Mismoodi on su vaimu seis?

Marju Kõivupuu, folklorist

Vaim on jätkuvalt virge ja uudishimulik, tööjärg vaimustavalt pikk. Oli ütlemata vaimne kulgeda lõppev aasta pärandiradadel ning saada kinnitust, et pärandi- ja paigavaimu kohtab meis kõigis ja kõikjal ning ta kõnetab meid nii ühiseesti- kui piirkondlikes keeltes. Tõsi – vajab teine nii mõnigi kord välist virgutust ja riigi toetust; samuti meie kõigi mõistmist, et maailm saab püsida vaid keelelisel ja kultuurilisel mitmekesisusel. Vaim sai puhtaks küüritud ja terveks viheldud Vana Võromaa suitsusaunas, suitsusaun aga UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kandidaatide hulka arvatud.

Margit Langemets, EKI sõnaraamatute peatoimetaja

Seisab ja ei seisa ka. Seisab, kui on õnn kogeda nälga eesti keele, resp. sõnaraamatute järele – viimati juhtus see 2012. aastal etümoloogiasõnaraamatu ilmumise aegu. Loodetavasti läheb niisama äsjase uue õigekeelsussõnaraamatu, samuti kevadeks küpseva keeleõppijatele mõeldud põhisõnavara sõnastikuga. Ei seisa, kui kild killu haaval ise loovutame oma keele, olgu siis hea elu, suuremat raha toova ingliskeelse õppekava, „õiglase” teadushindamise vm praktilise hüve nimel. Ei seisa, kui vaimu ja võimu vaheruumi lämmatab üha enam ametnikke ja pabereid. Seisab, kui vahel leian end senitundmata rajalt, mis pärast esimest kohmetust kingib, mille üle imestada.

Donald Tomberg, filmikriitik

Tänan küsimast. Parimatel hetkedel näitavad end lugupidavalt mõttemaastikud, sellistel kenadel tundidel on meeldiv ja ühtlasi põhjendatud käia näiteks filosoofiaga jalutamas pärna­puude alleel. Eriti meeldiv, et filosoofiaga saab ka vaielda. Filosoofia on üldiselt meeldiv vaidluspartner. Ent laenakem siinkohal väljend Ostap Benderilt, ka žanri kriis ei ole tundmatu. Kuidagi nii see amplituudi suhtes käib ja enamasti on ikka tavapärane toimetamine. Üldiselt tundub, et mida vanemaks, seda vähem pretensiooni, sealhulgas ka, et end tõestada, aga oluline on laias laastus ikka seesama (kui see on vananemine, siis palju õnne). Lehekülgi kasvatab uus raamat Kazimirist ja Vladimirist, ka üks stsenaarium, lugu unistavast detektiivist on käsil, esialgu küll suunaga sahtlisse.

Filmivaldkonna poolelt aga tundub, et just sedasama küsimust on sel aastal, nagu kogemata, aga ikka ühtelangevalt vaagitud. „Kertu” – kogukonna ja üksiku suhe, hirmud ja allutatus, vabaduse võimalikkus. „Ballaadi …” – peategelane ja tema sõbrad on siin ühtlasi nagu riik riigis, ja küsimus, kuidas ja kas on vabadus võimalik, on isiklik (elu)küsimus, mis tuleb vastata. „Elavad pildid” – mis jääb, mille me jätame alles ajaloos(t)? „Mandariinid” – külameeste oma tõde ja eestlase au. „Kohtumõistja” – inimene kui kohtumõistja. See, kes on olulise kaotanud, hakkab absoluudiks. Või siis minu konkurentsitu lemmik dokkide seas – „Õlimäe õied”.

Kõiki filme ju ei jõuagi nimetada, aga võimalik, et teemad on kuidagi õhus. Ja muide, kui „Kohtumõistja” välja jätta, siis nimetatute puhul kordub ka see motiiv: filmilugu on puhastatud tehnilistest vidinatest ja sellisele puhastamisele kehtib justkui eri argumentatsioon. „Kohtumõistja” jällegi näitab neid vidinaid just teema läbi antiteetilises suhtes. Kui nüüd banaalselt üldistada, siis käiks sotsiaalne tellimus nagu ühel suunal, mu enda vaimuseis tahab aga enda juurde jääda ja oma teed leida, käia. Ehk on see intuitiivselt või juhuslikult samalaadne hoiak? Ei tea, aga huvitav ikkagi. Noh, aga äkki üldistan liiga hoogsalt.

Tarmo Soomere, akadeemik ja merefüüsik

Vaimu on sel aastal teritanud väljakutsed nii teaduses kui ka teaduse finantseerimise süsteemis. Esimesed on igati korda läinud, isegi natuke paremini, kui oleks osanud uskuda. Eesti mereteadus on kasvanud tegijaks – mitte enam ainult Läänemere-nimelise lombikese tagasihoidliku tiigikeskkonna rohelis-parasvöötmelises Maakonnas, vaid ennast järjest julgemalt näidates ja maailmaookeani (uurijate ja kasutajate) jaoks sobivaid lahendusi pakkudes. Küll natuke naljakas, aga järgmise seitseaastaku Horisont 2020 programmis peetakse mereteadust ühena vähestest teadusharudest võtmevaldkonnaks ühiskonna ees seisvate globaalsetele väljakutsetele vastamisel.

Teised, rahajagamise ja -saamise väljakutsed nimelt, on jätkuvalt pakkunud teravaid elamusi, aga veel rohkem ootamatuid lahendusi, harvanähtavat volatiilsust ja rikkalikku toitu vandenõuteooriatele. Vaimu hakkab tasapisi nüristama moodne seisukoht, et riikliku teadusraha taotlejatele enam ei öelda, mida nad valesti ja mida õigesti on teinud. Kindlasti õige ametnike-otsustajate kaitse meetmena, tähendab see inimkatseid sadade asjalike teadlastega, kelle haridusse-ettevalmistusse on investeeritud massiivselt meie kõigi ühiseid vahendeid, nii raha kui ka õppejõudude-juhendajate-mentorite närvirakke. Vaimu toidab siin lootus, et ka juhuslikult toimivas maailmas käivitub vahel iseorganiseerumine, et siis selle kaudu ehk sünnivad säravad tegijad ja ilmuvad suurepärased ideed. Vaimuindu jahutab natuke kogemus, et sellised tegijad ja nende sädelevad ideed tulevad tavaliselt sealt, kus neid süstemaatiliselt ja stabiilses keskkonnas treenitakse ja suurtele tegudele innustatakse.

Ene-Margit Tiit, Tartu ülikooli professor

Vaim on virge, selg on sirge. Nagu ütles uus kultuuriminister – ma ei virise kunagi. Proua ministrit tasub ees­kujuks võtta – virisemine maailma ei paranda, rikub vaid enese ja teiste tuju.

Jan Kaus, kirjanik

Kolm võimalikku vastust, kõik ühtmoodi tõesed ja võrdsed.

„Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord tundide viisi vaatasin üht kaunist pilti ja mu teadvus lahustus selle pildi ajatus ajas.” (Orhan Pamuk, Minu nimi on Punane. Tõlkinud Ly Seppel. Pegasus, 2013.)

„Ma võin lõigata puu küljest võsu – ja kasvatada terve puu – juured ja võra ja kõik – ja kuidas saab see olla? Kuidas teab see pookeoks, mil moel moodustada juured ja oksad?” (A. S. Byatt, Lumm. Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2013.)

„ … mitte need suurvaimud ja mitte need vanad meistrid ei ole teid aastakümnete jooksul elus hoidnud, vaid ainult see üksainus inimene, keda armastasite nagu ei kedagi teist.” (Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tõlkinud Mati Sirkel. Varrak, 2013.)

Andres Kurg, arhitektuuriteadlane

1903. aastal kirjutas Saksa sotsioloog Georg Simmel mõjuka essee „Metropolid ja vaimuelu” („Die Grosstädte und das Geistesleben”), mille keskne tees oli, et uus suurlinna keskkond ei sünnitanud mitte ainult uut laadi eluviisi ja käitumisnorme, vaid mõjus ka indiviidi „vaimumaailmale”. Vastusena närvisüsteemi pidevale stimuleerimisele väliskeskkonnas, selle pommitamisele reklaamide, tulede, informatsiooni, liiklussaginaga, kaitses uus suurlinnatüüp end endassetõmbunud blasé maskiga. Emotsionaalsed suhted asendusid ratsionaalsetega, konkreetsed kvaliteedid asendusid mõõdetavate ja abstraktsega. Ent erinevalt paljudest hilisematest mõtlejatest ei näinud Simmel selles kaotust, mida peaks kuidagi taga nutma või kompenseerima. Ta uskus, et suurlinna anonüümsuses ja ükskõiksuses on peidus ka uuelaadne vabadus, mida väikelinna „eelarvamused ja triviaalsused” ei võimalda. Sellest võrsuvat tema arvates uus objektiivne ja isiksuseülene linnakultuur, mis toetub kollektiivsetele saavutustele.

Nüüd, üle saja aasta hiljem, on Simmeli tees endiselt asjakohane: linnastumine on jätkunud, välisärritajate mõju on pidevalt kasvanud. Õigupoolest on tänapäeva urbanistlikku keskkonda võimatu vaadata lahus immateriaalsetest info- ja finantsvõrgustikest, mis seovad linnu veel tihedamalt omavahel kokku. Peamised Simmeli järeldused on aga paljuski iseenda vastu pöördunud: emotsionaalsus on tagasi tulnud kaubastunud kujul, personaalsete haldurite, „ainult sulle” pakkumiste ja familiaarse teeninduskoodi kujul. Infokaevandusel põhinev internetitööstus on suunatud sellele, kuidas pääseda ligi „vaimumaailmale”, mis jäi varem avalikult etendatud maski taha. Reklaamid arvutiekraanil peegeldavad veebilehti, mida oleme juba külastanud, nutiseadmed teavad, kus linnas parajasti oleme, kuhu poodi peaksime sisse astuma või millist bändi kuulama. Siit kasvab välja probleem ka Simmeli postuleeritud vabadusega linnakeskkonnas. Mitmed teoreetikud on näinud seda välja kasvavat igapäevaelust või alt üles suunatud vaateviisist. Olukorras, kus tänavakeskkond ja avalik ruum on samamoodi jälgitav nagu mis tahes teised ruumid või riigid, kaotavad senised eristused oma poliitilise tähenduse ja nõuavad uut laadi taktikat oma vabaduse eest seismisel.

Muuseas, üks koht, kus otsida tuleval aastal nendele seostele seletust ja edasiarendust, on loodetavasti Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näitus „Vaba ruum”, mille noor kuraatorite tiim on lubanud muu hulgas uurida just avaliku ruumi käekäiku vaba infoühiskonna kontekstis.

Märt-Matis Lill, helilooja

Vaimu seis on nüüdseks stabiilne – ja see on positiivne. Viimaste kuude kultuuripoliitiliste sündmustega kaasas käinud vaimsed kõikumised ei mõjunud loomingulisele tegevusele just kõige paremini. Nüüdseks on teatav meele- ja süvenemisrahu taastunud ja seega eeldused vaimu tõusmiseks taasloodud. Mulle tundub, et üldiselt on loomeinimesele vaimse keskkonna stabiilsus ülimalt oluline. Ses suhtes igatsen ma mõnikord taga Soomes elatud aega – sealne poliitika oli nii professionaalne, kaasav ja seega igav, et seda ei viitsinud eriti jälgidagi.

Jaak Lõhmus, filmikriitik

2012. aasta lõppes teabekaskaadiga: www.efis.ee avab „Eesti film 100” lõpetuseks oma taevavärava. Nüüd, aasta hiljem, on rahvale teada antud, et huvi on üha suur.

Aasta 2013 algab reformidega reformide pärast. Pisut hiljem taanduv minister nimetab kiirustades Eesti Filmi SA ümber Eesti Filmi Instituudi SAks. Algavad „lavalised segadused”. Kui praegu küsitaks, kuis on EFI seis, ütleks leebelt Juhan Viidingu sõnadega: ei seisa nigu. Vähemalt esialgu. Vitamiine ning hoogsat trimmimist jääme ootama uuel aastal.

Aga eesti film ise? Niihästi mängufilmi- kui ka dokumentalistika­aasta on üpris tüse. Rahvas on käinud kodumaist filmi ilusti vaatamas. Heameel on lisada, et meie kõrge­laubalised animasoofid kingivad tänavu rohkem rõõmu ka kino­mudilastele. Ja välk ning pauk, otse viimasel minutil, enne aasta ukse sulgumist, jõuavad areenile=ekraanile Aina Järvine ja Meelis Arulepp kireva lastejoonisfilmiga „Suur maalritöö” ning lausa viimasel minutil sööstab kinno René Vilbre oma Haapsalu laps­detektiivide seiklustega. Ilus jõulukink, mis toidab usku, et iga-aastane lastefilm Eestis on siiski veel võimalik – kuniks meil on põhjust küsida, kuis seis.

Pille-Riin Purje, teatrivaatleja

Sada aastat tagasi, 24. augustil 1913 esietendus William Shakespeare’i „Hamlet” eesti keeles. Siis lausus meie esimene Hamlet, näitleja Theodor Altermann: „Aeg kaldub roobastest; oh neetud kutse, / Et mina just ta rattad weaksin otse!”. Täpselt samal kuupäeval sündis Velda Otsus – isiksuslik, saladusega näitleja. Nemad kaks, Hamlet ja Otsus, on aastal 2013 olnud mu mõtete ja elamuste kvintessents: mõlemad on vaimu ja vaimsuse kaitsjad. Nemad on aidanud süveneda, luua, hoida, mõtestada, jäädvustada. Nende kohal kumiseb intensiivselt Betti Alveri luuletus „Lootus”. Teadmine ja usk, et kuigi „julm lobisev sajand” kestab, on hoiak „et me suuri surnuid ei kamanda keegi” iga elava inimese sügav sisemine hool, meie ainus lootus, me loovuse läte. Üksilduses ja üheskoos.

Madis Kolk, teatrikriitik ja ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja

Teatrist rääkides pole häbiks mingit põhjust. Võib-olla aeg-ajalt arutleme teatri vaimu seisu üle liigagi palju. Ühiskondlikus mõttes põnevatel aegadel on ju teatril sageli raske, sest kõnekoosolekuil toimuv teater köidab rohkem. Mul on väga hea meel selle üle, et keset kõige eufoorilisemat vabakondlikku ärkamisaega on teatris võimalik samaaegselt näha nii „Ministri viimaseid päevi” kui ka Siddhartha kohalejõudmist, ning seega ärgem eeldagemgi, et teater peaks olema kas esmajoones poliitiline foorum või siis vastupidi vaid puhta vaimu vahendaja. Kumbki pole ta esmaülesanne, ta saab parimal juhul vaid vaimu millekski valmis seada, seda hinge ja kehaga tasakaalustada – ja miks mitte vahel hoolitseda koguni sellegi eest, et terves kehas oleks terve vaim.

Jaak Kikas, Tartu ülikooli füüsika­instituudi juht

Ei seisa nigu. Paigal s.t. Sest kui kõik nii kiiresti muutub, siis on paigalseismine suur kunst. Relatiivsusteooria. „Now, here, you see, it takes all the running you can do, to keep in the same place,” ütles Punane Kuninganna. Tõlkida polegi varsti enam vaja. Või kui, siis kogu muud teksti peale selle lause. Teekski Eesti kultuurilehe ingliskeelseks? Lugejaid ju hoopis rohkem. Või panustaks hoopis tõlkemootorite arendamisse ja probleem kaoks iseenesest? Ei seisa enam kaljuna ka me kodumaa. Ehk hea ongi. Õigupoolest polegi meil õiged kaljusid, on vaid põhja poolt tulnud rändrahnud. Nemad pole veel tagasi minema hakanud. Kas maksabki minna: pole seal ju enam Sampot ja Nokiagi lood on nagu nad on …

Aga mitte nii pessimistlikul noodil ei taha ma lõpetada. Kui kõik muutub kiiresti ja tundub, et asjad enam hullemaks minna ei saa, siis … hakkavad nad varsti paremaks minema.

Peeter Olesk, kirjandusteadlane

Kui juba seista, siis ainult püsti. Ometi on minu vaim väga tihti seliti, sest ma loen enamasti voodis päevateki peal. Viimati nautisin ma sedaviisi professor Ago Künnapi järeldoktoriõpikut „Eesti keele päritolu” (Tartu 2013), raamatut, mis on haruldane juba see­poolest, et seda uurimust saavad terves maailmas lugeda üksnes need, kes valdavad eesti keelt ja tunnevad ühtlasi ajaloolist võrdlevat keeleteadust ning tüpoloogilist keeleteadust ja kõike uusimat, mis nendest valdkondadest on avaldatud. Ent teda ei saanud lugeda ainult lamades, sest kogu aeg tekkis küsimusi, millele vastuse leidmiseks tuli minna kas raamaturiiuli juurde kaitseliidus (seinavärvi järgi nimetan ma nii oma kabinetti) või arvuti ette sealsamas. Nii et seliti on minu vaim väga rahutu.

Kuid ta ei püsi paigal ka siis, kui seisab tõepoolest püsti. Eesti riik kui ehitis on vajunud kaldu, aga teda ei saa parandada nagu joodiku pead. Inimestel peab tekkima elementaarnegi kindlustunne vähemalt „ülehomse” suhtes, kaasa arvatud loomulik rotatsioon võimu jagamisel. Sotsiaal­demokraatia sõimamine ei vii isegi mitte hullumajja, kuigi rahvuslikult mõtlev ühiskond peaks teadma, et Eesti Vabariik ehk meie iseseisvus sündis poliitilisel skaalal vasakult, mitte paremalt. Praegune riik ei asu paraku mitte paremal, vaid vajub üle ääre. Üks võimalusi lükata riik jälle otsemaks on vähendada valitsuse ja riigikogu vastasseisu parlamendi kasuks, ent mitte katuseraha ümberjaotamise kaudu või sel teel, et me suurendame võimukandjate, sealhulgas seadusandjate kriitikavälisust. Kodanikkonna peamiseks tunnuseks on absoluutne võrdsus, mis praegu ei toimi. Ei avaliku teenistuse seadus ega võlaõiguslikud aktid ega lepinguõigus  taga Eestis töösuhete vormistamist ette (s.t enne töö algust) mis tahes juhul. Meil on õigussulisid ja -viile nagu raba Vargamäel.

Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juht

Ütelgem nii, et vaimu seis on erk, sest praegune aasta on olnud väga sündmusterohke ja seda tõotab olla ka järgmine. Nii subjektiivselt kui ka objek­tiivselt oli mulle ilmselgelt selle aasta olulisim sündmus Dénes Farkasi näitus „Ilmne paratamatus” („Evident in Advance”) Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljonis. See näitus oli kontseptuaalselt ja esteetiliselt väga puhas ning läbimõeldud. Eriline kogemus oli näha, mis saab suure töö tulemusena ja kuidas Veneetsia biennaal võib tõesti kunstniku karjääri ja loomingut mõjutada. Mul on ka eriliselt hea meel, et saame sama näituse kodupublikuni tuua: 16. I 2014 avatakse Farkasi näitus Kumus.

Simson von Seakyla, skulptor

Minu vaimu seis on lõppeva aasta jooksul kulgenud üle mägede tõusvas joones päikese poole. Aasta algul sain hoo sisse, sest iga kuu tuli üle 100 kilo pronkskujudeks valada. Suve lõpu poole oli mul uhke näitus Viljandis Kondase keskuses. Lausa retrospektiiv, mille käigus sai ka paar kujuvarast „maha lastud” (kunstnik astus avamisel aktsiooniga üles – R. V.) Naabrimees Villuga nautisime ka mitmete puhkeasutuste ravipakette. Aasta päädis Jõhvis, kus linnapea korraldas ilutulestikuga minu sünnipäeva tähistamise. Pidustuste käigus avati ka filmimees Kalju Kiisa monument.

Flo Kasearu, kunstnik

Tänan küsimast, minu vaimul läheb hästi! Ma olen veel noor kunstnik ka, nii et mu naiivselt positiivne ja uudishimulik vaim ei ole jõudnud veel ära väsida. Kahjuks või õnneks 2013. aastast üldises plaanis mingit suurt muutust ei meenu, küll aga on mul endal terve see aasta möödunud 24. aprillil asutatud Flo Kasearu majamuuseumi tähe all. Minu muidu kahe/kolmenädalaste näituseprojektide kõrvale on tekkinud midagi püsivamat ja pikaajalisemat, mis on lisanud uue mänguväljaku. Kogu aasta kultuuri on keeruline kokku võtta ja ainult ühte asja välja tuua. Miskipärast kummitab mul vahest siiamaani Mart Kangro etendus „Homset oodates” …

Tiit Kändler, teadusajakirjanik

Mu vaimne seis? Kuis saab seda mõõta, olemata vaimutohter? Sest hullul kombel on mu vaimne seis  seismatus – moodne igiliikur nagu ülemöödunud sajandi hõbenupuga jalutuskepp. Kuid kas jalutuskepp oli siis tehtud jalutule? Oh ei, jalutuskepp oli tehtud ikka jalgsi kõndida jaksajale. Nii pole ka vaimne seis tehtud toeks vaimuvaesele või hernekepiks sõgeda väänlevale kasvule. Mu vaimne seis on vähemasti praegu ja vähemasti minu vaimus ainus ollus, mis seisab valvel ja ootab oma aega. Kuid mu vaim saab seista vaid liikudes, tormates vaimuvalguskuulina enesest kiiremini ja vaid nõnda suudab mu vaim alati oma aja ära oodata ja iseenesest ette jõuda.

Nõnda hõljub mu vaim vabas seisundis ja ootab – ning täpselt õigel ajal, vaimustaval ajal liigub iseenesest poole kiiremini. Jah, mu vaimne seis on liikumine, mis vaid seistes saab kätte täishoo. Ja siis juhtub nõnda, et kõik vaimud kogunevad kokku oma ülemöödunud sajandi moodsate hõbenuppudega jalutuskeppide najale ja tõdevad:  kui ka hõbeda hind vaimustavalt kerkib, on minu vaimu seis ülitäpselt mõõdetav vaid liikumises piki iseenese vaimu püha ja ennustamatut … mida? Vaim seda teab. Teab juba 40  aastat, mil olen Sirbile kirjutanud. Teab, aga mulle ei kõssagi.

Hardo Aasmäe, tähelepanelik loodusvaatleja

Vaim on ergas. Ma talun suhteliselt halvasti (eriti meeste) hädaldamist ja ilmselget rumalust. Viimane sunnib vaimu vormis hoidma. Laias maailmas toimuv ja Eesti võimuteostus annab vaimumootorile väge kuhjaga. Kõike ei jõua ise ära kasutada. Osa tuleb jätta oma õpetatud sõpradele.

Urmas Siigur, Tartu ülikooli kliinikumi juhataja

Mu vaimu seis on üsna virge, ei hooli aastatest. Kui kirves püüab kuskil kurge, saan innustust vaid sest.

Kaupo Vipp, publitsist, Torgu vallavolikogu liige

Aeg liigestest on lahti … Ja ise ka. Näib, et kõik ümberringi. Näib, et mitte keegi ei saa enam sotti, mida või kuidas edasi. Pole ei globaalküla, me endi riigi ega eraldi meie inimeste tasemel näha me olemist mõtestavaid, teed juhatavaid eesmärke. Ideaalidest rääkimata. Polegi mõtet majandusse, poliitikasse või näiteks eestlusesse puutuvat eraldi esile tõsta.

Aga veel hullem – sattusin kogemata lugema Karl Liidemanni, „Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena”, avaldatud 1934. aasta Üliõpilaslehes nr 5.  Hämmastav, et 80 aastat hiljem võiks arvata, et see on kirjutatud täna, olgu siis olude kirjeldamise või järelduste osas: „On paratamatu meie senises inertses mõttekäigus ümberorienteerumine, elu sunnib selle pääle. See ei ole kerge, – harjunud mõttetrafaretist kõrvale astumine, kuid see kivinenud trafarett on meid viinud ummikuni, peaaegu kodusõjani, äärmiselt kahtlase rahvusliku eksperimendini”.

Mis see siis olgu!? Kas see võiks tähendada, et meie rahva mõtte­maailmaga on midagi olemuslikult nihu, see tähendab on kuidagi teisiti, kui sobiks lääneliku tööstustsivilisatsiooni mudeleisse? Vahest on Valdur Mikita oma „Lingvistilises metsas” tõele palju lähemal, kui ta ise arvata söandaks? Nagu ka Kalevi Kulli või Roy Strideri mõtted vajadusest hoopis teistsuguste, postindustriaalsete sihtidega Eesti järele? Või nagu Kaido Kama „Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus” viimases Akadeemias? On tekkinud idee kutsuda ses võtmes sõna võtnud inimesed kokku ühise ajurünnaku korraldamiseks. Ehk saab siiski eesmärke sõnastada. Ehk ei kisu mustaks mure läbi, nii et on tuhat aastat häbi ..

Jüri Allik, akadeemik ja psühholoog

Tõlgendan seda küsimisena kollektiivse vaimu seisu kohta. Eesti teaduse eluvaim tundub tervikuna päris hea olevat ja seisab iseseisvalt püsti. Jooksvas maailma teaduse mõjukuse edetabelis, mida peab Essential Science Indicators, oleme augusti seisuga 31. kohal natuke taga Jaapanist, kuid ees Euroopa kultuuri sünnimaast Kreekast. Kui aga vaadata, milline protsent eesti autorite artikleid ületab 1% enim viidatavuse künnise, siis oleme me ees isegi Rootsist ja Soomest. Praegu töötab Eestis 35 teadlast, kes kuuluvad oma uurimisvaldkonnas viidatavuse ülemise 1% hulka. Neist noorim on vaid 28aastane Tõnu Esko.

Kui lugeda kultuurilehtedes viimasel ajal ilmunud kirjutisi, siis jääb mulje, et kogu Eesti teadus ujub maailmaga vastuvoolu ja nende kirjutiste autorite ebaedu teadusraha viimases taotlusvoorus annab käimasolevale teadusreformile apokalüptilise varjundi. Olgu selgituseks öeldud, et Eesti teaduse üks tugevamaiks külgi on olnud see, et rahastamisotsused tehakse arvamuste põhjal, mille on kirjutanud välisretsensendid, kes reeglina on oma valdkonna tuntud asjatundjad. Kõik arutelud selle üle, kas mingi teadusraha jaotamise protseduur on puudega, on üsna teisejärgulised, kuna peamine häda on hoopis selles tüütuks läinud mantras, mida teadusametnikud pidevalt kordavad: raha ei ole ja lähiajal juurde ei tule!

Raha, nagu me kõik teame, on olemas, kuid seda jagub eelkõige nendele gruppidele, kes teevad valimiste eel kõva häält või on valmis isegi streikima. Eesti teaduse vaim on teadupoolest vagur ega kipu survestama ametnikke, kes pole oma ülesannetega kõige paremini toime tulnud.

Minu enda vaim seisab ka veel püsti. Sellesse aastasse jääb umbes 15 artiklit rahvusvahelistes ajakirjades, neist üks koostöös Andres Metspalu ja Geenivaramuga ajakirjas Science. Artiklid Loomingus ja Akadeemias teenivad ilmselt kogukonna huve. Kui vaadata minu profiili Google Scholaris, siis leidis sel aastal üle 1000 inimese põhjuse mõnele mu tööle viitamiseks, mis on kasvatanud kogu viidete arvu 7600-le. Kõige elegantsem on aga ilmselt sellel aastal ajakirjas Vision Research ilmunud töö, kus me lõime peaaegu üldise teooria selle kohta, kuidas inimene hindab geomeetriliste objektide keskmist suurust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht