Müür varjab merevaadet

Kaarel Tarand

Investeerimis- ja arendustuhinas ning mõttes miljarditega mängides kipub pahatihti ununema, et see, millele oma uuenduslikke ideid kaela riputatakse, on sünnipäralt kellegi looming. 1980. aastal valminud Tallinna linnahall, algselt V. I. Lenini nimeline kultuuri ja spordipalee on vaevalt 30 aastat vana, kuid sellest umbes pool aega on mitmesugused investorikandidaadid ja hoone omanik Tallinna linn katkematult rääkinud tema ümberehitamise  või lammutamise vajadusest. Eriti küpselt pole käitunud ka riigivõim, mis selleks, et vältida suurte ja hinnaliste rannakinnistute poolmuidu sattumist vabanemisjärgse ajastu ettevõtluskauboide kätte, määras vaevu teismelise vanuses rajatise muinsuskaitse alla.

Mis „muinsus” saab olla uusehitis? Kui ikka juba 15 aastat pärast objekti valmimist on selge, et turg seda ülal pidada ei suuda ja avalike funktsioonide täitmiseks seda vaja ei  ole, siis oleks pigem tulnud kompleks „ajutiseks ehitiseks”, mitte „ehitusmälestiseks” kuulutada – mis sest, et valmimise järel määrati linnahallile ka preemiaid ja muud tunnustust. Ja nüüdki leiab alati mõne hiinlase või jänki, kes on valmis ajalehtedele ütlema, et linnahall tuleks mõnesse globaalse kultuuripärandi nimekirja lülitada. Lammutada – nii on julm öelda, sest linnahalli looja Raine Karp on täiesti meie hulgas  ja muude seas esitas Eesti Arhitektide Liit ta tänavu ka pikaajalise loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia kandidaadiks. Samas, ega arhitektuur ole ainus valdkond, kus ajastute vahetus on toonud otsustavaid muutusi pingeridadesse ja arusaamadesse.

Võib muidugi kõik ka lihtsalt energia hinnale taandada. Kallis, väga kallis! Tallinlastel käib lihtsalt üle jõu seda sorti asutust ülal pidada ja sinna kõrvale nõukogude aja ehituslikke puudujääke,  praaki ja olematut kvaliteeti paigata. See on liiga suur ja seda nii seest kui väljast. Eelöeldu valguses võiks ju rõõmustada, et suurest ilmast on leitud inimesed ja ettevõte, kes ühe hoobiga ehk 2,8 miljardi krooni eest kõik probleemid lahendavad ning arendavad kesklinna ranna-alal välja avaliku ja elutähtsa organi. Ent, nagu just Tallinna linnavõimu puhul tüüpiline, on asja ajamiseks leitud kõigist võimalikest ikka ebausaldusväärsemat tõugu inimesed  ja kogu arendamine näeb pigem skeemitamise ja kelmustüki moodi välja juba enne tegelikku algust.

Tallinna linnavõimu vaevab krooniliselt põhimõte riigivõimuga mõistlikku koostööd mitte püüdagi teha. Aga iga tõsiseltvõetav välisinvestor ju küsib suurobjekti puhul esimese asjana: „Milline on teie riigivõimu suhtumine? Kas võime loota igakülgsele koostööle ja abile? On siin tegu huvi, ükskõiksuse või  koguni vastumeelsusega?”. Investorit rahuldavat vastust Tallinna linnal sellele ei ole. Ja investori koha hõivab hoopis avantürist, kellega sõlmitud nähtavate (eel)lepingute kohal hõljub varjatud kokkulepete kahtluse vari. Nii on kaks aastat jõupingutusi linnahalli küsimuses positiivse uudistevoo tekitamisel maha visatud. Kirstunaela lõi kolmapäeval Eesti Päevalehe kaudu USA saatkonna pressiatašee, kes teatas, et tema riigil pole projekti tagamisega  vähimatki pistmist. Ma ei anna siin mingit hinnangut põhiinvestoriks väidetud Ronald S. Laurelile, teadmata päritolu raha esindavate advokaatide osalemine suurprojektides sunnib aga tahtmatultki tõmbama paralleele John Grishami romaanides toimuvaga. Siiski on raske oletada, et Tallinna linnaisad USA riigi garantii jutu ise välja mõtlesid, pigem ikka puhus kena advokaadihärra neile pisut hambasse. 

Euroopa kultuuripealinlust tähistab Tallinn igatahes ilma linnahalli ja selle ümber lookleva rannapromenaadita, mis sest, et meer Jüri Ratas seda kõike Brüsselis lubamas käis. Tühi tallamine linnahalli tulevikul jätkub poliitilise põlvkonnavahetuseni või Lasnamäe iseseisvaks linnaks kuulutamiseni. Viimase teo kõrval oleks Eesti valitsusest poliittehnoloogilise võttena mõistlik käik linnahalli kaitserežiim tühistada. Saaks muinsuskaitsjatelt ehk natuke sõimata,  ent ühtlasi ka n-ö võõraste ehk Keskerakonna kätega tarbetu kompleksi lammutatud, et siis juba oma kätega vabale alale mõistlikku ja rahaliselt jõukohast linnaruumi kujundada.