Oh teid, Upa mehi!

Kaarel Tarand

  Sügisest saadik olen lahketele kaastööpakkujatele üldjuhul vastanud, et ühe kujukese küsimus ei ole üleriigilise, veel vähem rahvusvahelise tähtsusega teema, mistõttu Sirbis pole seda põhjust käsitleda. Nüüd, napilt enne teema lõplikku ammendumist, pean siiski paar märkust tegema mitte küll monumendi enda, aga sellega seotud käitumiskultuuri küsimustes.

Pärast seda, kui 12 õpetatud meest (huvitav küll, miks nad ühtki naisõpetlast nõusse ei saanud?) olid kaitseministrile ja avalikkusele esmaspäeval ühe imeliku kirja adresseerinud – selles öeldi lühidalt kokku võetult, et Eesti pikaajalistes huvides olevat alati juhindumine Moskva MIDist laekuvatest allkirjata paberil käitumisõpetustest –, meenus märkimisväärne episood Eesti ajaloos jaanuarist 1906.

Teatavasti oli selleks hetkeks impeeriumi vastulöök revolutsioonikatsele, aga paraku ka mõisate põletamisele, täie hoo saavutanud ja juba oli kohtuta hukatud või alandava ihunuhtlusega karistatud pigem sadu kui kümneid inimesi.

“Rahval ei olnud endakaitseks mingit võimalust, protesteerijaid ootasid vanglad ja püssikuulid. Ainukesed, kes tol kurb-süngel reaktsiooni ajal meelt ei heitnud ja kes otsustasid valjult protesteerida reaktsionääride ja karistussalkade tegevuse vastu, olid Tartu eesti haritlased, eesotsas akadeemiliste haritlastega” (A. Looring Üliõpilaslehes 1937).

Tartu haritlased otsustasid saata Venemaa pealinna ajalehtedele ühise protestitelegrammi, mille koostas Jaan Tõnisson, kes ka oma lähematelt mõttekaaslastelt kirjale enda omaga kokku 25 allkirja sai. Looring: “Selle telegrammi koostamine oli tollal sõjaseisukorra ajal äärmiselt julge ja eneseohverduslik samm. Tuli arvestada vangistamist ja sõjakohtu alla andmist.” Protestitelegramm 24 allkirjaga, kokku 667 sõna, ilmus 19. ja 20. jaanuaril kõigis Venemaa suuremates lehtedes. Ilmselt telegrafisti vea tõttu jõudis ajalehtedesse kahest alla kirjutanud Koppelist ainult Karli, mitte aga toonase dotsendi, hilisema professori ja Eesti ülikooli esimese rektori Heinrich Koppeli nimi.

20. jaanuaril komandeeriti Tartusse asja lahendama kindral Bezobrazov, kes alles mõni päev varem oli Vigalas käskinud maha lasta B. Laipmani. Seepeale kamandas Tartu politseimeister Sabelin Tõnissoni kohe kindrali juurde. Pikkade vaidluste järel ei nõustunud Tõnisson telegrammi tagasi võtma, mispeale teatas Bezobrazov, et kõik allakirjutajad antakse sõjakohtu alla. Õhtuks toodigi kõik allakirjutajad kindrali ette.

Johan Kõpp kirjutab mälestustes: “Kui kõik allakirjutajad olid koos, tuli kohtu juhataja, kohalik sõjaväeülem Klotšenko ühes rea ohvitseridega suurde saali ja seletas meile, et protestitelegrammiga on haavatud Vene riigi, sõjaväe ja ohvitseride au, kuna ohvitserid kinnitavad ausõnaga, et protestis mainitud faktid ei vasta tõele.”

“Korraga näeb kindral meie hulgas dr. H. Koppelit, teeb suured silmad ja küsib: “Genrih Ivanovitš, kuidas teie siia sattusite, teiega ei ole mul tegemist.” Dr Koppel seletab, et tema on telegrammi algtekstile alla kirjutanud. /—/ Heinrich Koppel kinnitas Tartu kindralile, et allakirjutanuna oli tema teiste protestijatega ühisel seisukohal ning tahab nendega koos vastutust kanda. Klotšenko sellega ei nõustunud, sest temale olevat oluline see, kelle nimed esinevad ajalehes. Kui Heinrich Koppel kindraliga veelgi vaidles, siis kindral andis Koppelile sõduri kaasa, kes saatis Koppeli majast välja.” (Kõpp, “Mälestused” II.) Pärast 15 tundi väldanud vaidlusi lasti kõik allakirjutajad siiski vabaks, kui olid nõus täpsustuse avaldamisega, mis asja sisu ei muutnud.

Sellised mehed olid eesti soost õppejõud sada aastat tagasi. Sel viisil seisti eestlaste huvide eest võõrvõimu repressioonide ähvarduste ees. Ka sada aastat hiljem ei peaks vaba riigi vabade ülikoolide laitmatult vene keelt valdavatel eesti soost professoritel just konti murdma ujutada kogu Venemaa meedia üle asjatundlike seletustega Eestis toimuva kohta, sealjuures kartmata, et päev pärast kirja saatmist Peterburist mõni kindral vangistuskäsuga saabuks. Aga jah, uuema aja mood on manitseda omasid orjameelsele alandlikkusele, mitte õhutada väärikale oma tõe ja õiguse eest seismisele.

Oma õpinguaegadest peaksid kõik 12 professorit mäletama Eesti punase ajaloo peatükki “Saaremaa ülestõus”, mis kulmineerus Upa külas. Selles õppetükis saadi teada, et progressiivsed Saare külamehed asusid veebruaris 1919 võitlema nõukogude võimu kehtestamise eest, kuid leitnant Klaari juhitud väesalk (“karistussalk”) lõpetas selle jandi seal kiiresti ära. Selleks hetkeks olid Vabadussõjas Paju lahing ja Utria dessant koos Narva vabastamisega juba toimunud ning rinne Eesti ajaloolistel piiridel stabiliseerunud. Paarkümmend ja enam aastat tagasi tavatseti teadjamate ajaloolaste seas veebruarisündmusi 1919 Saaremaal iseloomustada algselt vist Tanel Mooralt pärit lühikokkuvõttega: “Sel ajal, kui eestlased nagu üks mees pidasid kommunistidega rindel võidukat Vabadussõda, tulid Upa mehed noorele riigile selja tagant jalaga persse lööma!”