Nõukogude tsensuuri jalajälgi avastamas

Olev Liivik

Telliskivi mõõtu dokumendikogumik „Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim 1940–1990” on maitsekalt kujundatud soliidne väljaanne. Kirjastuse Eesti Raamat kauaaegne toimetaja Endel Priidel on ühtede kaante vahele paigutanud enamasti tsensuuri ja kirjastustegevust puudutavaid arhiiviallikaid, ajaleheartikleid, seadusandlikke akte, näiteid ilukirjandusest ja väljavõtteid raamatutest. See materjal on esitatud faksiimile. Ümbertrükituna on kogumikus autori enda päevik aastatest 1975–1985 ning peamiselt kirjastustegevusega seotud koosolekute protokollid. Kokku on raamatus mitusada dokumenti, mis on kronoloogilises järjekorras. Valikuliselt on nende juures ja  vahel autoriteksti. Igati asjakohased ja lugejasõbralikud on aine-, trükise-, isiku- ja koharegister raamatu lõpus.       

Arvan, et ühe mahuka dokumendikogumiku koostamine on ambitsioonikas ülesanne. Selle koostamiseks tuleb esiteks tunda ainest, teiseks orienteeruda allikates ning viimaks peab tegema, võib-olla ka raske südamega ja vastumeelselt, valiku – mida võtta või jätta. Arvan, et väärt dokumendipublikatsioon sünnib eeskätt meeskonnatööna, kuhu on kaasatud  allikate väljaotsijad, nende kirjeldajad kuni toimetajateni välja. Selles mõttes on Priideli raamat õnnestunud ainult osaliselt. Vaimuka ja intrigeeriva pealkirja taga on kogumik, millel on nõrk sissejuhatus, nõrk toimetajatöö ja kohati küsitav dokumendivalik. Selgelt on näha, et kvaliteedile on makstud lõivu kvantiteedi arvelt.       

Erialase raamatu puhul peaks autor kommunikeeruma oma auditooriumiga juba sissejuhatuses: selgitama töö eesmärke ja põhjendama  valiku. Endel Priidel annab seevastu ainult kõige üldisema ülevaate oma allikatest, kuid kahjuks mitte raamatus esitatud dokumentidest. „Vägikaikavedu” algab üllataval kombel küllaltki detailse ülevaatega 1949. aasta seinakalendrist, millele pühendatakse peaaegu kogu sissejuhatuse esimene alapeatükk „Kommunismi üritus on võimatu!”. Endel Priidel toetub selles loos oma nooruspõlve mälestustele Viljandimaal ning Heinz Valgu  kirjeldustele, mis vähemalt illustreerija Jaan Jenseni kannatuste osas on selgelt üle pakutud. Paradoksaalselt ei leidu raamatus isegi kalendri illustratsiooni ega laiemal allikalisel baasil põhinevat ülevaadet.     

Sel põhjusel peatun kalendrilool veidi pikemalt. 90 000 eksemplari trükitud 1949. aasta seinakalendri kujundas võimude silmis usaldusväärne kunstnik Jaan Jensen. See oli  mõeldud peamiselt Eesti NSV keskajalehtede tellijatele. Seletamatutel põhjustel muutus kalender maagiliseks, sellest loeti välja kõikvõimalikke endeid lähituleviku kohta. Jenseni kujundus iseenesest ei saanud olla selle põhjuseks. Punalipud, kihutav rong, viljapead, tammepärjad ja suitsevad vabrikukorstnad – need kõik vastasid ajastu kaanonitele. Sellegipoolest lasti fantaasial lennata. Kalendaariumiosa kaunistanud punalippude rivi vähenemises  vasakult paremale – need lõppesid maikuu juures sootuks – nähti Eesti peatset vabanemist. Heaks endeks loeti sinimustvalge värvikombinatsiooni, mis „avastati” kalendri ülaosast.   

Ristikujulist objekti veduri küljel peeti ka õigeusu ristiks, see pidi tähendama „punaste ja kommunistide surmarongi”, kuid sellest  loeti ühtaegu välja eestlaste ja maa hukatust. Asjast huvitatutele julgen soovitada Priideli sissejuhatuse kõrval kindlasti Hiljar Tammela artiklit „Kuulujutud eelseisvast küüditamisest kui mentaliteediajalooline nähtus”, mis ilmus koos illustratsiooniga Eesti Ajaloomuuseumi 2009. aasta kogumikus „Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest”.   

Tahes või tahtmata leian Priidelil teatud paralleele Kaljo-Olev Veskimäega, kes kirjutas 1996. aastal legendaarseks saanud raamatu  „Nõukogude unelaadne ulu: tsensuur Eestis NSV-s ja tema peremehed”. Raamatuloolasena, kelleks Veskimäge on õigustatult nimetatud, tunneb ta hästi uuritavat teemat ja valdab ka siseinformatsiooni. Lugejaga kommunikeerub Veskimägi emotsionaalselt ja vaimukalt, jagades lugejaga nõukogude aja absurdi, kuid teeb seda väga hüplevalt, külvates lugeja üle spekulatsioonirahe ja ajastu „käibetõdedega”, mida vähem haritud lugeja ei pruukinud tunda.   

Ma ei usu, et see oleks ühe generatsiooni kirjanduse ja kirjastamisega seotute ühisjoon, kuid Priidelgi näeb oma lugejas saatusekaaslast, kes orienteerub hõlpsasti Nõukogude Eesti tsensuuris ja kirjastustegevuses. Ainult tähelepanelik ja kogenud lugeja leiab raamatu sissejuhatusest tsensuuriga tegelnud institutsioonide nimetused, aga nende funktsioonist  ja kompetentsist vaikitakse. Samuti puudub igasugune kirjastuste ja Glavliti (Kirjanduse ja Kirjastuse Peavalitsuse) vahekorra kirjeldus, ainult vähesel määral kompenseeritakse seda dokumentide kommentaarides ja päeviku sissekannetega. Selle asemel kubiseb sissejuhatus faktidest ja detailsetest sündmuste kirjeldustest, mida pealegi puudutatakse samas mahus hiljemgi. Sissejuhatuses leidub ka mõningaid aursaamatusi nagu „Nõukogude  monoliitne ühiskond” (lk 11) või nõutuks tegev samastus „Gulag on NSVL-i sünonüüm” (lk 11). Tegelikkusele ei vasta ka Priideli väide, nagu oleks Vene NFSV kuulutanud end 12. juunil 1990. aastal sõltumatuks riigiks, sest vastu võeti ainult suveräänsusdeklaratsioon (lk 11-12). Õnneks pakub sissejuhatus ka intriigi. Ajalehte Teataja nimetatakse Eesti okupeerimise esimestel nädalatel 1940. aastal „demokraatia kantsiks vaenuväljaks saanud  Eestis” (lk 10). Millises ulatuses Teataja demokraatlikku liini viljeles, võib lugeja mõistatada raamatus avaldatud fotokoopiate toel. Kogumiku dokumentide hulgas leidub äärmiselt põnevaid allikaid. Alates Priideli päevikust, mis on suurepärane vaade tsensuuritegevusele ja toimetajatöö dilemmadele Nõukogude perioodi lõpust, ja lõpetades näiteks tsensuuri poolt kõrvaldatud trükipoognate ja raamatutega. Priideli päevikukatked näitavad ilmekalt, kui paranoiliselt tegutsesid  Eestis „tsensuurivalvurid” ja mida õigupoolest tähendab „vägikaikavedu”. Priidel on teinud 1984. aasta 6. juulil näiteks järgmise kande: „Glavliti uus ülem Kurt Ingerman on käinud „Eesti kirjanduse ajaloo” IV köite 2. raamatu poognatega Keskkomitees [Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee – O. L.]. Sealt saadud korraldusel tuleb  välja jätta Uku Masingu luuletuskogude „Piiridele pyydes” ja „Udu toonela jõelt” käsitlus, sest need kogud on ilmunud väljaspool Eesti NSV-d, 1974. a. Roomas. Selle tagajärjel raamatus tekkinud tühimiku täitmiseks lisatakse Paul Viidingu osasse luuletaja perekonnapilt ja tsitaatluuletus” (lk 682). Siiski on arusaamatu, miks on Endel Priidel äärmiselt huvitava materjali kõrvale kuhjanud  ajalehtede informatsiooni näiteks 1940. aasta juunipöörde sündmustest või MolotoviRibbentropi salaprotokollide kajastused või lehekülgede viisi 1980. aastate lõpust ja 1990. aastast seadusandlikke akte Eesti staatuse kohta. Kohatuna mõjuvad mõned raamatuväljavõtted, mida on esitatud lehekülgede viisi.

Ma hindan käsiraamatuna väga kõrgelt Sulev Vahtre koostatud „Eesti ajalugu. Kronoloogia”, ent ma ei mõista, miks peab selle  üksikuid lehekülgi trükkima dokumendipublikatsioonis? Peatun ka raamatu toimetamisel, liiatigi on Endel Priidel selle valdkonnaga suurema osa elust kokku puuutnud. Möönan, et ilukirjanduse ja erialaraamatu toimetamine on kaks täiesti erinevat asja, kuid sellegipoolest ei maksa lati alt läbi joosta. Selgub, et eranditult kõik õigusaktid, mis on võetud Eesti NSV Teatajast või Riigi Teatajast, on viiteaparatuurita. Lugejasõbralikuks ei saa pidada seda, kui  mitu allikat, pealegi fotokoopiatena, on kuhjatud ühele leheküljele. Kui puuduvad ka viited või need on esitatud osaliselt, siis kust saab lugeja aru, kus üks dokument lõpeb ja teine algab? Kahjuks puuduvad viited mitme huvitava arhiividokumendi ja ilmselt autori valduses käsikirja  kohta. Siin-seal esineb viitevigu. Eelneva võiks jätta ka tähelepanuta, kui raamatul ei oleks sisekaanele trükitud toimetaja nime. Millist nõu andis autorile publikatsiooni toimetaja Enn Nõu? Pole vähematki kahtlust, et Endel Priideli dokumendikogumiku huvitavam osa on tema päevik. Kui lisada seni avaldamata dokumendid, siis sellega raamatu uudsus ja väärtus ka  piirdub. Ajalehtede fotokoopiad ning osa väljavõtteid teadus- ja ilukirjandusest on asjatu ballast. Eesti NSV ajaloo ümberjutustamise asemel – see ei ole kõige paremini õnnestunud – tulnuks viidata erialateadlaste relevantsetele uurimustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht