Mõistuse ülemvõimu vastu

JAN KAUS

Šestovi eksistentsialismi puhul tõuseb esile, kui tugevalt on ta sidunud omavahel isiklikkuse ja muutlikkuse. Tee iseendani liigub ebakindluses, püsimatuses.

Lev Šestov, Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede. Vene keelest tõlkinud Ants Paikre, toimetanud Urmas Tõnisson, kreekakeelsed tsitaadid toimetanud Triin Rebane. Toomas Pauli saatesõna. Sarja „Avatud Eesti raamat“ kujundanud Jüri Kaarma, ümbrise kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2019. 624 lk.

1.

Lev Šestov on kahtlemata dualistlik mõtleja. Ta ise nimetab raamatus „Hiiobi vaekaussidel“ oma meelelaadi ja sedakaudu ka meetodit „maailma kahestamiseks“. Olgugi et Šestov on üsna kriitiline René Descartes’i õpetuse suhtes, on tema kahestamisel ühisosa kartesiaanliku dualismiga. Tõsi, Šestovil ei jookse eraldusjoon mitte niivõrd keha ja vaimu vahelt, vaid tõukub ennekõike vaimu enda vastuolulisusest: ühel pool ühtlustav mõistus ning selle väljendumine mõistlikkusena, teisel pool jumalikkuseni ulatuv hing: „mõistusele kuuletumata oled ainult rumal, aga Issandale kuuletumata hukutad oma hinge …“ (lk 460).

2.

Šestovilik maailma kahestamine on nüansirikas, „Hiiobi vaekaussidel“ sisaldab hulganisti vastandlikke mõistepaare, mille kaudu on autor oma mõtteviisi esitanud. Üldjoontes võib öelda, et teadusele seatakse vastu religioossus*, Ateenale Jeruusalemm, teadmisele teadmatus, loomulikule üleloomulik, rahu(lolu)le rahutus ja kahtlus, seaduspära(suse)le isikupära, üldisele üksik, ärkvelolekule unenägu, korrale juhus, mõistusele mõistatus, sõnale karje. Äsjase loetelu paaride esimene pool on Šestovile pigem miinusmärgiga, teine pool positiivne. Üldiselt võib pidada Šestovi (terve) mõistuse kriitikuks, mis võimaldab tal suhtuda kriitiliselt suuresse osasse kontinentaalsest filosoofiast ning paradoksaalsel moel otsida oma eelkäijate mõttesüsteemidest tõestust, et ühel või teisel moel jõudsid nad mõelda vastupidiselt sellele, kuidas nende mõtlemisest on harjutud mõtlema – eriti tugevalt väljendub see kirglikus suhtumises Spinoza, Pascali ja Plotinose pärandisse.

Šestov on mõtleja, kes liikus Nietzsche ja eriti Kierkegaardi voolusängis, tema vaates religioossusele on tugev ühisosa Kierkegaardi omaga. Šestov seob omavahel Pascali ja Kierkegaardi, tsiteerides korduvalt esimese kuulsat ülestähendust „Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal, Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja õpetlaste Jumal!“1 Mäletatavasti väitis Kierkegaard oma „Kartuses ja värinas“ Aabrahami ja Iisaku loole toetudes ja Aabrahami teguviisi õigustades, et „usk algab just nimelt sealt, kus lõpeb mõtlemine“,2 samuti ei saa usku „vahendada üldisesse, sel juhul ta kaob“.3 Jumal tuleb küll esile ainulise jõuna, aga ainult isiklikus, jagamatus üldsusele mõistetamatus suhtes.

Selle valguses peab muidugi täpsustama, millisena näeb Šestov mõistust, mõtlemist ja eriti selle vastukaalu, õieti mõtlemisest palju suuremat jõudu „elu ennast“, mis on tema meelest antud ebaõiglaselt „mõistuse kohtu alla“ (lk 513). Nagu arvata, peitub „elu enda“ taha üsna kompleksne elutunne – on ju ka „elu ise“ kompleksne. Öelda näiteks, et „elul endal“ on ühisosa Henri Bergsoni elan vidal’iga, tundub ühtaegu õige ja kitsendav, sest „elu ise“ on ühtaegu nii immanentne kui ka metafüüsiline: „Elus on midagi, mis seisab mõistusest kõrgemal. Elu ise voolab kõrgemast allikast kui mõistus, ehk siis too, mida mõistus ei suuda ette kujutada, pole sugugi alati võimatu“ (lk 207-208). Asub see allikaks nimetatud jõud sees või väljas, ülal või all? Võimalik, et mõlemas: ilmutus võib osutuda korraga reaktsiooniks ja aktsiooniks. Lisaks tundub, et sisemise ilmumisena võib mõistusest kõrgem jõud väljenduda ühtaegu eksplosiivselt ja implosiivselt. Sedavõrd lai ja dualistliku hoiaku varjus üllatavalt sümbiootilisi hoovusi sisaldav nägemus väärib lähemat tähelepanu, seda enam et sel võib olla järelmeid ka meie igapäevaelus.

3.

Komplekssest sõnastusest hoolimata ei tundu Šestovi maailmapildile olevat raske ligi pääseda. Võimalik, et osaliselt tuleneb see tavalistest sõnadest, mida ta on oma elutunde kirjeldamiseks kasutanud. Pole just väga sage, et filosoofilise vaateviisi üheks esindusmõisteks on adverb. Šestovil on selleks „äkki“, mida esineb piisavalt tihti, et seda mitte juhuslikuks pidada. Näide: „peame asuma ahnelt kõige kallale, mis on „äkki“, „ootamatu“, „loominguline fiat“, alusetu, motiivitu, ning üle kõige hoiduma mõtet nõrgestavast järkjärgulise arengu teooriast“ (lk 270). Raamatus on isegi koht, kus sõna esineb suure algustähega, kui Šestov räägib „tõelisest tegelikkusest, mille on loonud õnnistav ja ammendamatu loominguline Äkki“ (lk 591).

Šestov oleks sobiv lugemine kõigile neile, kellele imponeerib sürrealism, sest sürrealistlikuski loomeaktis on oluline „äkki“, äkiline, meelevaldne muutuvus, vaimu takistamatu väljavool, püsimine püsimatuses ning selle püsimatuse isikupärane manifesteerimine. William Girometti „Võimudünaamika“. Õli, 1975.

Wikimedia Commons

Neist kahest tsitaadist saab järeldada mitut asja. Esiteks asetub öeldu üsna hästi eksistentsialistliku mõtteviisi voolusängi. Albert Camus leidis, et absurdi vallandumine, eksistentsi „läbinägemine“, on peaaegu alati kontrollimatu, s.t ootamatu, äkitselt saabuv, meelevaldsena tunduv. Teiseks on selge, et „äkki“ on väga isiklik, nõnda isiklik, et seda võib pidada lausa üldiseks. Üldisena ei tajuta aga seda šestovlikus vaateviisis seetõttu, et kollektiivne terve mõistus surub üksikuid ootamatuid valgustumisi, ehmatusi, seletamatuid impulsse alla. Kolmandaks ilmneb siin selgesti põhjus, miks Šestov ei suuda rahulduda mõistuspäraste maailmaseletustega, teadusliku vaatega ja aristotelliku phronesis’ega. Kui eeldada, et inimese vaim on avatud äkilistele meelemuutustele, ehmatustele, avastustele, nii immanentsetele kui ka metafüüsilistele meelevaldsustele, eeldab see laiemalt inimvaimu muutlikkust ja elu saladuslikkust ning seega esimese püsimatust ja teise ammendamatust. Lühidalt võib selle kokku võtta järgmiselt: Jumal on küll olemas, ent ta on põhjendamatu: „Põhjendamatus on jumaliku peamine, kõige kadestamisväärsem ja meie jaoks kõige käsitamatum privileeg“ (lk 350) ja „Jumalad [—] ei otsi kindlust, püsivust ega seadusi“ (lk 365). Jahve jääks võib-olla seaduste osas eriarvamusele. Igatahes, metafüüsilise jõu põhjendamatuse vaste ja seletus immanentsel tasandil on hinge vasturääkivus, selguse puudumine, mis ilmneb „kummalistes, salapärastes, tabamatutes ja määratlematutes helides, mida meie keeles ei saa nimetada isegi hüüdja hääleks kõrbes ja mille nimeks on hääletus“ (lk 422). Ühesõnaga: Pascalile toetudes saab Šestov väita, et on kahtlane ülepea millelegi toetuda, kuna maailmas ja meeltes valitseb „selguse puudumine“. Jumal suudab inimest nii sõgestada kui ka valgustada, sestap „inimene vahel näeb tõde, vahel ei näe. Ning tihtilugu on isegi nõnda, et inimene näeb ja ei näe üheaegselt“ (lk 488).

4.

Šestovi eksistentsialismi puhul tõuseb esile ka see, kui tugevalt on ta sidunud omavahel isiklikkuse ja muutlikkuse. Tee iseendani liigub ebakindluses, püsimatuses. Mida heitlikum, seda ehtsam – ja vastupidi. See on ammendamatu muutuvuse teekond, igavene lähenemine iseendale – ja sedakaudu jumalikule. Šestov räägib „tujust“, seades selle vastamisi „printsiibiga“, ent tuju ei tähenda mitte tujukust, vaid inimese heitlikkuse ja heidetuse, püsimatuse aktsepteerimist, julgust lõpuni minna – seda enam et lõppu ei pruugi ollagi. Dostojevski näitel räägib Šestov korraga üksindusse tõmbumisest ja mõistlikkuse hülgamisest: „Sama täheldame ka keskaegsete munkade puhul. Nemadki kartsid üle kõige seda hingelist „tasakaalu“, milles meie mõistus näeb kindlalt maise eksistentsi ülimat eesmärki“ (lk 79). Niisiis ei väljendu elu saladuslikkus mitte ainult maailma kogemise avastuslikkuses, tegelikkuse ammendamatus saladuslikkuses, vaid ka elu mõtestava tunde äärmises isiklikkuses ja suures amplituudis.

Lugedes tekkis tunne, et Šestov oleks sobiv lugemine kõigile neile, kellele imponeerib sürrealism, sest sürrealistlikuski loomeaktis on oluline „äkki“, äkiline, meelevaldne muutuvus, vaimu takistamatu väljavool, püsimine püsimatuses ning selle püsimatuse isikupärane manifesteerimine.

5.

Sisemiste impulsside ja maailma seletamatuse äkiline ilmnemine, meelevaldne ja meeleheitlik soov ühenduda kõiksusega teisel pool konventsioone, väljendub muidugi ekstaasis, ekstaasina. Kui Šestov kirjeldab Dostojevski „Vendade Karamazovite“ Aljoša ekstaasihetke, mil teda haarab äkiline soov maad suudelda, meenus mulle ühe Dostojevski austaja, Henry Milleri ekstaasikirjeldus tema romaanis „Vähi pöörijoon“: „Mul pole asja inimlikkuse krigiseva masinavärgiga – ma kuulun maale!“4 Soov vabaneda üldisest inimlikkusest, pugeda välja kollektiivsete tõdede masinavärgist, tundub olevat ajendanud ka Šestovi. „Ainult siis, kui unustame „seadused“, mis meid nii kindlalt seovad piiratud olemisega, võime tõusta kõrgemale inimlikest tõdedest ja inimlikust headusest. Kõrgemale tõusmiseks tuleb loobuda jalgealusest pinnast“ (lk 377). Nüüd võib küsida: kuidas nii, kõigepealt imetleb maad emmatava ihkavat Aljošat ja seejärel soovib kindla pinna hüljata? Ent vastuolu puudub, sest vasturääkiv hing on vaid põhjendamatu Jumala peegeldus, mis võib ihata – ja kogeda ilmutuslikus ekstaasis – ühtaegu kuulumist maale ja maapinna hülgamist, otsida ühtaegu autentset kontakti lõplikkuse ja igavikuga. Eksistentsialismi kõrval pole raske märgata Šestovi meelelaadi seotust romantismiga, milles ärkveloleku ja unenäo ümbermäng, ekstaas ja ilmutuslikkus mängisid samuti olulist rolli: „teadvus tuleb iseendast välja tõmmata ja asetada vastamisi teda ületava tõelusega, mis vapustab teda ekstaatiliselt ja annab talle kummastava, kuid ilmutusliku kogemuse“.5

Nagu öeldud, šestovlikus, ilmutuslikest äkilisustest koosnevas muutuvuses on tunda nii kierkegaardlikku kui nietzschelikku rahutust. Sõna ei tohi kammitseda tundlikkust, vastupidi, tundlikkus peab panema sõnad võnkuma: „Ja kaotatud olgu meile see päev, mil kordagi ei tantsitud!“6 Igatahes vastandub inimlikkuse ideele isiklik elamus, jagamatu, peaaegu väljakannatamatu impulss, samaaegne allumine ja vastuastumine seletamatule ehmatusele, mis ründab teadvust nagu taifuun rannaküla: „seesmiselt üles sulada, purustada oma hinge skelett, see, mida peetakse meie olemise aluseks“ (lk 365). Jah, „äkki“ pole midagi väärt, kui selles puudub emotsionaalne intensiivsus, seniseid veendumusi paigast nihutav jõud, isegi valu, trots, vastuseis. Šestov juhindub siingi Pascalist: tuleb chercher en gémissant ehk otsida oiates. Meenutagem Hamleti soovi tõsta „relvad hädamere vastu“ – aga antud juhul mitte vaeva lõpetades, vaid kasutades vaeva sisemise ressursina või, nagu ütleb Hiiob ise: „Mu kaebus on tänagi mässuline!“ (Ii 23:2).

6.

Šestov paistab Nietzsche kombel uskuvat, et inimene on miski, mis tuleks ületada. Kui Nietzsche kasutab selleks näiteks naeru või juba mainitud tantsu metafoori, siis Šestov räägib ärkamisest, sellest, et „ei tohi magada“. Maha ei tohi magada ainult iseennast, nagu on öelnud meie Poeet, vaid ka maailma, tegelikkust: „„hinge uni“, mis ähvardab siirdumisega mitteolemisse, ongi meie usaldus endastmõistetavate tõdede vastu“ (lk 524).

Siin ehk avanebki üks võimalus muuta Šestovi elutunne kõnekaks ka inimesele, kellele tunduvad tema metafüüsilised meelisklused kummalisevõitu. Tõsiusklikule omaselt kujutab Šestov Jumalat isikuna, mitte printsiibina (spinozalik „substants“ ajas Šestovi vererõhu püsivalt kõrgele), näiteks nimetab ta Jumalat „petiseks“: „Jumal mitte üksnes et saab, vaid ka tahab olla petis“ (lk 481). Võimalik, et petutegu seisnebki ontoloogilises jumalatõestuses ja sellest tulenevas asjaolus, et Jumalast on raske jätta rääkimata antropomorfselt, isikustamata. Sama kummaline võib tunduda vajadus inimest ja Jumalat kõrvutada: rõhutada, et inimene on loodud Jumala näo järele, ning kõneleda Plotinosele toetudes „ainsa pagemisest ainsa juurde“ (lk 493), aga samas rõhutada Jumala ja inimese olemuslikku erinevust – „Jumala palge ees ei kaitse inimest miski, isegi mitte õiglus“ (lk 468). Tõsi ta on, inimene loodi ikkagi Jumala näo järele, mitte kõrvale. Eks Šestov püüab ühildada ühildamatut: anda hääle hääletule, leida mingisugune suhe jõuga, mida Peter Sloterdijk nimetab oma äsja ilmunud „Jumalahulluses“ „manipuleerimatuks vastaspooleks“.

Ent Šestovi võib nautida ka materialistliku eluvaatega inimene või see, kes ei mõtle kõigest sakraalselt ja/või kahetiselt – juhul, kui ta on umbusklik igasuguse tõsikindluse suhtes. Eriti puudutab see tõsikindlust, mis on seotud meie eneste vaimse ülesehitusega. Siin on mitu aspekti. Esiteks võib katsuda Šestovi „tõlkida“, tema öeldut ajas edasi nihutada. Näide. Ühes joonealuses märkuses kirjutab ta nii: „kahtlemata ei saa miski vapustada meie mõistust hullemini kui väide, et esimese inimese patt on teinud süüdlaseks need, kes meie meelest ei saanud selles kuidagi kaasosalised olla. [—] Ilma selle müsteeriumita, mis on käsitamatum kui ükski teine, jääme iseendale täiesti käsitamatuks“ (lk 484-485). „Uskmatule“ võib see jutt tunduda veider hetkeni, kui kasutada „patu“ ja „süü“ asemel näiteks „pärilikkust“. Teiseks. Šestov keskendub ennekõike teadvuse muutuvusele, tunnete müstikale, vahetult ilmnevatele impulssidele, meelevaldsena avalduvatele selgus- või hämarhetkedele, et neid hingeliigutusi paremini tundma õppida, ammutada neist sama palju kui oma mõtlemisvõimest (selles vaates paistab terve „Hiiobi kaalukaussidel“ üksainus suur paradoks – ülistuskõne vahetutele impulssidele neist distantseeritud ja süstematiseeriva mõistuse jõul, olgugi et samas on Šestovi vajaduses tegelikkust kahestada midagi seestunut).

Sõnastaks siis lause esimese poole hoopis nii: ”Šestovi mõtetes pole ühiskondlikud teemad esmased, tema kirg…” on inimese vastuoluline, ühtaegu kaduvikuline ja sellest teadlik teadvus, mis ei otsi kontakti mitte ühiskonna, vaid kõiksusega. Sellele vaatamata on võimalik mõelda raamatu „Iiobi vaekaussidel“ taustal praegusele sotsiaalsele tõsikindlusele, kus sageli apelleeritakse sellistele üldistele kategooriatele nagu „terve mõistus“ ja „rahvas“. Kas selline lähenemine ei põhine mitte veendumusel, mis võib ajada otsustused segamini tajudega, analüüsi reaktsioonidega, arukuse afektidega, mistõttu ei tunne me sageli ideoloogiaks kivinenud ideede tagant enam omaenda otsinguid ja oigamisi ära? Kui Šestov räägib ärkamisest, siis just „ärkamisest ise­endasse“ – siit pole kaugel pluralistlikku ja eneseteostuslikku ühiskonda igati sobituv mõte, et ärkamises iseendasse saab näha põhilist inimestevahelise võrdsuse algpunkti. Kui ma ärkan kontakti omaenda teadvusega, suudan ehk paremini mõista teiste oma. Jumal tegi kõik inimesed oma näo järele – võrdselt kordumatuteks.

* Olgu lisatud, et Šestov teeb oma raamatus teadusele läbivalt liiga, tema vaade teadusele on selgelt kitsendav. Näiteks väidab Šestov, et inimese hing ei paku teadusele huvi, sest on „„irratsionaalne jääk“ ega kuulu uurimisele“ (lk 360). Ma pole küll spetsialist, ent küsimus on siin pigem, kuidas me inimese vaimu sõnastame. Aju uuriv teadlane ei pruugi küll tuvastada üheski kesknärvisüsteemi piirkonnas „hinge“ asukohta, samuti võib ta tõestada, et südamelihas ei „tunne“, ent see ei tähenda, et teda ei köida irratsionaalne käitumine või mõtlemine. Vastupidi. Võimalik et praegu suudaks Šestov ammutada teaduslikust vaatest ehk isegi inspiratsiooni: kui mõelda näiteks Universumi algusele, siis ei olnud seal tõesti Sõna, vaid pigem elementide nietzschelik tants.

1 Vt ka Blaise Pascal, Mõtted, lk 519.

2 Søren Kierkegaard, Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned, lk 109.

3 Samas, lk 131.

4 Henry Miller, Vähi pöörijoon, lk 187.

5 François Furet (koost), Romantismiaja inimene, lk 257.

6 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 141.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht