Mis on filosoofia?

Indrek Reiland

Spetsiifiliste kitsaste valdkondade ja probleemidega tegelemine ei pruugi olla see, mis filosoofe tegelikult tänapäeval huvitab. Kaasaja filosoofia üritab endiselt täita eesmärki, mis püstitus juba antiikajal. G. E. Moore on seda iseloomustades kirjutanud, et filosoofia eesmärgiks on “Anda üldine kirjeldus tervest Universumist, mõeldes selle üle, milliseid asju me teame seal kindlasti olevat, kaaludes, kui tõenäoline on, et seal on teisi asju, mida me ei tea seal olevat, ja selgitades nende asjade vahelisi suhteid”. Wilfrid Sellars täiendab Moore’i eesmärgipüstitust, pidades filosoofias keskseks inimest ennast. Nii kirjutab ta oma 1956. aastal ilmunud olulises artiklis “Empirism ja vaimufilosoofia”, et filosoofiline ettevõtmine on pärast paari aastakümmet jälle suunatud oma klassikalise eesmärgi täitmisele: pakkuda terviklikku vaadet inimesele universumis. Moore’ist ja Sellarsist lähtuvalt kirjeldaksingi filosoofia eesmärki järgmiselt: Anda üldine ning terviklik kirjeldus maailma ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva, tegutseva, … olendi kohta selles.

XX sajandi resignatiivse ja skeptilisema filosoofiamõistmise seisukohalt võib pakutud eesmärk tunduda naiivne ning liialt ambitsioonikas. Ihalus tervikliku vaate järele maailmale ja inimese kohale selles ei ole aga kuhugi kadunud ka tänapäeval – see on endiselt üks peamistest põhjustest, mille pärast mõned inimesed hakkavad tegelema just filosoofiaga ning mitte teadustega. Tõsi, filosoofiat tehakse tänapäeval enamasti küll tükitööna ning spetsialiseerudes, kuid seda põhjendab pigem uurimisala pidev laienemine ja progress olemasolevatel aladel kui väide, et kitsaste valdkondade ja probleemidega tegelemine ongi see, mis filosoofe tänapäeval huvitab. Filosoofia väärib ka tänapäeval oma nime philos sophia just mainitud ihaluse tõttu – soovi tõttu tabada tarkust ehk näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobivad.

 

Kaks maailmapilti ja filosoofia ülesanded

 

Üritades täita kirjeldatud eesmärki, on filosoofia end alati leidnud teatud dialektilisest situatsioonist. Philip Pettit’ arvates sünnib suur osa filosoofiast ilmneva ning intellektuaalse pildi dialektikas: kreeklaste probleemiks oli ilmneva pildi vastavusseviimine pildiga, mille neile paljastas mõistus; keskaja probleemiks oli ilmneva pildi vastavusseviimine pildiga, mille paljastasid ilmutus ja mõistus; uusajal ning tänapäeval on peamiseks probleemiks ilmneva pildi vastavusseviimine teaduse paljastava pildiga. Pettit üldistab ilmnevat ja intellektuaalset pilti vastandades tervele filosoofia ajaloole Wilfrid Sellarsi väite, mille kohaselt filosoofial tuleb tänapäeval oma eesmärki täites arvestada kahe maailmapildi põrkumisega: ühel pool seisab filosoofide poolt kokku pandud ilmnev pilt, mis lähtub suuresti sellest, kuidas maailm meile iga päev ilmneb, ning koondab endasse tavamõtlemise keskme; teisel pool aga erinevate teadusharude tulemustest kokku pandud teaduslik maailma- ja inimesepilt ehk teaduslik pilt.  

Ilmnev ning teaduslik pilt pretendeerivad mõlemad terviklikkusele ning sõltumatusele: mõlemad pakuvad end filosoofiale raamistikuna, mille sees tegutsedes täita mainitud eesmärki inimese ja universumi kirjeldamisel. Nägemaks, kuidas kaks pilti põrkuvad, tuleb mõlemat enne lühidalt iseloomustada. Ilmnevat pilti on minu arvates kõige viljakam mõista koosnevana uskumustest ja mõistetest, millest ei saa Lebenswelt’is orienteerumisel loobuda. Järgnevast nimekirjast võib leida mõned illustreerivad näited selliste praktika absoluutsete eelduste kohta:

 

(1) Uskumus, et eksisteerin mina ise kui elav inimene; et eksisteerib välismaailm ning selles on mitmeid objekte ja teisi inimesi, kellega olen oma elu jooksul kokku puutunud; et on mitmeid asju, mida välismaailma ja teiste inimeste kohta teame jne (G. E. Moore).

 

(2) Maailma tajumine ajas ja ruumis ning aja ja ruumiga seonduvad mõisted (I. Kant , P. F. Strawson).

 

(3) Objektide tajumine värvilisena, kindla kuju ja suurusega ning üksteisega suhestatult; värvi kui sellise, kuju, suuruse ja erinevate suhete nagu “suurem kui”, “pikem kui” jne mõiste.

 

(4) Induktiivne järeldamine ning põhjuslike seoste eeldamine; põhjuslikkuse mõiste (D. Hume).

 

(5) Enda käsitlemine agendina: tegutseva olendina, kes on võimeline praktiliseks arutlemiseks ning valiku tegemiseks. Isegi juhul kui agentsus on seotud vaba tahtega ning vaba tahe on illusioon, ei suuda me loobuda päevast päeva agendina käitumast.

 

(6) Normatiivsed väited: A peaks tegema x; A teeks õigesti, kui ta teeb x; on hea, et A tegi x jne. Isegi juhul kui selgub, et normatiivsust ei saa naturaliseerida ning leitakse, et on piisavalt põhjusi see olematuks kuulutada, ei suuda me loobuda selliseid väiteid esitamast.

 

 

Kaks pilti põrkuvad

Sellistest praktika absoluutsetest eeldustest koosnevale ilmnevale pildile võib näha vastandumas teaduslikku pilti, mis koosneb erinevate teaduste teooriatest. Kaks pilti põrkuvad, kuna nende universumi ja inimese kirjeldus on vastuolus: näiteks füüsika vaade, mille kohaselt kõik koosneb parasjagu kõige fundamentaalsemaks peetavate osakeste kogumist, seab kahtluse alla ilmneva pildi keskmes olevate värvide, intentsionaalsuse, teadvuse ja normatiivsuse reaalsuse; neuroteadused ja evolutsioonipsühholoogia seavad aga samal ajal kahtluse alla vaba tahte, agentsuse, vastutuse ning moraali. Filosoofia seisab seega tänapäeval oma fundamentaalse valiku ees: kas lähtuda kirjeldatud eesmärgi täitmisel ilmneva või teadusliku pildi raamistikust?

See valik saab muidugi võimalikuks alles pärast seda, kui ilmnev ja teaduslik pilt on eksplitsiitseks tehtud ja kokku pandud – ka piltide koostamine on filosoofia ülesanne. Filosoofia ülesannet tänapäeval võibki ette kujutada kaheastmelisena. Esimesel astmel on filosoofia ülesandeks kokku panna nii ilmnev kui ka teaduslik pilt, teisel astmel aga täita oma eesmärk: anda kahte pilti sünteesides inimese ja universumi terviklik ja süstemaatiline kirjeldus; luua midagi, mida Sellars nimetas sünoptiliseks vaateks universumile ja inimese kohale selles. Vastuseks küsimusele, mis on filosoofia, saame pärast selle eesmärgi, situatsiooni ning ülesannete kirjeldust öelda, et filosoofia on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailma ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva olendi koha kohta selles, luues/avastades/eksplitseerides nii ilmnev kui ajastu intellektuaalne pilt (tänapäeval teaduslik pilt) inimesest ja maailmast ning need omavahel sobitades.

 

 

Filosoofiakontseptsioonide süntees

Esitatud filosoofiamõistmine oma eesmärgi, eestleitava situatsiooni ning ülesannete kirjeldusega võimaldab näha enamikku tänapäeva filosoofiat oluliselt mõjutanud XX sajandi filosoofiavooludest täitmas ühe ja sama projekti eri osi. Kontseptsioonide selline süntees vabastab meid illusioonist, mille kohaselt erinevate filosoofiavoolude puhul oli ja on tegu täiesti erinevate ja sobitamatute ettevõtmistega. Metafilosoofiliselt olulisimate XX sajandi filosoofiavoolude lühike loetelu on järgmine: ideaalkeele filosoofia, Oxfordi tavakeele filosoofia, fenomenoloogia, Wittgensteini terapeutiline filosoofia ning filosoofiline naturalism.

Kõigi loetletud filosoofiavoolude tegevus on sobitatav kirjeldatud projektiga. Oxfordi tavakeele mõisteanalüüsi projekti jätkavaid filosoofe ning fenomenolooge võib näha kokku panemas ilmnevat pilti. Filosoofilised naturalistid tegutsevad teadlastena, ideaalkeele traditsiooni jätkavad teadusfilosoofid uurivad aga metateadlastena seda, kuidas teadus toimib, ning üritavad erinevate teadusharude teooriatest vahel ka teaduslikku pilti kokku panna. Wittgensteinist inspireeritud terapeudid eemaldavad nii ilmneva pildi sees tekkivaid segadusi kui ka kahe pildi põrkumisel tekkivaid pseudoprobleeme. Sünoptilise vaate loomisel oluline ilmneva ning teadusliku pildi sobitamine on jällegi ülesanne, mille endale sagedasti seadsid ideaalkeele traditsiooni kuuluvad filosoofid. Filosoofiat võib esitatud filosoofiamõistmise seisukohalt seega ka tänapäevasel pluralistlikul ajastul pidada siiski üheks kindlaks intellektuaalseks tegevuseks, mitte pelgalt nimetuseks, millega iseloomustada mitmesugust tegevust.