Mis saab väliseesti ajakirjandusest?

Maarja Lõhmus

1980. aastate lõpus ei olnud Eesti ühiskonnas poliitikute ring veel eristunud, ajakirjanikel oli Eesti elu defineerimisel ja arendussuundade üle arutamisel keskne roll. Ajakirjandus liitis ühiskonda, nt eestikeelset „Aktuaalset kaamerat“ vaatas 1990. aastal 11% venekeelsest elanikkonnast.¹ Eesti ajakirjanduse struktuurimuutuste ajal (1988–1992) pöörati pilk ka väliseesti ajakirjanduse poole. Eestis olid küllalt tuntud Eesti XX sajandi ajakirjanduse suured Ilmarid, mõlemad sündinud aastal 1920: Ilmar Külvet ja Ilmar Mikiver, kes vahendasid aastakümneid Ameerika Hääle raadio­häältena kultuuriinimeste ja ühiskonnategelaste mõtteid. Juhan Peegel istus Postimehe kultuuritoimetuses sellessamas toas ja laua taga, kus oli paari aasta eest töötanud Ilmar Mikiver, kelle tekste ja esemeid ta leidis sahtlitest. Aasta oli 1947, uus kord nõudis küll uut tüüpi inimesi ja tekste, aga polnud puhastanud ajakirjanduslikke sahtleid. Selline oli Peegli põlvkonna side maailma paisatud kaaslastega.

Kõneldakse küll Soome TV mõjust, kuid see levis ainult Tallinnas ja Põhja-Eestis. Ameerika Hääle levi oli Eestis palju laialdasem, ka maal ja väikelinnades.² Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa saadetel, kus esitati väliseesti ajalehtede juhtkirju, kolumne ja artikleid ning kus sageli kuulsime teravaid intellektuaalseid kultuuriintervjuusid, oli oluline tähendus 1980ndate aastate üliõpilaspõlvkonna kujunemisele. Teame, et president Meri jälgis väga tähelepanelikult Eesti Rahvuskongressi otsuseid ja väliseesti inimeste mõtteavaldusi. Pagulaste hulgast tuli inimesi Eesti poliitikasse – esimesse riigikokku, valitsusse ja ministeeriumidesse.

Siiani on üleval ja ootab vastust küsimus, miks väliseesti ja Eesti ajakirjandus 1990ndatel tihedamalt suhtlema ei asunud.

Aasta tagasi pöördus Stockholmi Eesti Päevaleht meie poole tellimispalvega: aega oli vaid pool päeva, aga puudu oli viis tellimust, et ületada künnis, mis taganuks ajalehe ilmumiseks riigi toetuse. Leht sai selle poole päevaga tellimusi Eestist rohkemgi ning ilmub edasi. Niisiis, on hetki, kus ajalehe ja avalikkuse koostöö on ülimalt eksistentsiaalne. Pideva ajakirjandustöö katkestamine võib tekitada suure tühiku, välismaal ilmuva eestikeelse väljaande uuesti töölepanemine on väga raske, sest muutuvad keskkond ja huvid. Ajakirjanduse efekt põhineb järjepidevusel. Välismaal ilmuvate eesti lehtede sulgemine majanduslikel kaalutlustel on küsimus, mida peaks arutama laiemas kontekstis.

Millised väljavaated on väliseesti ajakirjandusel? Hääbumise kasuks räägib paratamatus, et majanduslikult ei tasu ajalehe väljaandmine ära – uued põlvkonnad ei mõista enam eesti keelt. Aga kas Saksa põgenikelaagrites aastal 1944 oli ajakirjandus majandustegevus ja kas praegune eesti ühiskond Ameerikas on vaesem, kui olid Eesti pagulased 1944. aasta Saksamaal? Ajakirjandus ei ole ainult majanduslik ettevõtmine, teatud olukorras on see midagi hoopis rohkemat. Kas väliseesti ajakirjanduse uus ärkamisaeg on võimalik? Uueks ärkamiseks peaks keegi kogukonnas senist tegevust uuel, nüüdisaegsel tasemel jätkama.

Kuigi Eesti avalikkuse struktuurimuutusega 1990ndate algul ei kaasnenud siinse ja väliseesti ajakirjanduste kokkukasvamist, on väliseesti Eestile ülimalt tähtis. Info ja tõlgenduse mitmekesisus eri kogukondades võimaldab laiendada ajakirjanduse dimensioone, avardada maailmanägemist, Eesti elu analüüsi mitmekesisust ja suuremat objektiivsust. Eestlaste ja Eesti sõprade tegevust eri maadel võiks ühendada ülemaailmne eesti- ja osalt ingliskeelne teadus- ja kultuuriportaal, mis võiks toimida nii uudiste kui ka hariduse, teaduse ja enesetäiendamise keskkonnana. Portaal oleks ühtaegu infokogu, jagamis- ja arutelukeskkond. Meil on juba olemas mitmed toimivad avaõiguslikud portaalid, mida sihi­päraselt arendades võime peagi jõuda ka selle tulemuseni.

1 Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni saadete kuulatavus-vaadatavus 1990. aastal. – Informatsiooni- ja Arvutuskeskuse Informatsioonileht 1991, nr 2 (114).

2 1979. a novembris korraldatud uurimusest selgub, et Ameerika Häält väitis eesti keeles jälgivat 44% eestlastest vanuses 10–70. Võrdluseks teised nn väliskanalid: Soome Raadiot kuulas 27% ja Soome TVd vaatas 36% Eesti elanikkkonnast. Vt Eesti Raadio ühiskondlik-poliitiliste ja uudistesaadete auditoorium. Uuringu aruanne. Informatsiooni- ja Arvutuskeskus, 1980. Käsikiri Eesti Sotsiaalteaduslikus Andmearhiivis, säilik 0310.