Omas klassis parimate hulgas

Indrek Neivelt

Kui looduses on ülim eesmärk ellu jääda, siis pole meil rahvaarvu vähenemise tõttu rahvusena viimase kahekümne aasta jooksul hästi läinud.        Paar aastat tagasi sattus mulle Helsingis ühes hotelli fuajees kätte koopia ajalehe esiküljest sada aastat tagasi. Uudiseid lugedes oli tunne, et maailmas ei ole vahepeal midagi muutunud. Seal oli juttu eelarve puudujäägist, poliitikute  skandaalidest ja sõjast Afganistanis. Kakskümmend aastat tagasi oli järjekordne sõda Afganistanis lõppenud ja eelarvedefitsiidi katmiseks trükkis liitriik, kuhu me kuulusime, raha juurde. Täna räägitakse jälle sõja lõpetamisest Afganistanis ja eelarvedefitsiidist jagusaamiseks trükitakse raha juurde. Tundub, et mõned teemad ei kao kusagile, vaid tõusevad mingi regulaarsusega jälle esiplaanile. Kindlasti leiab veel palju sarnast kahekümne aasta taguse  ajaga. Õnneks on erinevat siiski palju rohkem.   

Kahekümne aasta taguseid aegu meenutades tuleb tunnistada, et me ei kujutanud siis ette, kui palju olime oma mõtteviisi ja ühiskonna korraldusega maha jäänud nn vanast Euroopast. See oli kindlasti positiivne, et me ei teadnud, mida kõike tuleb teha. Meil oli peamine:  suur pealehakkamine ja vajadus tegutseda. Oli väga suur entusiasm, milles oli palju ka naivismi. Ja oli suur idealism. See on suurim erinevus võrreldes tänase ühiskonnaga. Tänaseks on idealism vahetunud pragmatismiga ning otsuseid tehakse peamiselt arve vaadates, seda nii majanduses kui ka poliitikas. Kakskümmend aastat tagasi oli kõigepealt ikka vajadus midagi korda teha ja tavaliselt leiti selleks ka vahendid. Aga see kõik on asjade loomulik areng. Nüüd  on meil korralikult toimiv euroopalik riik koos oma plusside ja miinustega.     

Arvestades olukorda, kus olime kakskümmend  aastat tagasi ja kuhu oleme tänaseks jõudnud, on meil kokkuvõttes läinud väga hästi. Suurimaks õnnestumiseks tuleb minu arvates pidada kutset ühinemaks Euroopa Liiduga. Mitte ühinemist ennast 2004. aastal, vaid kutset liituda esimeses järjekorras koos Tšehhi, Ungari, Poola ja Sloveeniaga. Ühinemisprotsess kiirendas meie ühiskonna arengut, sest pidime muutuma nn Euroopa-kõlbulikuks seadusandlusest kuni paljude olmetingimusteni välja.  On selge, et üksi, ilma kõrvalise surveta oleks meie areng olnud palju aeglasem. See kutse aktiviseeris ka meie naabreid. Fakt, et Eesti sai kutse liitumiseks esimeses järjekorras ning Läti ja Leedu alles teises järjekorras, käivitas lõunanaabrite juures olulised protsessid. Ning tulemus, nagu me kõik teame, oli üheaegne astumine Euroopa Liitu.   

Kui tagasi vaadata ja mõelda, mis oleks juhtunud, kui me ei oleks seadusandlust ja sellest tulenevat mõtteviisi üle võtnud, vaid oleksime kõik ise teinud. Kui me poleks Euroopa Liidus, poleks meil nii suurt turgu oma kaupadele, rääkimata toetusrahast. Euroopas reisimiseks oleks endiselt vaja viisasid jms. Meil ei oleks nii palju välisinvesteeringuid ja turiste. On selge,  et meie elu viimase kahekümne aasta jooksul on enim muutnud otsus asuda tegema ettevalmistusi ühinemaks Euroopa Liiduga ja hilisem ühinemine. Arvan, et Eesti rahvas peaks olema väga tänulik oma poliitikutele, kes kunagi selle suuna võtsid ja Euroopa juhtidele meie Euroopameelsuse ja valmisoleku suutsid selgeks teha. 

 Positiivse poole pealt tuleb kindlasti ka tunnistada meie kiiret uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Protsessid, mis said alguse „Tiigrihüppest” ja projektist „Vaata maailma”, andsid meie ühiskonnale võimaluse muutuda tehnoloogiliselt kaasaegseks ühiskonnaks. Me jätsime suure osa teiste riikide arengust vahele ja tegime suure arenguhüppe. Siin näitasid positiivset eeskuju meie riigi tolleaegsed juhid ja erasektor tuli rõõmuga kaasa. Täna on meile iseendastmõistetav Interneti-pangandus, mobiilne parkimine või ID -kaardi abil riigiga suhtlemine, olgu tegu tuludeklaratsiooni täitmise või aastaaruande allkirjastamisega. Sellist taset teistes Euroopa riikides ei kohta. Siin oleme me kindlasti Euroopas eesliinil ja õnneks on  meil veel palju ka arenguruumi. Kui rääkida puudujääkidest, siis suurimaks puudujäägiks on väike loomulik iive ja väljaränne, mille tulemusena on elanikkond vähenenud ja ka vananenud. Tõsi, väljaränne on palju väiksem kui teistes Balti riikides, kuid on sellegipoolest tõsine probleem. Kui looduses on ülim eesmärk ellu jääda, siis pole meil rahvaarvu  vähenemise tõttu rahvusena viimase kahekümne aasta jooksul hästi läinud. Niimoodi jätkates me ellu ei jää. Kindlasti tuleb ebaõnnestumiseks lugeda ka see, et me ei suutnud ära hoida suurt laenubuumi ja seejärel suurt kukkumist. Riigi ülesanne on ikka majandustsüklite tasandamine, mitte vastupidi. Tänaseks majandus küll kasvab, aga millised on selle kriisi sotsiaalsed  tagajärjed, me veel ei tea. Loodan, et saime vähemalt õppetunni, et selliseid järske tõuse ja kukkumisi tuleks püüda edaspidi tasandada.   

Samas tuleb ka ära märkida, et arvestades olukorda, kus me olime, ja  erinevate poliitiliste parteide arusaama majandusest, on meie majanduspoliitika kokkuvõttes olnud mõistlik. Kas see on ebaõnnestumine või tänapäeva globaliseerunud maailma paratamatus, ei tea, aga kahju on, et enamik strateegiliselt tähtsaid ettevõtteid ei kuulu enam kohalikele. Probleem ei ole mitte niivõrd omanduses kui selles, et peakontoris on alati kallimad töökohad ja  seal toimub areng. Eestist on saanud Skandinaavia maadele odav tootmise koht nii et pigem liiguvad meie spetsialistid sinna ja vastu saame lihtsama töö. See aga paneb meie edasisele arengule piiri. 

Eesti on väikeriik ja pole imestada, et meid maailmas  vähe teatakse. Lisaks oleme väga noor riik ja me pole selle lühikese ajaga suutnud endast palju märku anda. Seetõttu ei maksa eriti oodata, et Eestil oleks maailmas välja kujunenud mingi selge kuvand. Kõik see võtab aega. Kui võrrelda Eestit teiste Ida-Euroopa riikidega, siis oleme kindlasti esimeses grupis koos Tšehhi, Poola, Slovakkia ja Sloveeniaga. Ning meie erineva ajaloo taustal on see väga hea tulemus. Kokkuvõttes võib rõõmuga tunnistada, et 

Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide arenguteed kõrvutades oleme kindlasti omas klassis parimate hulgas.