Mis see ülikool ka maksab?

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Mai viimasel päeval valitakse Tartus ülikoolile järgmine rektor. Valimiste eel on olukord parem kui viis aastat tagasi, sest käib reaalne võistlus kolme kvalifitseeruva professori vahel. Loodetavasti saab üks neist ka valimiskogu enamuse toetuse. Paraku tähendab enamuse toetuse nõutamine ka seda, et peab enamusele püüdma meele järele olla. Ja meelepärasuse vaimust on seetõttu kantud ka kolme kandidaadi valimisteesid-lubadused (vt lk 20). Võimalik, et kampaania ja debatid polegi parim koht arendada süvamõtteid kaugemast tulevikust – rektor valitakse ju ühe tagasivalimise võimalusega viieks aastaks, mis sajandipikkust strateegiat seal siis ikka esitada! Õhtumaised ülikoolid on majandamiskesksele arenguteele pööratud siiski alles viimase inimpõlve vältel ning võimalik, et iseendalegi ootamatult, seetõttu ei saa välistada, et ka järgmine pööre on hoopis lähemal kui nähtamatus kaugtulevikus. Viimast pööret ei tehtud mitte sisemisest veendumusest, vaid välise surve tõttu. Vabade turgude idee poliitilise triumfikäigu algusest saadik on läänemaailmas peaaegu kõigis eluvaldkondades kasvanud sundus rääkida ja mõelda majanduslikus ja raha keeles. Koguni nii, et hoolimata argielu vastupidist kinnitavast praktikast kipuvad majandusteadlased end ja oma teooriaid lausa paigutama kõvade ja ennustusvõimeliste fundamentaalteaduste kategooriasse. Eesti riik ja tema ülikool pole siin erand. Ka praeguste rektoriks kandideerijate sõnades ja mõttekäikudes on palju ökonomistidele omast ja meeldivat. Ollakse turul ja konkureeritakse, teenitakse raha või omatulu, müüakse intellektuaalset omandit, arvestatakse õpetamise hinda jne. Aga kui kestlik ikkagi on turumajandusliku ülikooli mudel? Kuidas mõjub kõrghariduse ja teaduse järkjärguline asjastamine, kaubastamine ja hinnastamine akadeemia siseelule ja rollile ühiskonnas?

Neid küsimusi vaeb oma uusimas raamatus „Mida raha eest ei saa” („What Money Can’t Buy: The Moral Limits of Markets”) Harvardi populaarne poliitilise filosoofia professor Michael Sandel. Sandeli põhitees on, et turumajandus on siiani parim majanduselu korraldusviis, kuid turgudele ei tohi anda ülesandeks enamat kui majanduselu korraldamine. Kui turgudel lastakse tungida tavapäraselt või loomuomaselt turuvälistele aladele, püüdes nõnda rajada turumajanduse asemel kõikehõlmavat turuühiskonda, saab mõnigi elulise tähtsusega struktuur ühiskonnas parandamatult kannatada. Vastupidiselt peavoolu majandusteadusele, kus väidetakse, et iga tõrke vastu elus ja ühiskonnas on olemas lahendus – stiimul ja stimuleerimine, mis mõistagi on eeskätt rahalised –, arvab Sandel, et nii mõnegi avaliku hüve asjastamisel ja hinnastamisel on kaks negatiivset tagajärge. Esiteks suurendab hinnastamine ebavõrdsust, seega ebaõiglust ja teiseks võib hinnastamisel olla korrumpeeriv, kaubaks muudetu moraalset väärtust kahandav toime. Näiteid toob Sandel igast eluvaldkonnast.

Nii tunnistavad USA tippülikoolide juhid mitteametlikult, et võtavad n-ö konkursiväliselt vastu ka mitte kõige säravamate annetega noori, kui on teada, et nende vanemad on väga jõukad (see tähendab, et nad on potentsiaalsed ülikooli doonorid). Ametliku hinnakirja kõrval eksisteerib seega veel kirjutamata hinnakiri. Ebaõigluse näiteks kõlbab hästi Washingtonis kongressi komisjonide avalikel istungitel populaarse osalemise külge pookunud äri. Nimelt on kohtade arv piiratud ja selleks peab isegi öö läbi järjekorras seisma. Nüüd pakutakse tasulist järjekorras seismise teenust. Rikka lobisti eest seisab nüüd järjekorras firma palgatud kodutu, tavakodanik aga peab seisma ise.

Turuhoobade ja stiimulite korrumpeeriva mõju näiteks toob Sandel tuntud loo Šveitsist, kus kaua otsiti sobivat kohta tuumajäätmete hoidlale. Loomulikult oli iga omavalitsus selle vastu. Ühes potentsiaalses asupaigas, 2100 elanikuga Wolfenschiesseni külas viidi läbi uuring, mis näitas, et napp enamus ehk 51% elanikest on jäätmehoidlaga nõus, kuna tajuvad ebameeldivuse ja ohuga leppimist oma kodanikukohusena, vältimatuna mingi suurema hüve nimel. Eksperimendi korraldanud majandusteadlased lisasid teises ringis elanikele stiimuli, pakkudes nõustumise eest ka rahalist kompensatsiooni (suuruses 8700 dollarit). Tulemus oli ootamatu: koos kompensatsiooniga nõustus jäätmehoidla rajamisega ainult 25% elanikest. Inimesed tajusid pakkumist ülesostmisena, mis riivas nende kodanikutunnet. Tähendab, raha pakkumisel oli kõlbelist ideed korrumpeeriv mõju.

On piire, mille ületamisel hakkavad turud tsiviilühiskonna ideedele vastu töötama, ja iga ühiskonna asi on need üles leida. Tulles tagasi Tartu ülikooli juurde, järeldub eelöeldust lihtne küsimus: kui palju on Eesti kõrgharidus ja teadus kirjeldatav majanduslike stiimulite keeles, kuidas mõjutab kõrghariduse ja teaduse moraali see, kui kõik selles või üldse miski on hinnasiltidega dekoreeritud? Kuivõrd on eestikeelne kõrgharidus põhiseaduslikus rahvusriigis avalik hüve (sarnaselt riigikaitsele, diplomaatiale või meremärkidele) ja kuivõrd lihtsalt üks kaup/teenus teiste hulgas? Ja vastavalt: kuivõrd on ülikoolis õpetlaste ülesanne tegelda asjadega, mis sisse toovad või mida on võimalik müüa, ning kuivõrd kannavad üliõpilasedki enda küljes hinnalipikut, mille toel ülikooli funktsioneerimine kindlustatakse? Viimatine kõrgharidusreform, nagu seda nimetatakse, põgusalt finantsküsimusi ka kompas, kuid jättis selgelt sõnastamata selle piiri, millest üle turud akadeemilisse ellu tungida mingil juhul ei tohiks. Reformijad ise rääkisid muutustest eeskätt majanduslikus keeles. See on pool rehkendust, rääkima peab ka moraali keeles. Kui majandusliku efektiivsuse ja tulemuslikkuse taotlusel on kõrgharidusele ja teadusele, see tähendab ülikoolile korrumpeeriv või ebaõiglust sünnitav mõju, siis peab selle kui ohtliku ja rahvuslike huvidega ebakõlalise kõrvale heitma. Kui tulevasel rektoril pole küsimuses ka kohe lahendust pakkuda, siis asja uurimine ja väljaselgitamine peaks küll olema tema vältimatu tööülesanne.