Põhiseadus kui esteetiline objekt

Leonhard Lapin

Asjadel on lisaks nende argistele funktsioonidele tihti ka sümboolne tähendus. Sageli on viimane tähtsamgi kui tarbeline ning kõik inimesed elavad argielu sees ka müütilist elu, olgugi see vaid argimütoloogia. Ilmaasjata ei nimeta Kaug-Ida mõtlejad inimese tavaelu illusiooniks ning vaimset vabanemist sellest – elu unenäost – virgumiseks. Olin elanud juba paraja elu, kui esmakordselt, 1990. aastate alguses, nagu vist paljud meist, Eesti Vabariigi põhiseadusega lähemalt tutvusin. Enne seda oli see olnud üks olulistest ajaloodokumentidest, ent Laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine tegi selle taas elavaks, andes vanale sümbolile toimiva funktsiooni. Ometigi pole põhiseadus, nii nagu ka sinimustvalge riigilipp, pantritega riigivapp ja Tartu rahuleping oma sümboolset tähendust kaotanud, kuigi neil on nüüd meie elus ka väga kindlad teod teha.

Sümboli esitamine avalikus elus või ruumis on paratamatult seotud esteetiliste kategooriatega. Mäletan, kui lauluväljakul tuldi esmakordselt avalikkuse ette kümnete vanade ja ka uute sinimustvalgega, mille sinised toonid olid väga erinevad, mustad luitunud ja valged koltunud, uute lippude sinine aga hoopis toorevõitu. Sellal oli see loomulik: see oli elav ajalugu, side mineviku ja tuleviku vahel. Siis sinine toon standardiseeriti (teadaolevalt pahandusi põhjustanud sinimustvalgete trikolooride maalide maalija René Kari värvikavandite alusel) ning nüüd oleks valus vaadata vale sinisega uut riigilippu, nagu ka asjatundmatult väljajoonistatud või modelleeritud riigivappi. Kui need atribuudid pole just pärit vanast ajast ja tuuakse välja pidupäevadel kui rariteedid, või näidatakse muuseumides.

Seepärast, kui läksin Sirbi toimetaja ettepanekul, et kirjutada käesolev artikkel, raamatukauplusse põhiseadust ostma, sest seda mul kodus, häbi tunnistada, veel ei olnud – oli ettevõtmine mulle ikkagi mõneti rituaalne. Selle teksti kirjutamist ei võtnud ma kui pealekäidud kohustust, toimetaja ei kiirustanud mind takka: nii et kõik toimus vabal volil ja on seda ka siinkohal. Ma esitasin endale juba enne kauplusse minekut väljakutse: vaadelda põhiseadust kui esteetilist objekti.

Põhiseadust ma ühes tuntud Tallinna raamatupoes kohe üles ei leidnud. Pahur müüja (tuli meelde sovetiaeg) näitas mulle ühelt alumiselt riiulilt kätte koha, kus oli kolm raamatukest põhiseaduse tekstiga, kaks eestikeelset väljaannet ja üks venekeelne. Ingliskeelset selles poes ei olnud, aga nägin seda hiljem Tartus Vilde raamatupoes.

Kahest müügil olnud väljaandest valisin välimuselt viisakama, sest teine oli spiraalköites, millises tavaliselt üliõpilased esitavad oma kursusetöid. See kiire ja odav köitmisviis sobib küll kooli, aga põhiseaduse kui raamatusse raiutud iseseisvuse sümboli puhul on see liig odav köide. Minu ostetud teose väljaandja on Ten-Team OÜ, aadressiga Merivälja tee 5E–206, Tallinn.

 

Püstformaadis raamatuke on suurusega 210 x 147 mm. Arvan, et proportsioonid ei ole halvasti valitud, kõrgust 210 mm olen isegi kasutanud, ent taskusse pistmiseks võiks laius olla pisut väiksem, Loomingu Raamatukogu on sobivalt 135 mm lai, ent sellised proportsioonid on valinud tänapäeva Eesti üks paremaid raamatukujundajaid Jüri Kaarma. See mees teab, mismoodi teha! Muidugi võiks raamatuke olla taskule veelgi mugavalt väiksemas formaadis. Nii kingiti mulle aastavahetusel Euroopa Liidu põhiõiguste harta, kus trükise suuruseks oli vaid 32 x 25 mm, aga täitsa loetav seegi.

Raamatu hind oli 39 krooni. On seda palju või vähe? Kui pidada silmas kogu sümbolteose kehva ilmet, millest kirjutan allpool, võinuks see olla raamatuna pigem väärikam, kaunim ja kallim. Ent, kui tahame, et põhiseadus oleks kättesaadav igale koolijütsile, vaesele üliõpilasele ja prügikasti-Kustilegi, võiks tema hind olla samuti sümboolne – viis krooni. Oleks loomulik, et sellise olulise dokumendi trükikulud katab riik, nagu ta katab ka viiekroonise trükkimise kulud. Viiekroonine on ilus rahatäht, pealegi on sellel kujutatud igavest Eesti ja Venemaa vastasseisu, Narvat ja Ivangorodi. Raha teisel küljel aga maletaja Paul Kerest, okupatsiooni üht ohvrit, kes jäi Vene poliitikute mahhinatsioonide tõttu „igaveseks teiseks”, sest teda läände viima pidanud Valge laev jäi saabumata. Samas oli Keres poliitiliselt neutraalne, mängis oma vaenlased tõelise male suurmeistrina üle ning ükski nuhk ei saanud tast selget sotti, nii et kõigele vaatamata oldi sunnitud teda väljamaale mängima lähetama.

Malemeistri veidi iroonilise näo taustaks on rahatähel veel mõõgaga ratsuri (mis meenutab venelaste lemmikpühakut – Püha Jüri) ja kilbiga odamehe (see on raudselt eestlaste muistne vabadusvõitleja) võitlusstseen. Neid eraldab suur õhus hõljuv 5 – see on aga kristlikus sümboolikas just Jeesus Kristuse arv. Muide, keskajal oli ka vikerkaares viis värvi (vikerkaar – jumaliku lepituse sümbol), enne kui Newton kirikuisade nõudel sinna kaks tollast moevärvi – oranži ja indigo – juurde smugeldas. Mitmed tänapäeva värviuurijad-teoreetikud väidavad aga, et me neid värve vikerkaares tegelikult ei näe. On suvi, uurige siis vikerkaart – Looja põhiseadust.

Sellise rahatähega – viiekroonisega – on sobiv põhiseadust osta! Evib ju meie rahagi eestlastele sümboolselt tähendust ning selle kunagine asendamine ilmetute eurosedelitega on nii mõnelegi meist valus kogemus, mis riivab iseolemise üllast tunnet.

 

Põhiseaduse raamatukese kaanekujunduses on kasutatud rahvusvärve: esikaanel must tekst (mis kohati on hallikas), sinised jooned ja vertikaalne riba köitepoolel ning domineeriv valge väli; tagakaas on üleni sinine, millel valge tekst impressumina ja silma lõikava dominandina ristkülik vöötkoodiga.

Kui juba valiti rahvusvärvides koloriit, oleks siin kasutatud, odavates väljaannetes üldlevinud tuima tumesinise asemel võinud võtta juba ausalt standardiseeritud lipusinise. Esikaane vertikaalribal, tavaliselt pakenditel kasutusel šabloonkirjaga tekst „Seadus töölaual” viitab nagu teose kuulumisele mingisse sarja. See võibki nii olla, aga õigeks ma seda ei pea, sest too tekst domineerib kaanel „Eesti Vabariigi põhiseaduse” üle. Ei tea, kellel küll tuli mõte meie püha seadus panna mingisse seadusloome brošüüride sarja, sest meie sümboolse tähendusega põhiline seadus peaks küll ilmuma omaette, eraldi muust tarbekirjandusest.

Esikaanel on kaks erinevat šrifti, lisaks eespool mainitud sobimatule šabloonkirjale veel ka šrift Times New Roman, mis on selle üleüldise kasutamise tõttu koolitatud silmale kulunud ja väsinud – seetõttu ilma vähemagi pidulikkuseta kiri. Mina ei saada selles kirjas ühtki meili välja.

Esikaane ülaosas ilutseb sinisel rombil paragrahvi märk (!), mis ehmatab, eriti meie põhiseaduses valitsevale inimlikkusele ja demokraatlikkusele mõeldes. Paragrahv aga seondub kohe range kohtukulliga ja kuigi see märk esineb lehekülgede kaupa põhiseaduse sisutekstis, ei ole temaga pähelajatamine raamatu esikaanel kuidagi kohane ega esinda põhiseaduse leebet vaimu.

Ja mida sümboliseerib kasutatud romb, kas vabamüürlaste sirkli ja vinkli märki geomeetriliselt lihtsustatud vormis? Mida esindavad esikaanel must püstristkülik ja hall ring kirjastuse väiketähtedega nime kõrval – see on vist väljaandja logo kõigi naha ja karvadega. Aga kõigil neil märkidel on ju tähendus ja kui neid kirjastaja meelest seda ei olegi, mängivad nad põhiseaduse kui ka sümboolse raamatu kaanel ometigi mingit rolli, mida iga tähelepanelik lugeja võib omamoodi seletada. On’s seda vaja!

Vähe sellest, kogu selle kolmevärvilise teosekese 308,7 cm2-le on paigutatud kokku neli eri suuruse ja kolme tegumoega kirja, üks riba, kolm joont ja neli sümbolit. Kas seda ei ole ühe selge sisuga trükise esikaanel ikkagi palju, ühele keskmiselt haritud eestlasele oleks aidanud vaid põhilisest teabest – et tegemist on Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ka tagakaane oleks võinud puhtaks jätta, sulatades koodi sinisesse pinda valgete triipudena. Kõik muud andmed nagu impressumi, hinna ja kirjastuse, isegi sarja pealkirja oleks võinud ju paigutada tiitellehele, mida raamatus polegi!

Mis aga selle sümboolse objekti välisilmes on kõige talumatum – raamatuke on kokku löödud kahe klambriga (!!!, meenutan, teine põhiseaduse raamatuke oli hoopis spiraalköites). Niimoodi köidetakse kõige odavamaid väljaandeid, ajutise iseloomuga trükiseid, nagu näiteks etenduste kavalehti või tervishoiualaseid, näiteks nakkuste eest hoiatavaid brošüürikesi, mis üldjuhul pärast lugemist minema visatakse. Põhiseadus kui püsiva väärtusega tekst peaks ikkagi olema köidetud liimköitena ja kas või paksemast paberist kõvemate kaantega: peaks olema teos, mille isa pojale häbenemata, kui järeltulija Eesti riigi vastu huvi tundma hakkab, üle annab. Seda kapsast küll kellelegi kinkida ei sobi!

Kui raamatuke avada, ootab meid veel ridamisi üllatusi, kõik vaid sümbolteost esteetiliselt madaldavad: puudub nii eesleht, must tiitel, tiitelleht, nii et kohe esimesel leheküljel võtab meid vastu sisukord. Jääb mulje, et hooletu köitja on tagalehe eeslehega ära vahetanud. Aga ei, nii see ongi mõeldud, ei mingit paberi raiskamist, ei mingit esitluskultuuri ega tavapäraselt eeslehtedega antud hingetõmmet – vaikuse hetke enne lugemist –, vaid kohe sisusse, mis trükitud tollesama igavaks kulutatud New Times Romani šriftiga. Ei olegi viimastel aastatel ühtki ilma tiitelleheta raamatut tabanud – peab siis see olema just meie põhiseadus!

Kummastab ka trükise makett, kus põhiseaduse teksti kõrval jookseb läbi kogu raamatu „märkuste” valge riba. On see tekst siis tõesti nii väideldav, nii mitmeti tõlgendatav, nii muutmist vajav, et iga paragrahvi kõrval e on vaja valget riba märkusteks.

Kui palju pärast rahvahääletust 28. VI 1992 on üldse põhiseadust täiendatud või muudetud? Me teame, kui keeruline seesinane protsess on. Aga need märkusteks ette nähtud tühjad väljad ja tagalehed lausa kutsuvad lugejat oma hammast põhiseaduse kallal proovima. Või jätavad mulje peaaegu pühast ja puutumatust eesti rahva baastekstist kui millestki ajutisest, muutmist vajavast argijurast.

Ja sisupaber: korrektsetel trükistel ei tohi, nagu siin, lehe teisele küljele trükitud tekst tema esiküljele läbi kumada, sest see segab lugemist, eriti siinses trükises valitud kümnepunktise kirja puhul, mida vanem inimene hästi ei näegi. Kasutatud on üht odavamat saadaval paberit ning teksti suuruse valikul pole arvestatud loetavusega: nii lapsed kui ka vanainimesed armastavat suuremat kirja – käesolev üllitis on ju kõigile mõeldud põhiseadus!

Otsisin luubiga kogu selle esteetiliselt küsitava väärtusega trükise kujundajat: nime ei leidnud. Ehk ongi kogu raamatukese kujundanud mõni tagasihoidlike oskuste ja viletsa maitsemeelega trükkal või kirjastuse asjamees. Seega, Eesti riigilippu, vappi ja rahatähti on kujundatud, aga põhiseaduse võib raamatuna välja anda kes tahes ja mis tahes kujul. Kas selliste baastekstide väljaandmine ei peaks mitte olema riigikantselei või mõne teise kõrge riigiameti rida, kus vaadatakse üle nii sümbolteose tegu (mõtlen siinkohal trükises kasutatud materjale) kui ka nägu (see tähendab, et väljaannet kujundaks kutseline disainer, kes ei häbene märkida ka oma nime), sest lõpuks pole ju tegemist mitte mingi juhusliku kirjastuse äriprojektiga, vaid eestlastele olulise, märgilise tähendusega kultusobjektiga.

Kokkuvõtteks: minu raamatupoest ostetud teosel – Eesti Vabariigi põhiseadusel – pole mingit esteetilist väärtust, see ei evi sümbolväärtust, selle kujundus on alla Eesti keskmise taseme ning selle teostamiseks kasutatud materjalid odavad ja tehnoloogia labane. See ei ole oma kvaliteedilt võrdväärne teiste riiklike sümbolite ja atribuutidega.

See pole raamat, mille võib oma lastele pidulikult, kui nad hakkavad õppima ühiskonnaõpetust, üle anda ja öelda uhkelt: vaat selline on Eesti Vabariigi alustekst, vaat selline peaks ideaalis olema meie riik, mida me praegu üles ehitame. Trükis minu käes on aga makulatuur ja meie riiki juhtima valitud ja nende poolt seatud võimumehed peaksid tõsiselt mõtlema ka meie riiklike sümbolite esteetilisele, aga sellega seonduvalt ka materiaalsele ilmele. Hea asi peaks ka ilus asi olema!

Ja veel, mõni soliidne kirjastus võiks Eesti riigi juubeliaastal lõpuks ka ühe väärika põhiseaduse raamatu välja anda ja, miks mitte, ka selle rahvale tasuta laiali jagada.