas poleks olnud väärikas vaikida, marginaalset tüüpi ignoreerida? Eriti avalik-õiguslikul ETV-l, kes aga hoopis populaarses saates parimal eetriajal laseb mingil 15 minuti kuulsuse nimel tegutseval laimujutupuhujal pikalt laimata nii oma kui ka naaberriiki. Miks küll Eesti ajakirjandusest ei kao usk, et kõikvõimalikele riigikukutamiskatsele kaasaaitamine ongi ajakirjandusliku sõltumatuse sünonüüm? Kes küll teeb neid tarku otsuseid, et vastase propaganda võimendamine on nii tähtis? Juba mitmendat korda küsin sel aastal, aga selget vastust ei saa.

Eks siinmail ole põlvepikku poisikeselgi teada, et „las laimab võõra kadedus, …”. Veel on vähem tuntud Nurmio-Sibeliuse „Jäägrite marsi” ennustus, mille täitumine Juudailt küsimata ikka lähemale nihkub:

Viro, Aunus, Karjalan kaunis maa, yks suuri on Suomen valta.