Mõista Eesti ajalugu seostes

Aro Velmet

Intervjuu 50. numbrini jõudnud Tuna peatoimetaja Ott Raunaga        Ega Tuna-taolisi ajakirju, kus on esindatud esseed, teaduslikud artiklid, rohkelt pildi- ja arhiivimaterjali, ent mis on suunatud lisaks professionaalidele ka kõigile teistele, maailmas  väga palju ei ole. Endal tuleb meelde ainult New Yorgis publitseeritav Lapham’s Quarterly, põhimõtteliselt analoogiline asi, Prantsusmaal on L’Histoire, aga rohkem eriti pähe ei tule. Kes on Tuna mõttekaaslased, kolleegid, konkurendid?          Päris esimeses Tunas kirjutasin, et Tuna ei teki kellegi asemele, vaid Tuna tuleb juurde. Põhimõte oli mitte olla olemasolevate väljaannetega otseselt konkurentsis. Kuna see ajakiri  tekkis arhiividevahelise koostöö tulemusena, siis oli esmane kasutada arhiivimaterjale, kuna need arhiivid just 90ndatel avanesid. Aga kui juba on need materjalid, siis on kindlasti vaja ka üldistavat asja. Eeskujusid on teatud mõttes mitu. Mingil määral aitas kaasa ka, et ma olin enne töötanud pikka aega Loomingu publitsistikaosakonna toimetajana ja vahepeal, eriti 80ndate lõpul ja 90ndate algul, oli ajaloo surve väga tugev ja  oli tunne, et selle asjaga tegelemisel on mõtet. Loomingus sai see ajalooasi läbi töötatud põhimõttel, et iga number on võib-olla viimane, et kõik võib iga hetk muutuda, et tuleb teha mingid asjad inimestele kohe teatavaks. See suund oli ennast 90ndate keskpaigaks ammendanud, tekkis vajadus tõsisemate ja üldistavamate ajalookäsitluste järele. Alguses tahtsime arhiivide inimestega teha lihtsalt sellist head ajalooajakirja, nagu näiteks  omas ajas oli olnud eestiaegne Ajalooline Ajakiri. Mõtlesime meiegi, et lisaks teadlastele endile peaks Tuna ka laiemalt, üliõpilastele või gümnaasiumiharidusega inimestele huvi pakkuma. Mingil määral oli meile kõige lähemal Keel ja Kirjandus, kus vahetevahel oli avaldatud ka ajalooteemalisi artikleid.

Paljuski on Akadeemiaga sarnaseid jooni, aga Akadeemia tuleb käsitleda liiga paljusid valdkondi. Aga teatud side, teatud positiivne konkurents on muidugi  olemas. Nii et ma arvan, et need on võib-olla sellised otsesed eeskujud. Väga oluline Tuna algaastate numbrite kokkupanekul oli Mart Kivimäe, kes tegeleb ajaloofilosoofia ja teooriaga, mida me ka alguses väga usinalt avaldasime. Nüüd on tekkinud väga suur surve avaldada eelkõige meie oma ajaloolasi, sest meie asju arvestatakse teaduspublikatsioonina, nii et eks me peame arvestama ka teadlaste reaalsete vajadustega. Aga  meie mõte algusest peale oli, et meie ajakiri käsitleks ajalugu laiemalt. Me oleme avaldanud ka kirjandusajaloolasi, nt Jaan Undusk, kes on üks meie populaarsemaid autoreid ja kirjutab alati väga huvitavalt, aga mõnigi traditsiooniline ajaloolane võib hakata tema lähenemisele vastu vaidlema. Kujunduses on mänginud rolli see, et üks arhiividest, kes meiega ühines, oli filmi- ja fotoarhiiv ja seetõttu on fotode roll meil väga suur.  Kujundusel pakuti alguses ka niisuguseid lihtsamaid variante, aga märkamatult hakkavad vorm ja sisu kaasa mängima. Kui nõukogude ajal oli sageli tunne, et mida kehvema paberiga, seda auväärsem, siis nüüd oli olukord sootuks teine.       

Mulle tundub, et Tuna tegemist võiks lihtsamaks teha see, et Eestis on erakordselt palju ajaloohuvilist publikut. Ajalugu annab paremini müüa, kui arvata võiks, 700-leheküljelised monograafiad lähevad kui soojad saiad, meil on olnud ajaloolasest peaministergi.     

Kui Loomingus olin, siis toimetasin ka Fukuyama „Ajaloo lõppu” ja siis oli tunne, et asi läheb väga normaalseks ja miks peaks ka siis eriline huvi olema ajaloo vastu. Aga loomulikult, mulle tundub, et poliitika vastu huvi raugeb  ja tõuseb, aga ajaloohuvi on olnud küllaltki stabiilne. Võib-olla kõige suurem, esmane huvi, see aeg on siiski möödas, aga teistpidi meie ajalookirjutuse tase tõuseb kogu aeg. Nüüd on juurde tulnud palju nooremaid ajaloolasi, uusi teemasid ning samas on palju asju, millele on vaja vastuseid, ja neid vastuseid sageli ei ole. Võib-olla on asi ka selles, et väike rahvas. Kui ta oma ajaloo ära unustab, siis tuletatakse talle see varsti meelde.   

Üks probleem, mis tekib korraga teadlastele ja laiale auditooriumile kirjutades, on see, et on inimesi, kellele tundub, et loetavust ja ajaloolastele olulist metodoloogilist läbipaistvust on raske ühildada. Kas see ei ole konflikte tekitanud? 

Ega me ei jäta artikleid avaldamata, kui need on natuke liiga keerulised. Kahtlemata me peame arvestama, et kõik, mis Tunas ilmub, ei ole kõigile. Oleks hea, kui igas numbris oleks erinevad asjad, et miski vähemalt pakuks konkreetsele lugejale huvi. Aga taset me alla ei lase ja neil, kes Tuna pidevalt loevad, on pigem hea meel selle üle, sest nad on ikka valdavalt laia  silmaringiga inimesed, enamikus küll humanitaarid, aga mitte ainult. Meil on ka teistsugune profiil kui näiteks Ajaloolisel Ajakirjal ja teistel. On olnud ka juhtumeid, kus artikkel, mille meie oleme tagasi lükanud, on saanud mõnes muus väljaandes parima artikli preemia. Ma ei saa öelda, et ükski teema oleks välistatud. Võib olla ju pealtnäha vähetähtis teema, aga väga hästi kirjutatud. Me ei nõua vähem kui ükskõik milline teadusajakiri, aga ma arvan, et  me siiski kirjutame eesti lugejale, et see on ikkagi tähtis, et hoida eesti teaduskeelt.     

Kas on ka mingid teemad, millest armastatakse kirjutada nii palju, et valdkond sellest küllastub? Mulle näiteks tundub, et 1939. aasta võiks mõneks ajaks rahule jätta, Eesti ajaloos on ka palju muud huvitavat.     

Meil seda pole isegi väga palju olnud, eks muidugi ajakirjanduses just otsitakse selliseid teemasid ja 1939. oli muidugi otsustav aasta ju kah. Me kartsime algusest peale, et kui me temaatika väga vabaks laseme, siis hakatakse kirjutama ainult metsavendadest, aga meil  on just kultuuri ja selliste asjade osakaal suurenenud, nii et see militaarne osa ei ole väga tugevalt läbiv teema. Räägitakse, et võiks olla rohkem XIX sajandit, mis on Eesti ajaloos väga oluline periood, aga mille kohta pole viimasel ajal küllalt palju kirjutatud. Ilmselt seetõttu, et mingeid teemasid oli võimalik ka nõukogude ajal teatud piirini käsitleda, ja seetõttu pakuvad nüüd huvi rohkem need teemad, millega siis tegeleda ei saanud. Mis puudutab  varasemaid perioode, ordu aegu ja Rootsi aegu, siis sealt tuleb ka materjali, kuigi aegajalt tuleb ka komponeerida, et oleks selline mitmekülgne number. Aga mõningane kreen on kah, sest tundub, et lähiajaloos pole kõik asjad lõpuni settinud ja seetõttu vaidlemist jagub. 

Oli aeg, kus Tuna avaldas meeldiva järjekindlusega ajaloofilosoofiat, kusjuures mitte ainult klassikalisi tekste. Oli Lévinast,  idafilosoofiat oli ka. Miks seda enam ei tehta?         

Siin on mitmed subjektiivsed põhjused. Mis puudutas saksa kirjandust, siis Mart Kivimäe oli selles küsimuses eriti aktiivne ja hiljem Marek Tamm, kes tegeles peamiselt prantsuse tekstidega, aga mitte ainult. Kivimäega oli sedasi, et tal olid ka mingid perioodid, kus ta kirjutas tohutus mahus, mistõttu kippusid tähtajad sageli üle minema. Teine asi oli, et Marek Tamm tahtis oma õpingud lõpule viia, lisaks olid ka teistsugused probleemid, autoriõigused ja  nii. Põhimõtteliselt oli oma osa ka ajalooliste materjalide suureneval survel. Mitte päris kõik ajaloolased ei olnud algul filosoofilisematest tekstidest huvitatud.       

Ilmselt mõte oli algselt selles, et siduda meie ajalookirjutus tihedamalt muu maailmaga?       

Noh, Tuna üks mõtteid oligi see, et ühesõnaga: mis on Eesti? Eesti on maailma osa, see viib kõikidesse aegadesse ja kõikidesse kantidesse. Tegelikult tuleb ikkagi Eesti ajalugu mõista  seostes. Üldiselt peaks praegu vist arutama, et võib-olla tuleks see ajaloofilosoofiline asi mingil määral uuesti ellu äratada. Algul mõtlesime, et teeme väikese pausi, aga sai selline pikk. Neid inimesi peab olema, tõlkijaid vahest leiab, tähtsam on, et oleks keegi, kes oleks selles valdkonnas paremini kursis, meid selles osas aitaks. Alguses sai ju Ricoeuri, White’i ja kõiki selliseid tõlgitud, väga erinevaid asju. Ja mingeid  asju, sellist parempoolsemat värki tõlkis näiteks Haljand Udam, enamik eriti prantsuse taustaga inimesi esindab pigem vasakpoolset mõtteviisi.   

Kas nüüd, pärast viiekümnendat numbrit, jätkab Tuna nii-öelda tuntud headuses või on ka mingeid muid muutusi plaanis, peale selle et tõlkeesseed tuleks tagasi tuua? 

Nende esseedega on muidugi nii, et me oleme jõudnud punkti, kus vastuseisu enam ei ole. Vahepeal küll mõni ütles, et kes neid esseid ikka loeb, aga võib ju vastu öelda, et kes neid muid artikleidki loeb. Tuna ei ole ju tulutoov väljaanne ega saagi olla, muidu peaks tegema mingit sellist Pilgu moodi väljaannet, ühesõnaga sellist, kus pool oli porno ja pool oli ajalugu. Kindlasti see viiskümmend numbrit on mingisugune tähis. Paljud muutused, mis meil  nüüd toimuvad, on pigem sellised praktilised, ja eks nendega ole pikka aega tegeldud ka. Üks on see, et arhiivid lähevad nüüd kohe haridusja teadusministeeriumi alla ja eks see mõjuta Tuna väljaandmist ka. Arhiividel on Tuna käekäigus olnud määrav roll. Natuke sõltub kõik ju ka sellest, kuidas meil tööjõuga lood on. Kunagi oli ju ka mõte anda Tuna välja kuus korda aastas, aga see vajaks hoopis suuremat toimetust ja liiatigi tuli peale  masuaeg, mis väga julgeid plaane ei soosinud. Üks asi on see, et palju on tulnud uusi autoreid. Alguses alustasime ikkagi sellise kindlama seltskonnaga, sest oli vaja saavutada mingi tase, millelt edasi minna. Kui oleks liiga lõdvalt lasknud, oleks see asi ka võinud ära vajuda. Mõned arvasid, et noh, kolm-neli numbrit ja sellega asi piirdub, aga tuleb välja, et on ikka ennast sisse söödud. Selles suhtes on Tunast olnud kasu, et koos Tunaga aktiviseerus ka  Ajalooline Ajakiri ja Aadu Must kutsus kokku Akadeemilise Ajalooseltsi. Oma venekeelse ja ingliskeelse numbriga oleme liikunud ka Eestist väljapoole ja seda suunda peaks jätkama. Näiteks hõlmama välisautoreid, mitte ainult esseede osas, vaid üldiselt, artiklite vallas. Ühesõnaga Tuna rahvusvahelistumine, jäädes samas ikkagi Eesti ajakirjaks, on siis see suund, kuhu peaks liikuma. Kui teadusajakiri on Tuna saanud ka rahvusvahelise tunnustuse ja kui  lisada, et Tuna rahvusvaheline kolleegium koguneb aastas kolm-neli korda kokku, siis tulebki lihtsalt jätkata.

Küsinud Aro Velmet   

KOMMENTAAR

Anti Selart :

Ajakiri Tuna on osutunud üheks õnnestunud ettevõtmiseks. Olles vahepeal mõned aastad lausa ainuke tõeline, mitme aastanumbriga ajalooajakiri Eestis, on Tunal õnnestunud tulla majanduslikult toime ja kohaneda teadusbürokraatia poolt emakeelsele teadusele seatud piirangutega. Korrapärane ilmumine ja suutlikkus värvata  autoreid erinevatest ajaloouurimisega seotud institutsioonidest on kahtlemata olnud ajakirja edu tagatis. Avaldatu kvaliteet ja teemad näitavad üldjuhul hästi ära, mis on meie ajalooteaduses hästi ja mis mitte. Kuigi kõik Tunas avaldatud lood pole alati olnud ühtlase tasemega, on ka toimetustöö ja nõudlikkus autorite suhtes ajapikku paranenud. Ajakirja suurt ülesannet  näen ma ühendusepidamises akadeemilise uurimistöö ja laia huviliste ringi vahel, olla seejuures küll populaarne – nõutud ja loetud –, kuid mitte populaarteaduslik. Asi, mida toimetus peaks senisest enam edendama, on raamatuarvustused. Retsensioonid kuuluvad tegusa ajaloouurimise juurde ja sõbralik kriitika toob teadusele vaid kasu. Kahtlemata on oluline ka tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste  kasutamine ajalooalase teaduskirjanduse levitamiseks, mille osas Tuna Eestis praegu teed näitab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht