Monument kõneleb eelkõige selle püstitamise ajast

Reet Varblane

Vabadussõja monumendi võistlustööst vestlevad Jan Kaus, Katrin Kivimaa, Andres Kurg ja Reet Varblane. ülle viska

Reet Varblane: Kunstiakadeemia skulptuuriõppejõudude ja -tudengite algatatud Vabadussõja monumendi  võistluse võidutöö vastase üleskutse puhul on lihtne öelda, et see on hiljaks jäänud, et see rong on ammu läinud. Kuigi spetsialistid, professionaalid, kunstnikud, kunstiteadlased, arhitektid on öelnud õige mitmes kontekstis oma eitava seisukoha välja. Samas tõesti,  tuleb tunnistada, et oma reaktsiooni, kui kuulsin, et just see kavand osutus võidutööks, võiksin võrrelda jaanalinnu reaktsiooniga, kes ebameeldiva asja puhul peidab pea liiva alla, lootes, et siis midagi ei juhtu. Igasugune monument kõneleb ju eelkõige sellest ajast, millal see on loodud. Meie keskväljakule, esindusväljakuks mõeldud paika loodav keskne detail on meie aja ja meie identiteedi märk.

Katrin Kivimaa: Minu reaktsioon oli algul samasugune: panin pea liiva alla ja mõtlesin, et see pole võimalik, et Eesti märgina tahetakse püstitada selline monument. Kordaksin üle, miks valitud töö on nõrk: kõigepealt, see on kunstiliselt  ja  arhitektuuriliselt ebaprofessionaalne. Meedia lükkab selle väite kõrvale, öeldes, et tegemist  on maitse asjaga. Sellise väitega pannakse küsimärgi alla kogu meie professionaalse kunsti- ja arhitektuuriõpetusse vajalikkus ning professionaalne arvamus selles vallas. Monumendi esteetika on vananenud, selle visuaalne keel ei sobi  kaasaegsete arusaamadega avaliku ruumi ja monumentaalkunsti kohta. Kui see oleks püstitatud 1930ndatel, siis oleks see kõnelnud tollest ajast ja selle esteetilistest-sümboolsetest eelistustest, kuid nüüd, 70 aastat hiljem, tekib küsimus, kelle jaoks see monument on püstitatud. Selle sümboolika on ühelt poolt kitsas, teiselt probleemsete konnotatsioonidega. Esiteks, tegemist on militaarse sümboolikaga. Kohe tekib küsimus, miks peab meie vabadust aastal 2008 sümboliseerima militaarne monument. Teiseks, tegemist on linnaruumi vallutava ja tohutu suure monumendiga, mis kahjuks seostub ajalooliselt  totalitaarsete riikide kunstikeelega. Seda fakti oleks rumal eitada. Küsimus ongi, mis on see sõnum, mille tahame endale ja kogu maailmale edastada?

Kui avalik pöördumine  meediasse lasti, siis hämmastas mind Mart Laari vastuartikkel EPLi online’is pealkirjaga „Käed eemale meie monumendist!”. Ma ei tea, kas Mart Laar oli ise selle pealkirja pannud või oli seda meedia teinud, kuid see tekitas kõhedust. See pealkiri muudeti pärast küll ära, kuid ikkagi, kes on need „meie”, kellele vastandatakse Eesti loovintelligente ja haritlasi, kes on pöördumisele alla kirjutanud? Kas see on  poliitikute kitsas ring?

R. V.: Kui nüüd küüniliselt spekuleerida, siis on sellele lihtne vastu öelda, et rahvaküsitluse tulemusena saaksime rohkem monumendi pooldajaid kui sellele vastuseisjaid. Kuigi olen veendunud, et pooldajate enamus, tulihingelised monumendi kaitsjaid, ei kujuta ette, kuidas selline hiiglaslik monstrum (24, 5 meetrit kõrge) hakkab Vabaduse väljaku kontekstis mõjuma. Üks asi on näha kolmemõõtmelist projektsiooni, teine on aga reaalsus.

Andres Kurg: Vabaduse väljak on iseenesest väga probleemne asukoht, konflikt uue planeeringu ja monumendi vahel on sinna juba eos sisse programmeeritud: uuest väljakust pole kõneldud mitte traditsioonilise esindusväljaku diskursuse kaudu, vaid eelkõige kaasaegse demokraatliku linnaruumi ning inimestele avatud territooriumi mõttes: „Teeme väljaku jalakäijatele vabaks!” Vabaduse väljakule on pea võimatu sellist monumenti paigutada. Monumendid ei saavuta oma mõjuvust mitte iseenesest, vaid keskkonna tõttu, selle tõttu, kuidas need on linnaruumi n-ö lavastatud. Sammaste ja obeliskide puhul on alati appi võetud teljelisus, pikalt ja kaugelt avanevad vaated vertikaalidele. Näiteks võib mõelda Pariisi Concorde’i väljaku peale. Sealne obelisk mõjub just sellepärast, et on asetatud ristuvatele kiirtele, sama moodi on linnaehituslikul teljel Riia Vabadussammas. Vabaduse väljakul on selline koht ainult Estonia puiesteelt Kaarli puiestee poole tulles, aga seal on Vabaduse kell juba ees. Kõige parem vaade praegu kavandatavale monumendile avaneb linnavalitsuse akendest või siis, kui tulla välja Kunstihoonest või Ku-Ku klubist. Monumendi kohta on mitmed korrad varemgi otsitud: on pakutud välja variante, et Jaani kirik tuleb lammutada ja sinna paigutada obeliskile taustaks monumentaalne sein jne. Kuid Alveri-Trummali-Kaasiku projekteeritud väljaku variant ei näinud ette kiriku lammutamist, ei näinud üldse ette  hiidmonumendi kohta, vaid see oli tagasihoidlikult paigutatud bastionide piirkonda. Siin on kaks täiesti erinevat linnaehituslikku lähenemist.

Jan Kaus: Selles konfliktis võib osapooled jagada tekstuaal­seteks ja kontekstuaalseteks: tekstuaalsed näevad objekti, visuaalset kujundit mõistma õpetatud inimesed oskavad näha seoseid, konteksti. Suurem osa inimesi ei oska Vabadussammast kontekstis näha, arvatavasti ei mina ega piiskop, aga ma tean, et on inimesi, kes seda oskavad.

R. V.: Aga kas loodav Vabadussammas saab olema selline, kus sa tahaksid käia: võtta näiteks oma lapsed ja minna pühapäeval sinna jalutama?

J. K.: Tallinn ongi suures osas selline paik, kus ei taha käia. Suur osa praegustest ehitistest eirab ja lõhub konteksti, mängib seda ümber. Selles mõttes sobib loodav monument siinsesse painavasse atmosfääri. Aga kas sellist vaba ruumi kokkusurumist on vaja teadlikult juurde luua?

Mina näen peamist probleemi meedias, kus on seda avalikku pöördumist püütud marginaliseerida. Üks ebameeldivamaid juhtumeid on Päevalehe artikkel, kus Heikki Suurkask nimetas üleskutsele allakirjutanuid stalinistlikeks ateistideks, rääkimata kurvast faktist, et Ainar Ruussaar klammerdus oma rünnakus jälle selle „purgi” külge – professionaalid kasutamas netipööbli sõnavara. Millal ilmub ajakirjanik, kes nimetab meid kõiki pederastideks? Kurb ongi see, et meedia sildistab, aidates kaasa jäigale vastandamisele, ei osuta peentele erisustele. Kui marginaliseerida arhitektide-kunstnike arvamus elukaugete marginaal-tuiamite piiksumiseks, siis tekib tõesti küsimus, kas meile on vaja professionaale, kes on õpetatud mõistma linna kui esteetilist tervikut. Mina kirjutasin alla eelkõige solidaarsusest kunstnike ja arhitektidega, sest keda veel usaldada. Kuna tegemist on kontekstuaalselt keskse kohaga, siis kujuneb sellest monumendist dominant. Küsimus pole ju selles, et midagi tahetakse keelata, vaid peenemate nüansside ja erisuste väljatoomises.

K. K: Praegu luuakse kiirustades valitsuse surve abil midagi, mis peab kujunema meie pealinna esinduskohaks ja mis hakkab looma ruumilist ja sümboolset identiteeti mitte ainult meile endale, vaid ka külalistele. Sellest ei saa ainult konkreetse ruumi kujundaja, vaid see satub postkaartidele, turismibrošüüridesse jne. Sellest saab oluline märk, mis hakkab kujundama Eesti mainet ka väljaspool, ja seetõttu me ei saa öelda, et see on üks juhuslik monument paljude teiste seas. Seega peame endale küsima: millist sõnumit hakkab see monument piltkujutisena levitama, millise imago see loob Eesti Vabariigile laiemalt. Nii mina ise kui teised kolleegid on teinud katseid lääne õppejõudude ja kunstiteadlastega: kõigi esimene reaktsioon on hämming, kui nad kuulevad, et monumendi kavand kuulub praegusesse Eestisse – nemad paigutaksid selle (nii sümboolika kui kasutatud kunstikeele alusel) hoopis natsi-Saksamaale või Mussolini Itaaliasse.

R. V.: Vaatamata sellele, et see monument on ametlikult Vabadussõja monument, mälestusmärk, neile, kes 90 aastat tagasi Eesti iseseisvuse eest võitlesid ning ka oma elu hinnaga selle meile tõid, on demagoogia, kui tahetakse luua praegu midagi, mis võiks meeldida Vabadussõjas võidelnutele.

J. K.: Nii võiks ju ka Madisepäeva lahingu monumendi juures hakata mõtlema, et kas praegune võinuks meeldida tollastele inimestele.

Problemaatiline on see, et vastuarvamust püütakse marginaliseerida veel nii, et seda vastandatakse eduka Eesti tulevikumudelile, praktilisele kapitalismile: lubasime, tegime ära, teised ainult vingusid. Intellektuaale seostatakse endiselt äbariku stereotüübiga.

Teiselt poolt, eks kunstirahvas moodustabki puht arvuliselt marginaalse grupi, aga antud küsimuses ei saa professionaalide seisukohta vähendada mingite arvudega – „näe, ainult 5000 allkirja” vms.

K. K.: Marginaliseerimisel ja sildistamisel on eriti netikommentaarides ka teine aspekt, see on stalinistlikku retoorikat kasutav marurahvuslus (või selle loosungitega vehkimine): kõik, kes seda sümbolit ei taha, on automaatselt riigi ja rahva vastased.

J. K.: Mina olen rahvuslikult meelestatud: tahan, et mu lapsed siin kasvaksid, räägiksid eesti keelt ja abielluksid eestlastega. See ei tähenda, et ma pean kõnealust monumenti pooldama.

K. K.: XXI sajandi alguse rahvuslik identiteet peaks toituma avatusest, aga mitte suletusest ja vimmast teiste vastu. Kõik need, kes on üleskutsele alla kirjutanud, juhivad tähelepanu sellele, et antud kujul ei ole monumendil eestimaalaste kogukonna jaoks ühendavat tähendust ning usuvad, et eesti vabadusvõitlust saab tähistada professionaalselt kõrgemal ning sümboolselt laiemal moel.

A. K.:  Ma tahaksin korraks vaadata ka kunstnike poole: kunstnikel on raske selle teemaga suhestuda, sest kaasaegne skulptuuri- ja ka arhitektuuridiskursus on läinud selles suunas, et luuakse rõhutatult mittetähistavaid objekte, mis taanduvad mitte kedagi kõnetavateks linnakujunduselementideks. Sellele vastukaaluks tulevadki siis need asjaarmastajate  XIX sajandi võtmes  tööd. Otsides nüüd õnnestunud eeskujusid mujalt maailmast, kus kohtuksid kaasaegne kunsti keel ja monument, siis pea kõikidel juhtudel on tegu memoriaalidega, nagu Viini või Berliini holokausti memoriaal. Sellise jaatava monumendi loomine vabadusele on omamoodi pretsedenditu juhtum.

K. K.: Konkursi tingimustes oli juba teatud vastuolu: Vabadussõja võidusammas, mis pidi tähistama ka laiemalt vabadust.

A. K.: Ei tea, kas see on jõuetus või võimatus luua uusi kujundeid ning seetõttu minnakse vanade, tuntud kujundite juurde tagasi.

K. K.: Kuid küsimus on ju selles, millised kujundid valitakse: kas militaarsed või rahumeelsed? Kas vastuolulise minevikuga sümbolid või sellised, mille negatiivne tähendus on minimaalne? Ka minevikust saab valida erineva tähendusväljaga kujundeid ja need hakkavad tulevikus erinevalt kõnelema.

R. V.: Kuigi tõde on ka see, et viimaste konkursside puhul ei ole tõepoolest jäänud meelde midagi, mis oleks teiste seast peajagu üle olnud.

Omamoodi sümptomaatiline on seegi, et samal ajal meie Vabadussõja samba võistlusega korraldati ka Lätis monumendi konkurss: kommunismiohvrite monumendi võistlus.  Kuid see oli rahvusvaheline konkurss ning selle tingimustes oli eraldi välja toodud, et soovitatakse kasutada nüüdiskunstile omaseid materjale ja väljendusvahendeid, praeguse kunsti keelt.

A. K.: Kuid ka see on memoriaal.

R. V.: Vabaduse monumendist kõneldes on ilmne näide Ameerika Vabadussammas, aga see püstitati sada aastat tagasi.

A. K.: Monument kui žanr on kogu modernismi aja, XX sajandi olnud probleemiks. Klassitsismis olid reeglid selged ja monumente püstitati nende järgi. Nii nagu alati oli tehtud. Ühel hetkel aga enam ei teata, mida teha: Gropiuse või Mies van der Rohe abstraktsed eksperimendid enam ei tööta, need jõuavad selliste õõnsate retooriliste võteteni nagu see Eero Saarineni kaar Saint Louises. Kui autoritaarsed režiimid kõrvale jätta, siis ehk ainsaks perioodiks on 1970.-80. postmodernism, kus monumendi žanr sai uue eluõiguse, aga seal on juba irooniline noot juures. Täiesti arusaadavalt on loojad ka ise peata olnud.

K. K.: Kuid kõigi nende poolt- ja vastuargumentide, süüdistuste jne juures on üks positiivne moment: Eesti kodanikud on näidanud, et nad ei ole apaatsed. Usun, et mitmed inimesed, kes on emotsionaalselt end praeguse kavandiga sidunud, loobuksid sellest, kui neile pakutaks välja arvestatav alternatiiv. Praegu tundub, et selleks ei anta lihtsalt võimalust. 

Üles kirjutanud Reet Varblane

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht