Nõukogude historiograafia ei ela edasi ainult Venemaal

Olaf Mertelsmann

Kardetavasti muutub Karl Heinz Gräfe nõukogude propagandavalesid levitav raamat saksa keelekeskkonnas Baltikumi lähiajaloo osas paljutsiteeritud „standardteoseks”.        Karl Heinz Gräfe, Vom Donnerkreuz zum Hakenkreuz. Die baltischen Staaten zwischen Diktatur und Okkupation. Berlin, Edition Organon, 2010. 512 lk.      Seda raamatut lugedes mõtlesin, et tegemist on nõrga dissertatsiooni või siis mõne oma hobisse palju aega panustanud amatööri teosega.  Lisaks oletasin, et Gräfe töö vajub unustustehõlma. Ma eksisin mõlemal juhul. Autor oli Saksa Demokraatlikus Vabariigis Nõukogude ja Ida-Euroopa ajaloo professor ning ta vabastati pärast Saksamaa taasühinemist 1993. aastal ülikooli teenistusest, kuid oma tiitlit kannab ta edasi. Mõned kuud pärast raamatu ilmumist on olemas juba vähemalt kolm retsensiooni, millest kaks on väga positiivsed, ning kardetavasti muutub käesolev teos vähemalt saksa keelekeskkonnas Baltikumi lähiajaloo osas paljutsiteeritud „standardteoseks”.   

Tegu on tõepoolest esimese võrdleva uurimusega, mis käsitleb Saksa okupatsiooni ja  baltlaste kollaboratsiooni Teise maailmasõja ajal ning selle eel- ja järellugu. Seppo Myllyniemi ei saanud oma nüüdseks juba rohkem kui 30 aastat vanas teedrajavas okupatsioonipoliitika uurimuses paljudele arhiividele ligipääsu puudumise tõttu kollaboratsiooni teemat kuigivõrd puudutada. Gräfe raamat kujutab Balti riike kui tüliküsimust Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning keskendub Saksa ekspansiooni- ja okupatsioonipoliitika järjepidevusele mõlema maailmasõja ajal ning Baltikumi paremäärmuslikele liikumistele. Ta laotab laiali vägagi ulatuslikud materjalid. Üle 100 lehekülje hõlmavad lisad sisaldavad muu hulgas kronoloogiat, lühielulugusid ja isikuregistrit. Autor on läbi töötanud väga palju kirjandust ja dokumendikogusid ning sellise sünteesi ees tuleks tavaliselt müts maha võtta, mida ma siin siiski ei tee.       

Raamat on jaotatud kaheksaks peatükiks. Esimeses tegeleb Gräfe Balti riikide loomisega, teises demokraatia lõpuga ja üleminekuga autoritaarsetele režiimidele. Autor ise kasutab „diktatuuri” mõistet ja tema jaoks on need režiimid fašistlikud. Kolmandas peatükis käsitletakse aastaid 1939–1941, sellele järgnevas Saksa okupatsiooni eesmärke. Peatükid viis kuni seitse moodustavad töö südamiku, igaühes neist kirjeldatakse Saksa okupatsiooni ja sellega kaasnenud kollabeerumist ühes Balti riikidest. Viimases peatükis käsitleb Gräfe kriitiliselt „ajaloo taasomastamist”.       

Asjaolu, et autor ei salga oma seotust kunagi SDV-s võimul olnud ühtsussotsialistide järeltulijast parteiga, ei ole minu jaoks probleemiks. Vasakpoolne, marksistlik lähenemine ajaloole võib olla igati ergutav, nagu tõestavad Eric Hobsbawmi tööd. Lugeja ei pea ju jagama autori poliitilisi vaateid. Kuid ajaloolane peab ka interpretatsioonivõimaluste paljususe juures olema hoolas kõigi enda poolt esitatud faktide ja arengute suhtes. Ta peab olema õiglane ning ei tohi oma uurimisvaldkonnale ühekülgselt läheneda. Nende asjadega on Gräfel suuri probleeme.       

Kasutatud kirjanduse ja dokumendikogude nimekiri on pikk, kuid silma torkab, et Gräfe peab ilmselt Baltikumi ajaloolasi Saksamaa või Venemaa omadest vähem usaldusväärseks. Tema enim tsiteeritavaks autoriks on nimelt  Mihhail Krõsin, kes kirjutab populaarteaduslikke raamatuid ja jutustab rõõmsalt edasi Baltikumi lähiajaloo nõukogude versiooni. Ingliskeelset kirjandust tsiteeritakse harva ja Balti riikide erinevate ajaloolaste komisjonide töid praktiliselt ignoreeritakse. Eriti tihti tugineb Gräfe dokumentidele, mis on pärit kolmeköitelisest anonüümselt välja antud balti kollaboratööride poolt toime pandud sõjakuritegusid käsitlevast vene kogumikust, mis tsiteerib  ohtralt nõukogude „Erakorralise Sõjakahjude Uurimise Komisjoni” akte. Kuid nagu me teame, on need dokumendid küll autentsed, aga tihtilugu mitte just eriti usaldusväärsed. Nii pole võimalik rääkida kirjanduse tasakaalukast valikust. Veelgi halvem on aga tõsiasi, et Gräfe ei nimeta paljude väidete või faktide tõestuseks üldse mingeid allikaid. Raamat kubiseb väiksematest ja suurematest vigadest. Autor on hädas õigekirja,  grammatika ja transliteratsiooniga. Et mitmed nimed, sealhulgas ka minu enda oma, on valesti kirjutatud ja nii mind kui ka minu saksa kolleegi David Feesti nimetatakse eesti ajaloolasteks, on süütud veakesed. Tartu Eesti pealinnaks tegemine (lk 61) on naljakas. Aga väita, et Balti riigid olevat praktiliselt Euroopa Liidu ja USA protektoraatideks, poliitikas domineerivat eksiilbaltlased ja tänapäeval olevat elu Balti riikides tegelikult hullem kui 20 aasta eest Nõukogude  Liidu koosseisus, on lihtsalt groteskne. Autor ei ole mitte ainult liialt lohakas, vaid levitab ka massiliselt valeinformatsiooni. Retsensendi jaoks jääb selgusetuks, kas on tegemist oskamatuse või taotluslikkusega. Lugeja ei tea tegelikult kunagi, millal võib Gräfet usaldada ja millal mitte. Kuna ta kordab vene allikakogumike ja populaarteadusliku kirjanduse vahendusel arvukalt nõukogude teaduse võltsinguid ja müüte, meenusid mulle paljudes kohtades  nõukogude ajalooraamatud ja tänapäeval Internetis eksisteerivad Balti riikide vastu suunatud ajaloopropaganda portaalid. 

Kirjandust, mida Gräfe on väidetavalt läbi töötanud, ei tunne ta tegelikult põhjalikult, vaid kordab meelsamini nõukogude versiooni. Nii väidab Gräfe näiteks, et Eestis olevat Saksa okupatsiooni ohvrite uurimine lünklik ning Bettina Birn olevat 2006. aastal esimesena seda puudutavad arvud välja toonud (lk 335). Indrek Paavle avaldas aga juba 2002. aastal natside poolt hukatud või vanglates surnud nimeliselt teadaolevate Eesti elanike nimekirja  ja neile andmetele viidatakse Gräfe mainitud kirjanduses korduvalt, kuid autor tugineb sellest hoolimata pigem nõukogude arvudele, mis on kirjanduses juba ammu võltsingutena paljastatud. 

Gräfe kirjutab poleemiliselt. Eesti, Läti ja Leedu olevat tema jaoks „uusriigid” (Neustaaten). Siinkohal unustab ta, et need on umbes kolmkümmend aastat vanemad kui Saksamaa Liitvabariik ja Saksamaa Demokraatlik Vabariik. Läti on tema jaoks „etnokraatlik diktatuur” (lk 370), ka Eesti ei ole tegelikult mingi õige demokraatia  ja igal pool Baltikumis tegutsevad „ajaloo võltsijad”. „Ajaloorevisionismi” niiditõmbaja Eestis olevat Mart Laar (lk 392–396). Kuigi retsensent ei ole dr Laariga ajaloo interpreteerimise küsimustes just alati ühel meelel, siis võrreldes Gräfega või Balti ajaloo nõukogude versiooniga on dr Laar kuldaväärt. Igaüks, kes kirjutab poleemiliselt ja sealhulgas vahel ka solvavalt (nii nimetab Gräfe näiteks Eesti ajakirjandust „neofašistlikuks ja paremäärmuslikuks” (lk 399) – viimased kaks omadussõna esinevad tema tekstis korduvalt), peab olema ka valmis tugevaks kriitikaks. Autor on mänginud maha võimaluse kirjutada vasakpoolsest maailmapildist lähtuv Baltikumi lähiajaloo põhiprobleeme analüüsiv tõsiseltvõetav süntees. Kuigi Gräfe näeb igal pool tegutsemas „ajaloo võltsijaid”, levitab ta ise samal ajal laias ulatuses nõukogude propagandavalesid. Tema käsitlus on ideoloogiliselt  pimestatud ning täis vigu ja suuri metodoloogilisi puudusi. Ajaloolase jaoks ei tohiks allikakriitika olla võõrsõnaks ning olukord, kus allikaid, mis on koostatud Stalini ajal propaganda eesmärkidel, antakse lihtsalt ilma igasuguse kriitilise lähenemiseta edasi kui praktiliselt viimast tõde, näitab vaid puuduvat kompetentsi. Kõne all olevat raamatut lugedes vahelduvad põhjalikult läbi töötatud ja huvitavad lõigud säärastega, mis erialase küündimatusega  retsensenti vaid vihastada suutsid. Nõukogude historiograafia ei ela edasi mitte ainult Venemaal, vaid veidi ümber riietatud kujul ka Saksamaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht