Neandertallane elab edasi

Kristjan Piirimäe

Täna esineb Tartus geenifoorumil ajakirja Time poolt 2007. aastal maailma saja mõjukama inimese hulka valitud Eesti juurtega Svante Pääbo (pildil), kellel õnnestus sekveneerida nii egiptuse muumia kui ka neandertallase genoom. Sellega pani ta nurgakivi paleogeneetika rajamisse. See teadusharu annab muu hulgas vihjeid inimese mineviku ja olemuse kohta. Kuna tegemist on väga värske teadusega, siis vaevalt suudetakse veel midagi kindlat väita, küll aga  kõigutada või kinnitada varasemaid seisukohti ning pakkuda välja uusi hüpoteese.

Paleogeneetika näitab, et ei kütid-korilased ega isegi mitte vaaraod olnud geneetiliselt sarnased tänapäeva inimestega. Inimsugu on vahepeal agraarühiskonnaga paremini kohastunud. Hüpoteetiliselt võivad paikne eluviis, tihe asustus ja varade akumulatsiooni potentsiaal olla meis välja kujundanud erakordse töökuse, kuulekuse, ihnsuse, vastupanu nakkushaigustele,  aga ka innovatiivsuse. Stabiilses keskkonnas ei tarvitse bioevolutsioon edeneda, kuid meie liigil pole stabiilsust viimasel ajal olnud. Kuna kultuur on geenide loodusliku valiku keskkonda tohutult muutnud, siis on valiku surve viimase 10 000 aasta jooksul olnud erakordselt tugev. Sel perioodil on inimkond suure kiirusega fikseerinud või fikseerimas mutatsioone, mis küttimise ja koriluse ajastul oleksid olnud kahjulikud või vähem  kasulikud. Tänu rahvaarvu meeletule kasvule on ka mutatsioonide tekkesagedus paljukordistunud. Seega, inimese evolutsioon on seoses tsiviliseerumisega edenenud enneolematu kiirusega.

Pääbo, kes juhib praegu Leipzigis Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituuti, keskendub Tartus aga neandertallase rollile nüüdisinimese geneetikas. Tänapäeva inimese kujunemise mõistmise seisukohast on neandertallase genoomi  sekveneerimine suursaavutus, milleks tuli ületada tohutuid väljakutseid. Leitud rohkem kui 70 neandertallase fossiliseerunud luude jäänustel oli palju rohkem roisubakterite ja seente DNA d kui neandertallase oma. Viimane omakorda oli lagunenud väga lühikesteks segmentideks ja keemiliselt moondunud. Töötati aga välja tarkvara, millega segmendid kokku panna ja keemilised muundumised tagasi arvutada. Ehkki tegemist on esimese mustandiga,  millesse oodatakse suuri parandusi ja mida on veel vähe analüüsitud, on tänaseks enam-vähem välja selgitatud neandertallase genoomi 3,2 miljardi DNA aluspaari järjestus. Teadlased peavad neandertallast mitte eraldi loomaliigiks, vaid pigem inimese alamliigiks Homo sapiens neanderthalensis, kes divergeerus meie esivanematest umbes pool miljonit aastat tagasi, nii et kahe alamliigi evolutsioon jätkus teineteisest üsna isoleeritult.

Neandertallase eellased migreerusid Aafrikast Euraasiasse, kus kohastusid külma kliimaga. Kaudsed tõendid viitavad, et neandertallased olid puhtalt lihatoidulised kütid, saagi tabamisse kaasati loomulikult ka jõulise kehaehitusega naissugu. Üksnes Gibraltaril elanud neandertallased õppisid tõenäoliselt ka mereande toiduks tarvitama. Stephen Mitheni arvates rääkisid neandertallased laulvat hmmmmmmm-keelt, mis polnud muusikast  eristunud. Tsivilisatsioonini nad ometi ei jõudnud ja surid umbes 28 000 aastat tagasi teadmata põhjustel välja. Paralleelselt neandertallase arenguga evolutsioneerusid meie esivanemad Aafrikas „anatoomiliselt moodsaks inimeseks“ Homo sapiens sapiens, ehkki pole täiesti kindel, kas ja mille poolest nad „arhailiste inimeste“ hulka arvatud neandertallastest moodsamad olid. Moodsad inimesed olid tõenäoliselt paremad  korilased, eriti naised. Nii naiste kui meeste keha oli sihvakam, mis lubas teha pikemaid matku ega nõudnud nii palju toitu. Umbes 40 000 aastat tagasi õnnestus väiksel moodsate inimeste grupil pääseda Aafrikast Euraasiasse, kus paljuneti ja kohtuti ka neandertallastega.

Tänavu mais näitas Pääbo, et üks kuni neli protsenti tänapäeva euraaslase genoomist on pärit neandertallaselt. Samas ei leitud neandertali geenide alleele Musta Mandri päritolu  moodsa inimese genoomist. Seega pidi Euraasias toimuma neandertallase ja moodsa inimese geneetiline ristumine. Esialgu sobitub see ristumise hüpotees hästi senisesse maailmapilti. Näiteks Cochran ja Harpending* juhivad tähelepanu, et kuna osa tänapäeva inimestest seksib teadaolevalt ka delfiinide, kumminukkude ja tolmuimejatega, siis võidi ka neandertallasest partnerit sobivaks pidada. Teiseks, moodsa inimese ja  neandertallase levikualad kattusid osaliselt jämedalt 10 000 aasta jooksul, ajavahemikul 30 000 – 40 000 aastat tagasi, ning see võimaldas kahe alamliigi sugupoolte kohtumisi. Kolmandaks, kuna ühine esivanem Heidelbergi inimene elas vaid pool miljonit aastat tagasi, on ebatõenäoline, et selle ajaga oleks tekkinud probleeme elu- ja sigimisvõimeliste hübriidide sünnitamisega.

Seega polnud mingit põhimõttelist takistust: moodne inimene ja  neandertallane võisid vabalt kohtuda, paaruda ja järglasi saada. Pole küll veel välja selgitatud, kas me saime uued geenid neandertali meestelt või naistelt ehk kas tõi moodne mees karja neandertali naise või oli moodsal naisel suhe neandertali mehega. Need hübriidsed järglased, kes jäid moodsa inimese karja, andsidki meile need mõnisada neandertallase geeni, mida tänapäeval oma rakkudes kanname. Seega pakub Pääbo, et neandertallane ei surnud  välja, vaid elab osaliselt enamikus maailma inimestest edasi. Kahjulikud või neutraalsed neandertali alleelid pidid, arvestades ristumisjuhtumite madalat esinemissagedust, loodusliku valiku ja geenitriivi tulemusena välja surema. Alles jäid vaid kasulikud, mis fikseerusid tänu mingile valikueelisele. Millised eelised neandertallane meile pärandas? Teadlased vaidlevad, kas neandertallaselt pärinevad muu hulgas  rääkimist determineeriv geen FOXP2 ja aju mahtu reguleeriv mikrotsefaliini geen. Kui neandertali geenid omandati 30 000 – 40 000 aastat tagasi, siis langeb see kokku suure arenguhüppe ajaga, mil uuendati tööriistu, hakati riideid õmblema, ehteid valmistama, kindlustusi ehitama, figuure maalima ja skulptuure tegema, rituaalselt surnuid matma. Hõimud moodustasid suuri alliansse, torkerelvadele lisandusid viskerelvad. Siit omakorda tekib  kiusatus spekuleerida, et suur hüpe toimuski tänu neandertali geenidele. Kas neandertallane tõstis anatoomiliselt moodsa inimese ka käitumuslikult moodsaks? Värskemad geneetilised analüüsid ja statistilised arvutused viivad selle ristumise hüpoteesi aga arheoloogiliste tõenditega parajasse vastuollu. Pääbo ja tema kolleegid väidavad, et ristumine toimus palju varem – juba 60 000 kuni 100 000 aastat tagasi Lähis-Idas. Väljakaevamistelt  pole aga moodsa inimese ja neandertallase kooseksisteerimisest sel ajal ja kohas eriti tõendeid leitud. Seega, Pääbol tuleb täna Tartus vastata rasketele küsimustele.

* Utah’ ülikooli õpetlased Gregory Cochran ja Henry Harpending avaldasid 2009. aastal laia kõlapinda tekitanud raamatu „The 10,000 Year Explosion“ (Basic Books), mille põhiväiteks on, et tsivilisatsiooni teke ja areng on inimese evolutsiooni ja geneetilist muutumist kiirendanud. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht