Mis tagaks õppekava koostamise sõltumatuse kirjastamishuvidest?

Halliki Harro-Loit

  Mida neljanda või viienda klassi õpilane selle definitsioonide ja juriidilise tekstiga peale hakkab?

 

Nii sotsiaalteaduste valdkond kui aine “inimese- ja ühiskonnaõpetus” on üldhariduskooli õppekavaarenduses  vastuolulisimad. Tartu ülikooli töörühma poolt vaadatuna on sotsiaalvaldkonna arendamise peamine eesmärk parandada sotsiaalvaldkonda kuuluvate õppeainete integratsiooni, muuta õppesisu eakohaseks ning võimaldada õpilastele tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks reaalseid oskusi, näiteks suhtlemisoskus ja teabeväljal orienteerumise suutlikkus, ning aidata õpilasel kujundada advekvaatset minapilti ja teadlike moraalsete valikute tegemise oskust jne. Tartu töörühma arvates tuleb õppekava kvalitatiivselt moderniseerida, väikesed parandused tekitavad vaid segadust ja ressursikulu.

Kaasaegne ühiskonnaõpetuse ainekava peaks olema riigiteaduste, sotsioloogia, kommunikatsiooniteaduste, psühholoogia, kul-turoloogia, majandus- ja õigusteaduse süntees.  Lisaks nimetatud erialade ekspertidele vajab õppekava nii didaktilist kui ka arengupsühholoogilist ekspertiisi. Transdistsiplinaarsete rühmade loomine on suur aega ning raha nõudev pingutus. Tuleb leida lahendus probleemile, kuidas sama ajaressursi piirides ja võimalikult paljudele õpilastele anda kätte n-ö tööriistad tulemaks toime ühiskonnas, mille käsitlus muutub väga kiiresti. Seda eriti kitsamalt ühiskonnaõpetuse aines, kus õpikusse kirjapandu võib vananeda nädalate ja kuudega.

Senine mugav tava, kus õppekava tegemine tähendab teemade loetlemist, tekitab näiteks küsimuse: miks peab õpetama “heaoluühiskonda” ja mitte “riskiühiskonda”? Mille alusel ja kes teeb valiku? Ja mida siis peab õpilane lõpuks teadma ja oskama märksõnade “ühiskonna sidusus” või “heaolu ja turvalisus” all?

REKKi õppekavaarendusosakonna juhataja ning aine “inimene ja ühiskonnaõpetus” töörühma juht Sulev Valdmaa ja haridusministeerium probleeme ja kvalitatiivse “hüppe” vajadust ei näe. Vaidlusi tekitab pea kõik, alates küsimusest, milleks ja mil viisil sotsiaalteadusi koolis õppida ning kuidas aineid (inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, ajalugu, inimgeograafia, meediaõpetus, loodusõpetus esimeses kooliastmes)  omavahel integreerida kuni õppekava arendusprotsessi demokraatlikkuse ja läbipaistvuseni. 

Õppekava arengu üle käiv aruteluprotsess ise on osa õpetajakoolitusest ja võimalus luua kvalitatiivselt uut tüüpi õppevara ja vältida vigu. Seetõttu olen veendunud, et tõepoolest toimima hakkav õppekava (ainekavad) tähendabki õppijate, õpetajate ja ühiskonna huvigruppide pidevat kommunikatsiooniprotsessi. Valdmaa ja minister aga tahavad saada “korrastatud” õppekava võimalikult kiiresti ja nagu Valdmaa on korduvalt väitnud, ei ole õppekava võimalik teha suure rahvahulgaga. Demokraatlikud osalemispüüded REKK enamasti pareerib.

Vaidluste iseloomu demonstreerib kujukalt juba pikka aega väldanud konflikt Avita 2. kooliastme (IV – VI klass), kuid ilmselt IV klassile mõeldud ühiskonnaõpetuse õpiku käsikirja pärast. Juba esimesele versioonile tellis REKK sotisaalteadlastelt lisaretsensiooni, mille sisuline sõnum oli see, et arukam oleks noppida välja ja edasi töötada nende osade ja lehekülgedega, mis on hästi välja tulnud. 19. juunil esitati käsikiri uuesti inimese- ja ühiskonnaõpetuse ainenõukogudele kinnitamiseks. Selleski versioonis jäi käsikiri kinnitamata.

Käsikiri, mille üks autoreid on ka Valdmaa, pakub rohkesti näiteid selle kohta, millised vaidlused käivad Tartu ülikooli töörühma ja REKKi vahel. Näiteks 60. leheküljel on sallivuse ja võrdõiguslikkuse teema all  juhuslik Eesti Päevalehest võetud tekst (ilma igasuguse muu viiteta), mis algab sõnadega “Euroopa Liidu rassismiagentuuri värske uuringu andmetel on eestlased ühed kõige rassistlikumad ning sallimatumad inimesed Euroopas…”. See tekstilõik võiks isegi päris hea olla õpetajaraamatus, allikakriitika peatükis, koos õpetajat abistavate kommentaaridega. Ent õpikus (mida ei kirjutata ja kirjastata igal aastal uuesti) on “värske uuring” aegunud juba selle trükkimise ajaks, rääkimata sellest, et tegemist on n-ö uudisfiltrist läbi käinud infoga. Kui seda teksti üldse üldhariduskoolis kasutada, siis vanuseastmes, kus selle najal saab harjutada näiteks selle analüüsimist, kuidas erineb uuringus esitatud teave uudises esitatud teabest, kui usaldusväärne on sellise küsitlusega kogutud informatsioon jms. Leheküljel 58 annab käsikiri diskrimineerimise definitsiooni: “Teiste inimeste või rahvaste alavääristamist nimetatakse diskrimineerimiseks.” Kuskil ei seletata aga näiteks sallimatuse ja diskrimineerimise mõiste vahet – kui neid mõisteid üldse IV-V klassis peaks õppima?

Lisaks tsiteeritakse käsikirja leheküljel 28 “Võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadust”: “Võrdne kohtlemine on isikute selline kohtlemine, mis välistab põhjendamatu otsese ja kaudse vahettegemise soo, rassi, rahvuse, vanuse, puude, seksuaalse suundumuse, sotsiaalse või õigusliku seisundi ning usulise või muu veendumuse alusel.” Mida neljanda või viienda klassi õpilane selle definitsiooni ja juriidilise tekstiga peale hakkab?

Leheküljel 61 aga tutvustab õpik “testi” “Kas teie klassi õpilased on sallivamad kui Eesti keskmine inimene?”. Esitatakse kuus küsimust. Toon näitena neist kaks: kas sulle meeldiks, kui su õpetaja oleks teisest rassist kui sina? kas riigi poolt seaduslikuks tunnistatud sisserändajad tohiksid kaasa tuua oma lähimad sugulased (naise mehe, lapsed, ema, isa)? Küsimuste lõpus kirjutatakse: “Kui said 6 jah-vastust, oled väga salliv inimene. Kõik head inimesed tunnevad rõõmu sinu üle! ”

Jah, seda teksti saaks ka kasutada – näidismaterjalina õpetajale, kes peab õpetama eeldust sisaldavate küsimuste äratundmist (“kas sulle meeldiks”-formuleering on eeldusega küsimus) ja demonstreerima, mismoodi koostatud küsitlused annavad ebausaldusväärse tulemuse. Seaksin kahtluse alla ka väga keerulise immigratsiooni teema riivamisi sissetoomise.

Jälgides aga nii õppekava protsessi konfliktide jada kui paralleelselt toimunud pisilahinguid õpiku kinnitamise pärast, kerkib küsimus, kas situatsioon, kus Sulev Valdmaa on nii REKKi õppekavaarenduse osakonna juhataja, inimese- ja ühiskonnaõpetuse töörühma juht kui ka pidevalt probleeme tekitanud õpiku käsikirja autor, ei ole mitte huvikonflikti kaasus. Kuidas on võimalik, et kodanikuharidus, mille tähtsusest ühiskonnale poliitikud nii suuresõnaliselt räägivad, jääb väikeste huvigruppide korraldada; et paljude inimeste valjuhäälne protest on mõttetult kiirendatud õppekavaarendust vaid veidi aeglustanud ja üldse mitte demokratiseerinud; et Eestis ei ole korralikku õppevara retsenseerimise süsteemi, mis tagaks õppevara kvaliteedi ja sõltumatuse kirjastamismajandusest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht