Õrna hingega loomatapjad

LEA LARIN

Eelmisel nädalal lükkas riigikogu tagasi eelnõu loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise kohta. See riigikogu liikmete toetuseta jäänud eelnõu näeb ette keelata loomapidamine üksnes või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil, samuti loomaaretus ja paljundus üksnes või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil.

Eelnõu algatas 18 riigikogu liiget ja tähelepanu äratavalt ning sümpaatselt oli algatajate seas kolme erakonna esindajaid, mis küll kahjuks ei aidanud vajalikke hääli kokku saada. Eelnõu läbimineku korral oleks viie aasta pärast keelatud karusloomafarmid, kus praegu piinleb umbes 200 000 looma, nende traatpuurides loomade ainsaks ülesandeks ses elus on surra inimeste edevuse rahuldamise eesmärgil. Kuid riigikogu liikmete enamiku soovil julmus jätkub – minke, tšintšiljasid, küülikud, naaritsaid ja rebaseid võib edaspidigi kitsas traatpuuris räiges stressis pidada, et nad seejärel jõhkralt tappa.

Ma ei tea, kes tegid kõnealuse eelnõu puhul lobi, kuid karusloomakasvanduse jätkamise poolt oli 28 riigikogu liiget, vastu 25 ning 1 jäi erapooletuks. Ei hääletanud, kuigi olid kohal, koguni 30 riigikogu liiget. Jääb täiesti arusaamatuks, mis takistas neil kolmekümnel oma seisukohta väljendamast, kui küsimus on elusolendite elus ja surmas. Kas tõesti on parlamendi koosseisus kolmandik saadikuid, kel puudub igasugune oma arvamus ja julgus hääletada? Isegi kui oletada, et need 30 mittehääletanut ei julgenud avalikult kinnitada, et nad karusloomafarme pooldavad, satuvad nad oma tegevusetuse tõttu sellegipoolest pooldajatega ühte punti, kuna nad seadust muuta ei soovinud.

Ka karusloomakasvatust pooldanud 28 riigikogu liikme puhul ei tea me enamiku motivatsiooni, miks nad julmuse ja tapmise poolt hääletasid. Kuid riigikogu istungil, ajakirjanduses ja ühismeedias sel teemal sõna võtnute puhu teame, millistest kaalutlustest nad olid lähtunud. Halva üllatusena on põhimõtteliselt eetilistes küsimustes, kas peaksime kõiki elusolendeid võrdselt kohtlema, kas loomadel on õigus loomaväärsele elule, või vähemalt liigiomasele kohtlemisele, mitme riigikogu liikme peamiseks vastuargumendiks isiklik solvumine.

Neid ei huvita, kuidas loomad elavad ja surevad, nad tunnevad ennast solvatuna, kuna MTÜ Nähtamatud Loomad kutsus läinud aasta lõpus üles saatma kirju neile riigikogu liikmetele, kes eelmine kord hääletasid karusloomafarmide sulgemise vastu või jätsid oma hääle andmata. Näiteks Tarmo Kruusimäe (Isamaa) vastas üleskutsele nii: „Suur tänu, hea Katre, aitasid minu seisukohal välja kujuneda. Need mitukümmend kirja, mis mulle on laekunud, muutsid oluliselt minu seisu­kohta ja tänu Teie kirjade tulvadele hääletan selle eelnõu vastu. Ühtsuses peitub jõud ja nii saigi minust nüüd vastane. Sel korral siis keelamise vastane. Parimatega, Tarmo Kruusimäe.“1

Valdo Randpere (Reformierakond): „Mina tahtsin ka selle poolt peaaegu hääletada, aga mind vihastas välja see õudne spämmimise laine. See ei olnud väärikas ja selle tõttu ma hääletan selle eelnõu vastu.“2

Reformierakondlane Jürgen Ligi: „Ma olin selle poolt hääletamas. Loomakaitsjad võtsid selle tahtmise ära. Öelge, kas loomakaitsja peab olema kuri inimene! Kas ta peab ründama, kas ta peab alandama? Ta teeb seda muide täna veel minuga. Kas see on paratamatu?“2

Kui küsimus on selles, et inimesel ei tohi olla õigust teisi olendeid barbaarselt piinata, tappa ja nülgida luksusesemete nimel, siis kas riigikogu liikmele on peamine, millest sel puhul mõelda, et teda tülitati meilidega? Kas mitte otsene suhtlus riigikogu liikmetega (jah, ka meilikampaania), ei ole üks demokraatlikule ühiskonnale omaseid meelsuse väljendamise vorme? Ning kas ühiskonnaga suhtlemine ja rahva arvamusest huvitumine ei kuulugi riigikogu liikme kohustuste hulka? Ning kui e-kirju laekub mitu või suisa palju, kas ei anna see märku, et antud seisukohta toetab hulk inimesi?

Sajad tuhanded loomad tapetakse, sest mõne riigikogu liikme närvikava on nii õrn, et ei võimalda toime tulla postkasti laekuvate kirjalike pöördumistega.

Aga … mida teeb riigikogus inimene, kes ei kannata inimestelt kirjade saamist?

1 Heelia Sillamaa, Riigikogu liikmetele saadetud spämmilaviin ajas loomakaitsjad omavahel tülli. – Postimees 12. XII 2018.

2 XIII Riigikogu stenogramm. IX istungjärk, teisipäev, 22. I 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht