Naer on hinge relv

1. Me viitame naerule, naljale ja koomikale kui miskile inimlikule – see on ka Bergsoni postulaat, arutelu lähtekoht. Tõsi, tema ei saanud veel näha uurimusi/dokfilme nt inimahvide või delfiinide käitumisest ja nende teatavast naljasoonest ega vaadelda nalja kui ajaloolisbioloogilise arengu tagajärge. Aga isegi me vastsed ja alles napid teadmised loomade või looduse huumorimeele kohta ei pane meid  kahtlema selles, et „naerev inimene” on millegipoolest eraldiseisev, just naeru tõttu loodusest erinev. Kusjuures siin tuleb naeru eristada: me ju teame, et naerdes vallanduvad endorfiinid, see annab meile peaaegu narkootilise laengu, aga lisaks siirale, rõkkavale naerule on ju veel irvitus, homeeriline naer, „hullumeelse naer” jne. Komöödia on loojale halastamatu žanr: kui inimesed ei naera, oled läbi kukkunud. Draamaga  saab end alati välja vabandada, et näe, sind lihtsalt ei mõisteta. Humorist, kelle naljad pole naljakad, on üks haletsusväärsemaid kujusid. Ta on parimal juhul huumoriteoreetik, kes üritab näidata koomilise olemust, ta valemit, aga selle käivitamine luhtub.

Bergsoni aga ei iseloomusta kindlasti mitte luhtumine koomikuna, vaid õnnestumine teoreetikuna. Arsti jaheda ja vaheda meelega, lausa külmusega, vaatab ta koomika pääle, tema näidetele  koomiliste situatsioonide kohta ei saa me just liiast huumorit või meelelahutuslikkust ette heita. Koomika ise on muutunud, õuenarrist ja laadatolast kasvas tasapisi välja esimeste filmide jalaga-tagumikku-huumor, millele vastandus moodsa kunsti sügav sisim irvitus iseenda üle (dadaismi piirilammutus), sealt edasi oleme jõudnud reality-televisioonini, kus me enam ei naera koos artistiga, ei muiga tema  avalikku/sisemist eneseilkumist, vaid irvitame süütult ja õelalt ligimese üle, kes on oma edevuses ja kuulsuseihas iseenda naeruväärsusest ebateadlik samavõrra nagu mõni ilma iseenda, autorist eraldiseisva tahtejõuta raamatutegelane. Bergsoni koomikateooria oleks olnud teistsugune, kui ta oleks kõike seda näha saanud. Ma ei ole kindel, kas tal õnnestunuks säilitada idealismi, mis ta teooriat kannab – usku koomika teatavasse sotsiaalsesse, parandavasse rolli. See, mille üle ja kuidas naerdakse, on muutunud. Jah, meil on teatavaid jämekoomilisi, mitte nii rafineeritud elemente, mis vahest igal ajal muigama ajavad, aga lääne ühiskonna empaatia ja arusaamine sellest on teisenenud. Ja ma ei tea, kas endorfiini saab enam „õnnehormooniks” nimetada, kas naer teeb meid õnnelikumaks ja paremaks, nagu Bergson lõpuks justnagu lubab.       

2.

Bergsoni külmus oma materjali suhtes, osavõtmatus või püüdmatus panna meid naerma näitena toodud koomiliste situatsioonide üle, sobib mulle. Kogen suurt osa ka tänase ühiskonna farsilikust huumorist hoopis muserdavana, kuigi mõistan, et see mõjub teistele teisiti. Ka Bergsoni näiteks toodud ebameeldivuskomöödiais (koomika alandavad vormid) samastan end pigem naeru „ohvriga”, tunnen piinlikkust ühes temaga. Bergson aga rõhutab ühe koomika põhielemendina teatavat „jäljendamise automatismi”,  kui sellele vastanduvad tundlikud, koomikata „hingeseisundid muutuvad iga hetk” (lk 29). Ma ei ole kindel, et ka hingeseisundites pole saavutatud XXI sajandi alguseks teatavat automatismi. Bergson omistab selle aga klounidele. Klounid mõjuvad mulle ent õõvastavalt, hirmsana, tühjusel tantsijatena; ma vaatan neid hirmuga, mitte elevuse ja rõõmuga. Ühel õhtul näitas Mezzo Sammy Davis jr parimaid laule. Paljudest oma esinemistest  teeb ta teisi lauljaid parodiseerides või veiderdavalt tantsides (muidugi: siin tuleb mõista, et alul oli ta neegerlaulja sügava segregatsiooniga ühiskonnas) klounaadi. Ning ühel hetkel märkasin, et mus tekkis vastupidi Bergsoni oletatule külmus hoopis selle materjali vastu: ma jälgisin andekat lauljat ja esinejat, isegi hea huumorimeelega inimest, hävitamas oma loomingut, jälgisin külmalt ja analüütiliselt.

Samuti tõmbab Bergsoni rõhutus, et igasugune  vaatlejapoolne sentiment ja empaatia surmab koomika, hävitab tavakeeles kasutatud mõisted nagu „südamlik nali” või „soe huumor”, lihtsalt vee peale. Samas kogeb iga näiteks lapsega koos kasvav inimene mingite olukordade või lapse tehtud naljade koomilisust ja naerab nende üle, ilma suurema kalkuseta, küll aga just emotsionaalselt kohal viibides. Sümpaatseim ja mõistetavaim on Bergsoni jutt hingelisest, hinge enese nõtkusest, millele  vastandub kehaline mehaanika, millest sünnib koomika. See on eksistentsialistlik ja põhimõtteline küsimus: naer laseb meil näha elu/ looduse loomuliku nõtkuse ja ühiskondlike formatsioonide mehaanika vastuolu („inimlik elukorraldus seab ennast loodusseaduste asemele”, lk 37). Selle jäikuse mõnituse, humanistliku irve on lõpuni arendanud „Simpsonid” või „South Park” oma samuti kohmakate, mehaaniliselt, justnagu „inimestele viitavate”,  inimsusele eemalt hüvastijätvalt viipavate tegelastega. Ei ole midagi erinevamat kui need suhteliselt jõngid ja vulgaarsed, aga avatud pilguga loodud animatsioonid ning tõsielutelevisioon, mis laseb meil naerda teadmatu ligimese üle. Ei ole midagi, mis oleks veel vähem puhastava, abistava koomika teenistuses kui osundatud pilge tõsielusarjus.       

3.

Kui lugesin kunagi T. S. Elioti esseed luule sotsiaalsest rollist, kahtlesin üksjagu, kas tal ikka on õigus: kas see on ühe kunstniku siiras usk enese olemasolu vajadusse või siiski pigem  eneseõigustus ühiskonna ees, millest suur osa ju avangardi ja dekadentsi põlgab või tarbetuks peab? Aeg on sundinud mind uskuma, et Eliotil oli õigus, aga päris kindlust, igaveseks jalad-põhjas-tunnet ma saavutanud ei ole. Bergsoni usk on ent kindel. „Naer peab vastama teatavatele ühiselu nõudmistele. Naerul peab olema ühiskondlik tähendus” (lk 15). Nagu me nägime, peab ta „nõtkuse” (elu, hinge, looduse) vastandiks ja vaenlaseks jäikust,  mehaanikat, mingit masinat. Naer aitab seda lammutada, „välja naerda”. Masin on muidugi osav, ta loob viise, kuidas naeru enda omaks muuta. Mäletan, kuidas absurdi- ja piinlikkusekoomik Andy Kaufmann (keda eluloofilmis kehastas Jim Carrey) kurtis komöödiasarjade peale, et „seal naeravad surnud inimesed”. Kui olin varateismeline, kaotasin oma pinginaabri – ta kolis nimelt Soome. Mäletan, milline tema tookordne esimene  reaktsioon oli: „Siin istuvad kõik ja vaatavad telekast naljasaateid ja naeravad täpselt selle koha peal, kus lindi pealt naeru lastakse”. Jah, võib-olla on seegi siiski õigupoolest vabastav ja kasulik, kui põhikoolilapsed naeravad iga obstsöönsuse pääle … „Perse!” – „Hihhihhhiiihiiii!” Enamik neist kasvab ikkagi korralikeks kodanikeks, kes paarikümne aasta pärast todasama sõna televiisorikastist nt luulesaates kuuldes punastavad ja vihastavad. 

Muidugi pole ma kindel, kas on õige koomikat nõnda heroiseerida, ta tähtsust paisutada nt dramaatilisi või traagilisi elemente/ vahendeid kasutava kunsti kõrval. Koomikasse „siseneb väljaütlemata kavatsus alandada ja selle kaudu, tõsi, vähemasti väliselt parandada. Just sellepärast on komöödia tegelikult elule lähedasem kui draama” (lk 88). Või siis säärane meeleliigutuses ja tulises andumuses välja huikunud liialdus: „Tõepoolest, komöödia  mitte ainult et ei esita üldtüüpe, vaid meie meelest on see ainus kunst, mis taotleb üldist, nii et kui talle on omistatud see eesmärk, siis on sellega öeldud, mis ta on ja mida ülejäänu olla ei saa” (lk 96). Ent ta ravivõimet, ta võlujõudu ei saa kindlasti alahinnata. Koomika „väljendab seega individuaalset või kollektiivset ebatäiuslikkust, mis tahab otsekohe parandamist. Naer ongi parandamine. Naer on teatav ühiskondlik žest, mis toob välja ja surub alla inimeste ja sündmuste teatava erilise hajameelsuse” (lk 61). Naer on siis õigupoolest hinge relv? Ja teatav „hajameelsus”, mitte täielikult kohalolemine kogu me eluprotsessis, ongi too mehaanika. Eesmärk on tagasi saada hing, ja selleks tuleb end vabaks naerda. Ma usun, et ka nutt oleks samasugune vahend, ka nutt oleks osake puhastumisest, aga sellest on meil muidugi vaieldamatult raskem rääkida. Nututeooriast  kõneldes ei tunneks me ennast nii vabalt, jõletu oleks külmalt-kargelt kirjeldada nututavaid situatsioone; kindlasti on seda kuskil tehtud, aga minu lugemislauale see lektüür sattunud pole. Bergson pakub möödaminnes ka põneva kunstnikudefinitsiooni. Vaatamata sellele, et ta rõhutab naeru ja seeläbi koomika sotsiaalset rolli, s.t teatavat ühiskondlikku kasu, leiab ta kunstnikku me silme ette valades, et too  peab loomises olema vaba utilitaarsest, peab oma püüdlustes mõtlema väljaspool kasu, seespool kunsti piire. Olema seega kasulik ühiskonnale, näides kasulik vaid endale? Mittekunstniku, kujuteldava lihtsa inimese kohta leiab autor ent, et „on vajalik, et inimene elaks ühiskonnas ja allutaks end järelikult reeglile”. Kunstniku kohta järeldub siis ju, et kuigi ta loob midagi usutavasti ühiskondlikult kasulikku, peab ta ise selles süsteemis olema veidi  kohatu ja kasutu. Mingis mõttes isegi paaria staatuses?   

4.

Bergsoni mõtisklustes on jõulist metafüüsilist, isegi religioosset tendentsi, vahel peitub  see väikestes, nõtketes, kujundlikes vihjetes, nt karikaturisti tööd iseloomustades: „Tema kunst, milles on midagi saatanlikku, aitab taas jalule deemoni, kellest ingel oli jagu saanud” (lk 25). Aga väga selgelt ütleb ta hinge/nõtkuse vaatlusel välja mingi ülevama ja üllama printsiibi olemasolu vajaduse: „See oleks elu enda leek, mille on meis läitnud kõrgem printsiip ja mida me täheldame kehade kaudu nagu  läbi klaasi” (lk 38). Sellele vastandub muidugi kehaline viletsus, tuimus, mehaanika – „keha vajadused norivad hinge kallal” (lk 39). Nõnda on naer metafüüsiline masin, mis loodud vastukaaluks füüsilise maailma terminaatoritele. Kuigi Bergson näeb ühiskondlikku kihti looduslikul nõtkusel mehaanilise tuimusena, jõuab ta lõpuks siia: „Ometi tuleb inimkonna auks tunnistada, et ühiskondlik ja moraalne ideaal pole olemuslikult erinevad” (lk 89).  Miks ta meile halastab? Lihtsalt suures idealismis? Mulle tundub, et Bergson on mängur, et talle meeldib riskida oma teeside, oma visioonidega. Kui ta üksikasjus ning koomika eri lähenemiste kirjeldamisel võib teha täpset tillukest näputööd, siis samavõrra on tema üldistustes suurt joont ja vabadust. „Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest” (lk 56). Ei-ei, ta muidugi ei ütle siin, et ahistus oleks koomiline (kuigi ka see võimalus jääb), sellega tegelesid ju edasi Kafka, eksistentsialistid. Aga vabaduse tõsidus, nõtkuse lähtumine ülemast printsiibist, need loovad ruumi, milles me mehaaniliselt, ahistunult, vaevaliselt, seeläbi ka koomilistena, askeldame …