Mis on antropoloogiline lingvistika?

Florian Siegl

  1950. aastatest peale ei olnud keele ja inimese suhted üldkeeleteaduses just eriti populaarsed, kuna keeleteooriad olid süntaksikesksed ja küsimus, kuidas ja milleks keelt kasutatakse, ei pälvinud enam tähelepanu. Need küsimused lükati sotsiolingvistikasse, mis iseseisva erialana on tegelikult antropoloogilisest keeleteadusest välja arenenud. Tänapäeval kattuvad sotsiolingvistika ja antropoloogilise lingvistika valdkond märkimisväärselt, kuigi antropoloogiline lingvistika on üldiselt (ja ekslikult) seotud pigem keeltega, mida Euroopas ei kõnelda. See on seotud antropoloogilise lingvistika tekkimisega XIX sajandi lõpus seoses indiaani keelte uurimisega.1 Rajajaks ei olnud keegi muu kui Franz Boas, kuigi intellektuaalsed juured viivad vähemalt Wilhem von Humboldtini.2

Antropoloogiline lingvistika, tollal tuntud rohkem ühe osana antropoloogiast, oli Põhja-Ameerika uurimissuund, huvi selle vastu oli mujal olematu. Näiteks inglise funktsionalistlikus antropoloogias ei pööratud üldse tähelepanu keele ja keelekasutuse suhetele, kuigi vähemalt koolkonna tuntuim esindaja Bronislaw Malinowski rõhutas korduvalt keele tähtsust antropoloogia töövahendina.

Kõige tuntum antropoloogilise lingvistika uurimisvaldkond läbi aegade on olnud n-ö lingvistiline determinism ehk keeleline relativism. Selle teooria peaesindaja Benjamin Lee Whorf püüdis hopi keele3 alusel näidata, kuidas keelelised struktuurid mõjutavad otseselt inimese taju. Whorf väitis, et kuna hopi keelel pole tempussüsteemi (võrreldes inglise, prantsuse või saksa keelega), puudub seetõttu hopi keele kõnelejail meiega võrreldav ajataju. Üldistatult väideti, et inimene tajub maailma ainult oma keele kaudu ja ainult nii on ta võimeline maailma organiseerima. Hiljem aga demonstreeriti, et Whorfi hüpotees4 on alusetu, vähemalt hopi keelt silmas pidades. Viimasel 20 aastal on keeleline relativism taas esile kerkinud, kuid tänapäeval räägitakse neowhorfismist. Eriti ruumitaju katsetes on näha, et keel võibki mõtlemist mõjutada. Mõned Kesk-Ameerika ja Austraalia keeled ei tunne näiteks relatiivseid mõisteid nagu vasak ja parem. Seega on nende keelte kõnelejad sunnitud ennast väljendama absoluutses, üldiselt ilmakaartel põhinevas süsteemis. Näide uks on vasakut kätt kõlaks sellisel juhul uks on sinu poolt vaadates põhjas. Psühholingvistilised uuringud on tõestanud, et nende keelte rääkijad ei saa nii kiiresti lahendatud relatiivse ruumitaju ülesandeid, näiteks ütle, kas asi on vasakul või paremal, kuna neil tuleb enne vastamist kõigepealt määrata enda asukoht. 2005. aastal üritati uuesti lingvistilise determinismi teooriat tõestada pirahã keele näitel. Seega on käivitunud uus diskussioon.  

Viimane antropoloogilise lingvistika keskne valdkond on kõneetnograafia. Selle alla kuuluvad näiteks viisakus (nt austroneesia keeltele tüüpilised honorifikud), aga ka see, kuidas kasutatakse keelt kõneleja soost lähtuvalt või rituaalides.

Tänapäeval pole antropoloogiline keeleteadus enam teatud maailmaosaga seotud ja arusaam, et keel on rohkem kui ainult süntaks, leiab aina rohkem toetust – isegi keeleteaduses.

1 Sotsiolingvistika arenes tegelikult välja antropoloogilisest lingvistikast ja on pigem selle euroopalik järglane.

2 Kuigi tänapäevases keeleteaduses unustatud, peaks mainima peale Franz Boase ka Alfred Kroeberit mainima.

3 Hopi keel, mida räägitakse enamasti Arizona osariigis, kuulub uto-asteegi keelkonda ja on üks vähestest indiaani keeltest, mis on tänapäeval veel elujõuline, kuid ka hopi selle keele kõnelejaskond aina kahaneb.

4 Tihti kutsutakse seda ekslikult Sapiri-Whorfi hüpoteesiks. Tegelikult arendas Benjamin Lee Whorf Franz Boase ja Edward Sapiri mõtteid edasi ja nõnda peaks rääkima kas Whorfi hüpoteesist või Boase-Sapiri-Whorfi hüpoteesist. Sellepärast  on siinkohal valitud neutraalsem nimetus – lingvistiline relativism.