Nõukogude impeeriumi „mustade kastide” otsingul

Ivar Raig

Ega Eestis neid inimesi, kes gosplan’i koridorides omamehena ringi liikusid, peale Juhan Sillaste ja Rein Otsassoni palju olnudki.Juhan Sillaste, Mineviku mustad kastid. Toimetanud Marika Mikli. Eessõna kirjutanud Ülo Tuulik. Kujundanud Päivi Palts. Varrak 2009. 208 lk.        „Lisaks põhjalikule ülevaatele 1980. aastate nõukogude majanduse mehhanismidesse on Sillaste mälestusteraamatu näol tegu põneva sissevaatega toonasesse ühiskonda ja selle juhtimise telgitagustesse.” „Impeerium varises kokku rahva kannatuste lõplikul katkemisel ning lõplikul tüdimisel valest, mida oli esitatud ainutõena.” Ülo Tuulik        Ajaloolased pole veel jõudnud põhjalikumate tõsiteaduslike käsitlusteni Eesti lähiajaloost enne taasiseseisvuse kehtestamist, 1991. aasta augustiputši käigus Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele vahetult eelnenud aastatest. Iga meenutus sellest ajast saab tulevaste ajaloouuringute allikaks. Sellepärast  väärivad majandusdoktor Juhan Sillaste mälestused – õigustatult tituleerib ta ennast perestroika laborandiks – peale ajaloolaste ka majandusteadlaste ja politoloogide tähelepanu. Raamatu pealkiri on intrigeeriv ja viitab autori ambitsioonile leida „hiiglasliku hukkunud õhulaeva” mustadest kastidest põhjused, miks lõpetas NSV Liit katastroofiga.

Raamatu kokkupanemisel on autor püüdnud teemad järjestada nii ajaliselt kui ka sisuliselt  selliselt, et nendest kujuneks enam-vähem loogiline tervik. Raamat algab peatükiga „Gosplani ekspertkomisjonis”, kus autor kirjeldab oma töid ja tegemisi Moskva võimukoridorides, ning lõpeb alapealkirjaga „Toome valitsuse kaks koosseisu”, autor täitis seal kuni 1991. aasta kevadeni olulist rolli EN SV töö- ja sotsiaalkomitee esimehe ning sotsiaalministrina vajalike muutuste ettevalmistamisel Eesti iseseisvuse taastamiseks. Raamat sisaldab hea ülevaate majandusuuenduste püüdlustest Eestis Nõukogude Liidu tingimustes, eelkõige  teenindussfääris, kuigi põgusalt on puudutatud majandusmehhanismi täiustamist ja majanduseksperimente ka teistes sfäärides. Oma saatesõnas tõdeb autor, et „Eesti iseseisvust valmistasid ette paljud inimesed erinevatest tegevusvaldkondadest, kes tihtipeale üksteise ettevõtmistest ei teadnudki.

Mingil ajahetkel sulandusid kõigi nende püüdlused, taotlused ja pingutused ühte ning viisid seaduspäraste tulemusteni”. Viimase väitega ei saa siiski täielikult nõustuda. Iganenud nõukogude majandussüsteemi järkjärguline täiustamine mõnede majanduseksperimentide läbiviimisega teeninduses,  kergetööstuses ja agro-tööstuskompleksis ei saanud ikka kuidagi viia Eestit seadusepärase iseseisvumiseni. Mõistagi väärivad kõigi iseseisvuse heaks töötanute jõupingutused äramärkimist, kuid nende koosmõju tulemust ei saa kuidagi pidada seaduspäraseks. Pigem oli see protsess ettearvamatu ja vastuoluline, iseseisvus saavutati sisemiste ja rahvusvaheliste protsesside keerulises koosmõjus õigeaegse otsustava tegutsemisega. Ilmselt aitasid mõningad nõukogudeaegsete majanduseksperimentide elemendid ette valmistada üleminekut  demokraatlikumale ühiskonnale ja turumajandusele, kuid nende eesmärgiks oli ju pigem kaasa aidata nõukogude aja agoonia pikendamisele.

Tolle aja majanduse radikaalsemate uuendajate üheks argumendiks poolikute lahenduste vastu oli võrdlus, et Nõukogude auto Volga täiustamise tulemusel ei saa kunagi Mercedest, mida Sillaste oma tegevusega ilmselt tunnistada ei tahtnud. Tollal valitses Eestis aeg-ajalt isegi üliterav vastuseis vana süsteemi parandajate ja uue ühiskonnaja majanduskorra loojate vahel. Kõige avalikumalt avaldus see vastuseis Eesti Kongressis, kuid ka Eesti NSV Ülemnõukogus  ja isegi majandusteadlaste eri põlvkondade vahel, sealhulgas kahe erineva „Isemajandava Eesti” (IME ) projekti autorite vahel. Mälestusteraamatu esimestes peatükkides on kirjeldatud rohkem Juhan Sillaste elulugu ja karjääri ning tema nõukogudeaegsete kümnete Moskva sõprade ja tuttavate titaanlikku ja samas sageli tulemuseta tööd. Sealt saab lugeda huvitavaid seikasid paljude eestlastele tuntud vene ametnike ja teadlaste kohta. Aga vaevalt pikad meenutused kokkupuudetest NSVL Riikliku Plaanikomitee ja selle allasutuste ametnikega  tänasele eesti lugejale huvi pakuvad, kuigi, jah, ega uus põlvkond ei tea, kuidas toimisid vene imperiaalne käsusüsteem ja marksistlik-stalinlik plaanimajanduskord.

