Mis meist nüüd saab?

Kaarel Tarand

  Kui küsitakse, tuleb vastata. Kuu aega on minult põhiliselt küsitud ühtainust küsimust: mis Sirbis muutub? Ma olen korduvalt vastanud küsimusega: miks üldse peaks miski muutuma ja kui peaks, siis mis? Ei ole põhjust ja õigustki neilt, kes mõnd konkreetset tükki Sirbist või lehte tervikuna armastavad, midagi niisama ära võtta. Või püüda pakkuda asenduskaupa, mida saaja nii väga ei tahagi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Kuid oleks ka vale öelda, et midagi ei muutu. Muutub küll, sest pidev muutumine on ajalehe püsiseisund. Iga järgmise numbri sisu erineb ju eelmiste omast tundmatuseni. Ma soovisin Sirpi tööle tulles, et leht muutuks suuremaks, tähelepandavamaks, ühiskonnas mõjukamaks. Suuruse osas on kasv juba alanud, Sirbi tellijaskond on praegu mullusest arvukam. Iga lehenumbri mahtu sel aastal siiski kasvatada pole võimalik, järgmisel ehk küll. Vajadus selleks ju on, sest kaugeltki kõik kõrgkultuuri põhihoovused ei ole praegu püsirubriigina iga nädal esindatud. Näiteks arhitektuur. Või teadus.

Ent asja juurde. Ehkki vaidlustes ei pruugi tingimata tõde sündida (ent seda ei saa ka välistada), selguvad vaidluste käigus kindlasti vaidlejate seisukohad ja põhimõtted, mõnel puhul ka kahjuks põhimõttelagedus. Eesti kultuuripoliitikas pole tänaseni lõplikke tõdesid leitud, järelikult on vaidlemiseks põhjust ja kus need vaidlused ikka peaksid toimuma kui mitte suurimal selleks loodud areenil, Sirbis.

Aastalõpu vaidlus käibemaksu määra üle näitas, et neis vaidlustes tuleb minna detailidest hoopis kaugemale ja sügavamale. Sest detaili kallal nokitsemine ei pruugi sugugi tervikut paremasse töökorda seada. Aga ka detailid on tähtsad ja kindlasti leidub neile uusi vaatenurki. Enam kui kümme aastat oleme kõrgkultuuri üritanud mahutada turumajanduslikesse raamidesse. Selle käigus on õpitud arvutama ja arvestama ja selgelt liiga nappi raha suuremate nähtavate valudeta jagama. Miks mitte siit edasi minna ja rehkendada ka välja kultuuriprotsessi energiamahukus ja keskkonnakoormus!

Näiliselt on teatrite suvelavastusi odavam teha kui etendusi talvistes teatrimajades, mida tuleb kütta ja valgustada. Soojus ja elekter aga on teadagi kallid. Kuid kas kaugetes metsakurudes teatritegemine ikka on odavam? Kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt toovad suveprojektid autokütuse müüjatele sisse vähemasti kümme miljonit krooni. Sest etendustele tuleb sõita kaugelt ja mitte sugugi busside-rongidega. Kas see 10 miljonit ikka on kultuurielus otstarbekalt kulutatud? Hea küll, see on inimeste eraraha ja võimalik, et nad polegi nõus seda muul moel kui bensiinina paagis kulutama. Siiski, kui kas või poole sellest bensiinirahast saaks kulutada näitlejatele töötasu maksmiseks, oleks see ju arvestatav võit!

Bensiinikulu teisest otsast vaadates ei paista asi parem. Igaühe ökoloogiline jalajälg, mille Eesti keskkond välja kannatab, võib sisaldada umbes liitri kütust päevas. Kaugesse suveteatrisse sõitja kulutab selleks nädala bensiininormi. Seega, et olla lisaks kultuurisõbralikkusele ka keskkonnasõbralik, peaks ta terve nädala pärast etendust autosõidust hoiduma. Või leidma kuus inimest, kes on nõus sõitmisest loobuma ainult selleks, et üks saaks teatrit nautida.

Eelöeldu ei tähenda sugugi, et mul oleks midagi suveteatrite vastu, aga mu meelest tasub tõsiselt mõelda, kuidas teha nii, et sellest rahast, mida inimesed on valmis kultuurile kulutama, läheks rohkem kultuurile ja vähem kütusekompaniidele.

Tavakohaselt on tänases Sirbis ära trükitud kultuurkapitali toetused. Endistviisi on seal piinlikult palju ridasid ainult neljakohaliste summadega. Praegu on parim võimalus just niimoodi raha pudistada, kuid kohati tundub see kõik väga ebaökonoomne. Demokraatia ongi kulukas, aga kas see just päris nii peab käima, et näiteks väiksema kui riigis kehtestatud alampalga suuruse toetuse jagamisel tekkivad kulud on suuremad kui toetus ise? Iga sihtkapital saab sadu taotlusi, mille kirjutamiseks ja läbivaatamiseks kulutavad taotlejad ja nõukogude liikmed väärtuslikke töötunde. Miks ei võiks toetustele kehtestada alampiiri, näiteks 10 000 krooni või järgmisest aastast 1000 eurot? Sel juhul saaks raha küll praegusega võrreldes vähem inimesi. Aga ajutiselt, sest probleem pole ju selles, et taotlejaid on liiga palju, vaid et raha on liiga vähe.

Samal ajal liigutatakse kultuurkapitali teises nurgas mõne sõrmeliigutusega sadadesse miljonitesse ulatuvaid summasid. Kui Eesti riigil olid mõni aasta tagasi rahaliselt hoopis kitsamad ajad kui praegu, lepiti Kumu ehitusega kultuurkapitali arvelt kui paratamatusega. Praeguse seisuga soovib kultuuriministeerium sama skeemi järgi ka Eesti Rahva Muuseumi ehitust rahastada. Vägagi küsitav lahendus, mida ei ole veel hilja vaidlustada ja mille asemele kultuurirahvale soodsamat rahastamisskeemi pakkuda.

Need olid ainult mõned näited küsimustest, mis väärivad läbivaidlemist. Muus osas võib lubada ainult seda, et Sirbi alanud aastasse jätkub mitmesuguseid üllatusi. Kätte jõudes ei tee need küll kellestki miljonäri, aga hea enesetunde ehk ikka.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht