MUUSEUMIAASTA: Miks me väärime Eesti Rahvuslikku Loodusmuuseumi?

Urmas Kõljalg, Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi direktor

Eesti muuseumide elu on viimasel ajal olnud nii valitsusasutuste kui ka meedia suure tähelepanu all. Vähemalt avalikust huvist on millegipärast välja jäetud loodusmuuseumid. Püüan selle tühiku täitmist alustada, et tekiks avalik diskussioon teemal, milline on lääne kultuuriruumis rahvuslik loodusmuuseum ja kas Eestil peaks midagi sellist olema. Lääne kultuuriruumile iseloomulikul loodusmuuseumil on tänapäeval kaks nägu: esiteks  loodusarhiiv ja teiseks ekspositsioonid. Loodusarhiiv on tavakülastajatele suletud hoidla, kus talletatakse elusa ja surnud keskkonnaga seotud säilikuid. Talletamise üldistatud eesmärgiks on võimalus ka aastakümnete pärast uurida, millised elusorganismide liigid ja kus elasid, millised olid nende kudedes (mürk)kemikaalide kogused, milline oli liikide või populatsioonide geneetiline mitmekesisus jne.

Valdkonnad, kus sellist andmestikku tarvis  läheb, ulatuvad looduskaitsest kuni kliimamuutuste uuringuteni. Seetõttu pööratakse loodusarhiivide säilikutele tänapäeval suurt tähelepanu, sest aastakümneid tagasi talletatud elusorganismide koed annavad väga olulist infot selle kohta, mis on keskkonnas muutunud. Loodusarhiivid ja seal töötavad teadlased on keskse loodusmuuseumi vundament ja pealisehitus. See ei vähenda aga ekspositsioonide ja loodushariduse tähtsust ning sellele pööratakse  loodusmuuseumides suurt tähelepanu. Eesti loodusmuuseumi mudel on suures osas välja arenenud Nõukogude Liidu ajal, kui loodusarhiivi talletati ja uuriti teaduste akadeemia instituutides ning loodusmuuseumide rolliks oli eelkõige ekspositsioonidega seonduv, mitte teadustegevus.

Pärast Eesti vabanemist 1991. aastal jäi läänele iseloomulik loodusmuuseum meil rajamata. Tolleaegsed Eesti juhtivad loodusarhiivid asusid teaduste akadeemia  zooloogia ja botaanika ning geoloogia instituudis. Nende baasil ei loodud siiski juhtivat loodusmuuseumi, vaid need ühinesid vastavalt Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga. 1990. aastatel nimetati Tallinnas asuv Eesti riiklik, ülikoolide ja akadeemiaga seostamata loodusmuuseum keskmuuseumiks, aga kuna sinna ei antud üle Eesti suuremaid loodusarhiive, siis jäi läänelikus mõttes loodusmuuseum ikkagi loomata. 

2003. aastal ühendas Tartu ülikool pikka aega lahus hoitud geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning botaanilised ja mükoloogilised kogud ühiseks loodusmuuseumiks. Viimane on ka Eesti vanim pidevalt tegutsev muuseum, mis loodi juba 1803. aastal. TÜ loodusmuuseum vastab küll lääne loodusmuuseumi mudelile ja seal on ligikaudu kolmandik Eesti loodusarhiivide fondidest, kuid see ei ole keskmuuseumi seisuses. TÜ loodusmuuseum asub Tartus Vanemuise  tn 46. Tegemist on Eesti ühe silmapaistvama hoonega, mis on ehitatud kindla funktsiooniga asutust, s. o loodusmuuseumi silmas pidades.

Loodusmuuseumid ja elurikkuse informaatika

Elurikkuse informaatikast on saanud viimase viie aasta jooksul erakordselt oluline valdkond, sest suur osa poliitilisi otsuseid on üha enam seotud keskkonnaküsimustega. Selleks,  et teha otsuseid kvaliteetselt ja kiiresti, on vaja informatsiooni korrastatud süsteemi ehk andmebaasi, millele peab saama esitada kõige erinevamaid küsimusi. Hinnanguliselt elab maakeral 15 miljonit või rohkemgi elusorganismi liiki, lisandub koosluste, keskkonna, geenide jm seotud info, mille maht on kokkuvõttes raskesti hoomatav. Kvaliteetsete otsuste tegemiseks peab see kõik olema küsimuste esitamiseks kättesaadav sisuliselt üheltainsalt  veebilehelt. Lääne kultuuriruumis on üldiste elurikkuse andmebaaside arendajateks kesksed loodusmuuseumid, kus töötavad parimad loodusetundmise spetsialistid ning kus on tugev IT -arendus. Eestis on universaalset elurikkuse andmebaasi ehitatud suurema loodusarhiiviga asutuste koostöövõrgustikuna, mida on rahastatud nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka Norra/EAA finantsvahenditest.

Üldise elurikkuse andmebaasi arendamisel on  Eesti maailmas esirinnas ning siin on loodud lahendusi, mida enamik teisi arenenud riike alles planeerib. Kuna tegemist on peamiselt oma ala spetsialistide aktiivsusega, siis ei pruugi see olla riigi seisukohalt kõige jätkusuutlikum lahendus. Kas ülaltoodut (ja siia artiklisse mitte mahtunut) arvestades peaks Eesti looma Rahvusliku Loodusmuuseumi? Minu kindel veendumus on, et peab. Esiteks selleks, et meil oleks asutus, mis vastutab nii loodusarhiivide hea käekäigu kui ka universaalse Eesti eluslooduse digiarhiivi arendamise eest. Mil moel tuleb see muuseum luua, on juba üldisema diskussiooni teema. Tegelikult on ainult kaks arvestatavat võimalust, kui mittemidagitegemine kõrvale jätta. Esiteks tuleks luua Rahvuslik Loodusmuuseum loodusarhiive haldavate asutuste võrgustikuna või teiseks luua üks riiklik asutus. Mõlema variandi puhul  on oluline, kuidas ja kuhu koondatakse Eesti eri asutuste ligikaudu kolm miljonit säilikut. Loodusarhiivide koondamisest me ilmselt ei pääse niikuinii, sest vaevalt suudab riik välja ehitada korralike kliimaseadmetega hoidlad viies peamises asutuses (TÜ, TT Ü, EM Ü, Eesti Loodusmuuseum, Tallinna Botaanikaaed) ning varustada need kõrgelt kvalifitseeritud kaadriga.

Paremaks näiteks on Madalmaad, kus suurem osa maa loodusarhiividest, kokku  üle 12 miljoni säiliku on koondatud ühte keskusesse Leidenis (vaata www.naturalis.nl). Loodusarhiivide koondamine ei pruugi tähendada säilikute omaniku muutust, vaid pigem kõrge kvaliteediga hoidlaid ja spetsialiste, kes neid hooldavad. Säilikud võivad jätkuvalt kuuluda eri asutuste juurde, nagu ka töötajad. Ehkki omandi muutmine ei tohiks takistuseks olla, sest suurem osa Eesti loodusarhiive on viimase kahekümne aasta  jooksul vähemalt korra omanikku vahetanud. Rahvusliku Loodusmuuseumi ülesehituse lahenduste leidmiseks on mõistlik kasutada Euroopa suuremate loodusmuuseumide-arhiivide ühenduse CETA F kaasabi. Lõpetuseks kõige tähtsamast ehk teaduskraadiga spetsialistidest, kes töötavad loodusarhiividega in vitro ja in vivo. Eestis on neid jäänud häbematult väheks ja uue loodusmuuseumi loomine on võimalik siis, kui nende  töötingimused paranevad ning kui tagatakse noorte spetsialistide areng, nii et nad saavad tulevikus varustada meid teadmistega Eesti looduse kohta.