Ehedaid kirjeldusi selle kohta on kahtlemata vaja, et see aeg unustusse ei vajuks. Ja ega Eestist neid inimesi, kes gosplan’i koridorides omamehena ringi liikusid, peale Sillaste ja Rein Otsassoni palju teisi polnudki. Pisut huvitavamaks läheb lugemine siis, kui autor asub kirjeldama oma elu esimest välisreisi 1983. aastal Ungarisse, et tutvuda sealsete kogemustega uute majandusvormide  praktiseerimisel (nendeks peeti tol ajal peamiselt era- ja väikeettevõtluse legaliseerimist ja seostamist riikliku reguleerimisega). Tõsi, selles vallas õnnestus Sillastel koos oma kolleegidega EN SV Teenindusministeeriumist saavutada märkimisväärset edu erasektori seadustamiseks, individuaaltöötajate ja kooperatiivide tegevuse laiendamiseks Eestis, kus selleks oli rohkem ajaloolisi eeldusi kui Venemaal. Sillaste mäletab õigesti, et Tõnis Jakob, Mihkel Oviir ja siinse arvamuse autor olid tol ajal vastu sellele, et individuaaltöötajate osutatud teenused ja nende müüdud kaubad kuuluvad  arvestamisele N Liidu statistilises aruandluses”, süüdistades neid „oma kannatamatuses luua erasektorit n-ö keemiliselt puhtal kujul”.

Kuid sellest seigast teeb Sillaste valed järeldused, pannes kolme kolleegi seisukoha ühte punti „Vene Föderatsiooni ja N Liidu Statistika Keskvalitsuse ning muude „vastaliste” vaadetega (lk 129). Kahju, et Sillaste pole mõistnud, et kolm ülalnimetatut ei pidanud juba tollal vastuvõetavaks Moskva pakutud poolikuid lahendusi erasektori legaliseerimiseks. Igati hinnaliseks tuleb pidada autori tegevust  ja meenutusi Indrek Toome valitsuses keeleseaduse rakendamisel, immigratsiooniseaduse eelnõu väljatöötamisel ja Interrindega võitlemisel.

Raamat saanuks aga tasakaalukam ja tõsiseltvõetavam, kui sealt oleks välja jäänud autori ajalooteadusse tungiv emotsionaalne spekulatsioon hiidlaste rollist Venemaal oktoobrirevolutsiooni juhtimisel ja Nõukogude Liidule kao kuulutamisel. Nimelt väidab Sillaste, et „vähemalt juriidilises mõttes  oli ta (hiidlane Paul Laasimir) okroobrirevolutsiooni juht” ning teise hiidlase Vaino Väljase juhtimisel võeti vastu Eesti NSV Ülemnõukogus suveräänsusdeklaratsioon, mis sai „esimeseks Nõukogude Liidule kadu kuulutavaks juriidiliseks dokumendiks” (lk 161). Kuigi ka Sillaste ise viitab siin võimalikule spekulatsioonile, kirjutades, et „tõsiselt rääkides vajaks aga Paul Laasimiri isiksus ja tema tegevus meie ajaloolaste tähelepanu. Mitte vähem igatahes, kui seda on pälvinud suuresti mütologiseeritud Aleksander Keskküla” filmis „Minu Leninid”. 

Nõukogude Liidu plaanimajanduse kokkuvarisemise põhjuste ja pealkirjas viidatud mustade kastide sisu jääb paraku avamata, kuigi värvikad kirjeldused pikaajalistest vahetutest kokkupuudetest NSVL Riikliku Plaanikomitee juhtimise fassaadija ka köögipoolega andnuksid piisavalt ainet ka teoreetiliste üldistuste tegemiseks. Selles osas jääb üle tugineda endiselt austerlase Friedrich Hayeki, ungarlase János Kornai ja teiste majandusteadlaste analüüsile käsu- ja puudusemajanduse toimimise ning kokkukukkumise mehhanismide kohta või politoloog Rein Taagepera seisukohtadele impeeriumide  lagunemise kohta. Kui Sillaste aga ei püüdnudki jõuda mustade kastide avamiseni, siis kujutab tema tekst head sisendmaterjali edaspidistele kirjutistele Nõukogude impeeriumi lagunemisest, vaid raamatu pealkiri võinuks siis pisut teistsugune olla. Soovitan seda raamatut lugeda siiski mitte ainult ajaloolastel, vaid ka majandust õppivatel üliõpilastel ja muidugi kõigil neil, kellel on masu tingimustes tekkinud teatav nostalgia nõukogude aja järele. Juhan Sillaste mälestused aitavad seda mitmeti ületada.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht