Mineviku etendamine ja kollektiivne mälestamine

Peter Burke

Tänapäeva üks tuntumaid ajaloolasi, Cambridge’i ülikooli emeriitprofessor Peter Burke esinemas 26. juulil TLÜs. Krista Männa  

See uurimisretk algab teelahkmetelt, kus kohtuvad kaks viimasel ajal levinud kultuuriajaloole lähenemise viisi: mälu ja etenduste (performance) uurimine.1 Kuna käesolev loeng on pühendatud mälu etendamisele, siis tuleks alustuseks eristada nende etenduste eri liike või žanreid. Ühes äärmuses leiame me eest ajaloolised näidendid – Shakespeare’ist ja Strindbergist tänapäevani välja – või ka Verdi ja näiteks Glinka ajaloolised ooperid. Ehk teisisõnu etendused, mis järgivad oma kindlat korda ja stsenaariumi ning mida on hoolikalt harjutatud.

Teise äärmuse moodustavad aga lõdvemalt korrastatud, stseneerimata ja eelnevalt läbi harjutamata katsed taasetendada (re-enact) mineviku sündmusi mineviku eeskujude järgimise kaudu. Nii tõlgendasid näiteks mõned Oktoobrirevolutsioonis osalejad (eelkõige Trotski) seda kui Suure Prantsuse revolutsiooni taasetendamist. 1789. aastal jällegi kõrvutasid mõningad revolutsionäärid nende ümber toimunut 1640. aastate Inglise revolutsiooniga. Iirimaal tähendas aga 1688. aastal üks ohvitser, kapten Thomas Ash oma päevikusse üles kuuldused, et katoliiklased kavatsevat üles tõusta ja “taasesitada 1641. aasta tragöödia”. Ning 1640. aastatel käsitas osa inglastest oma kaasaja sündmusi kui Prantsusmaal eelmisel sajandil aset leidnud ususõdade omalaadset taasesitust (replay).

Nende kahe äärmuse vahele paigutuvad ajalooliste lahingute, nagu näiteks Naseby ja Gettysburgy lahingu ning Normandia dessandi taasetendamine, mida viivad läbi asjakohastesse kostüümidesse riietunud entusiastid. Kuid siit leiame ka käesoleva loengu uurimisobjekti – mälestamisrituaalid (commemorations) ehk erinevad protsessioonid, kostümeeritud rongkäigud ja paraadid, mis märgistavad mõne ajaloolise sündmuse aastapäeva ning hoiavad elus selle mälestust.  

 

Prosteetiline mälu

Seda laadi etendused mängivad olulist rolli selle nähtuse loomisel, mida kunagi kutsuti rahva mäluks ning mida nüüd kirjeldatakse kas ühiskondliku või kultuurilise mäluna. Aleida Assmanni eeskujul teen ma nende kahe mõiste vahel vahet, seostades neid kahe erineva uurimistraditsiooniga – Saksa ja Prantsuse omaga. Seega kasutan ma sõnapaari “kultuuriline mälu” viitamaks arhiivile (nagu seda tegi Aby Warburg oma “Mnemosyne” projektis) ehk, kuna käesoleva loengu teemaks on etendus, sümbolite, kujundite ja stereotüüpide reservuaarile, mida ühe või teise kultuuri liikmed vajadusel kasutavad ja reaktiveerivad. Seeläbi loovad nad nn täiendavat ehk prosteetilist mälu, mis pole küll oma algupäralt loomulik, kuid mis ometigi saab keha osaks justkui kunstneer.2  

Mis aga puudutab “ühiskondlikku mälu”, siis Maurice Halbwachsi eeskuju järgides viitan ma selle mõiste abil “mälukogukonna” poolt (olgu selleks siis perekond, küla, kirik, rahvas või kõik eelnimetatud kokku) oma liikmetele antud “märguannetele”, mis käivad nii selle kohta, mida tuleb mäletada, kui selle kohta, kuidas seda tuleb mäletada.

Kuidas toimib ühiskondlik mälu? Vähemalt osaliselt toimib see nimelt kollektiivsetes etendustes osalemise kaudu. Sellest lähtuvalt vaatlengi järgnevalt lähemalt mõningaid etendusi kui “koos mälestamise rituaale” (co-memorations) ehk teisisõnu ühise meeldetuletamise või meenutamise toiminguid.

Neid toiminguid võib vaadelda kui seisukohavõtte, kus mineviku keelt kasutatakse selleks, et öelda midagi oleviku kohta. Ent ühtlasi on need rituaalid, mis “kanoniseerivad” teatud sündmusi, muutes need pühaks või järgimist väärivaks ning andes neile ühteaegu nii ajaloolise tähtsuse kui ajaloolisuse. Nad taasloovad või taasmeenutavad ja taasmäletavad ajalugu, justkui kogudes mineviku kilde kokku uutesse mustritesse.  

 

Aastapäevad ja mineviku “natsionaliseerimine”

Mälestamisrituaalidel on pikk ajalugu. Nii oli näiteks juubel, millega tähistatakse 50 aasta möödumist, juudi komme, mille varakristlik kirik üle võttis. Seevastu olid saja aasta juubelid enne XVII sajandit üsna haruldased, ehkki on teada, et vanad egiptlased tähistasid ühte umbes aasta 1200 eKr paiku, kuna aga keiser Antonius Pius tähistas Rooma rajamise 900. aastapäeva.

Varauusaegses Euroopas pani uuele moele alguse Lutheri saja aasta juubeli tähistamine Põhja-Saksamaal 1617. aastal. Sündmus, mida sellega otsustati mälestada, oli aga kuulsusrikas 95 teesi naelutamine Wittenbergi kiriku uksele ehk seega sündmus, mis mõningate tänapäeva uurijate meelest kunagi aset ei leidnudki. Kuid lõppude lõpuks tuntakse mälestamisrituaalide puhul märksa vähem huvi selle vastu, mis tegelikult juhtus, kui selle vastu, mida inimesed usuvad või soovivad juhtunud olevat.

XVIII sajandiks olid selletaolised pidustused saanud juba tavaliseks. Tuntumate näidete seas võib nimetada Shakespeare’i kahesajanda sünniaastapäeva (1769) ning kuulsusrikka revolutsiooni sajanda (1788) ja Kolumbuse avastusretke kolmesajanda aastapäeva (1792) tähistamisega seoses aset leidnud sündmusi. Kõik need näited annavad alust oletada, et nõudlus mälestamisrituaalide järele kasvas XVIII sajandi lõpul märgatavalt.  

XIX sajandil aga peegeldasid saja aasta juubelid nähtust, mida võiks nimetada mineviku “natsionaliseerimiseks”. Seda suundumust võime täheldada ka toonases historiograafias, ajaloolistel maalidel, romaanides ja mujal. Ametlikud või poolametlikud pidustused, mis leidsid aset Ameerika Ühendriikides 1876. ja Prantsusmaal 1889. aastal, on ainult kõige tuntumad näited selle üleüldise moevoolu kohta, mis tõi endaga kaasa ka rahvuskangelaste nagu näiteks Cervantese, Galileo ja Voltaire’i saja aasta juubeli tähistamise. Rahvusteadvus rajas aluse ka selliste aastapäevade esilekerkmisele nagu 4. juuli Ameerika Ühendriikides ja 14. juuli Prantsusmaal. Seetõttu on prantsuse ajaloolane Pascal Ory tulnud lagedale mõttega, et “rohkem kui territoorium, keel, religioon või valitsemiskord, on rahvus tema mälu”.3

Mälestamisrituaalide sotsioloogiline ja antropoloogiline uurimine on nüüdseks juba enam kui pool sajandit vana. Selles valdkonnas kujunes pöördeliseks raamat pealkirjaga “Elavad ja surnud” (“The Living and the Dead”), mille 1959. aastal avaldas ameerika antropoloog W. Lloyd Warner. Enda poolt “Jänkide linnaks” ristitud paiga näitel (hiljem selgus, et tegemist oli Newburyporti linnaga Massachusettsi osariigis) esitas Warner sotsioloogilise analüüsi selle kohta, mida ta nimetas ameeriklaste sümboolseks eluks. Selleks keskendus ta kolmele mälu etendamise viisile.

Esiteks uurisid Warner ja tema abilised, millist rolli mängis Newburyporti kodanike perekonnaelus koht, mida nad kutsusid surnute linnaks, ehk teisisõnu surnuaed. Avalikku sfääri puutuvalt analüüsis nende meeskond aga nii iga-aastast mälestamispäeva (Memorial Day) kui pööras erilist tähelepanu linna 300. aastapäeva tähistamisele 1930ndatel: nende pidustuste raames leidis muuhulgas aset kostümeeritud rongkäik, mille käigus tuli etendamisele 42 ajaloolist stseeni. Raamatu sõnumi võib kokku võtta paradoksaalse tõdemusega, et mineviku mälestamise rituaalid kujutavad endast tegelikult seisukohavõtte oleviku kohta.

 

Konsensus ja konflikt

Üks laiaulatuslik küsimus, mille püstitas Warneri uurimus, puudutab konsensuse ja konflikti vahekorda kogukonnas. Mälestamisrituaalid peaksid justkui etendama üksmeelt, minevikutõlgendust, milles kõik on kokku leppinud ja mis on seotud nende ühiste vaadetega olevikule. Samamoodi nagu Bali kukevõitlus, mille tegi akadeemilises maailmas kuulsaks Clifford Geertz, esindavad nad nõnda justkui lugusid, mida iga kogukond jutustab endale iseenda kohta. Samasuguses funktsionalistlikus vaimus nagu Geertz oli ka Warner kirjeldanud “Jänkide linna” 300. aastapäeva pidustusi kui lugu sellest, “mida kollektiiv uskus ja soovis end olevat”.

Seesugune sõnastus tõstatab aga ühe liigagi ilmse probleemi, mida võib võtta kokku kolme sõnaga: kes on “nemad”? See paneb meid küsima näitlejate, selle mäluteatri dramatis personae järele. Kas tõesti pole kedagi sellest mälukogukonnast välja jäetud? Kas tõesti jutustavad kõik (rikkad ja vaesed, mehed ja naised, vanad ja noored) sama lugu? Rituaalid võivad tõepoolest kujutada endast katset saavutada üksmeelt, kutsudes samastuma minevikuga ning püüdes lõhesid ja erimeelsusi kas tühistada või eitada.

Teiselt poolt paljastavad kollektiivsed mäluetendused sageli kogukonnas haigutavaid mõrasid või isegi maalõhesid. Just sel põhjusel on uurijad leiutanud mõisted “vastumälu” ja “mälusõjad”, mis seostuvad eriti konfliktide meenutamisega. Seda illustreerivad hästi näiteks Soome ja Hispaania kodusõda – ning mõlema puhul on hiljuti uurimist leidnud just nende nn suuline ajalugu.

Sõna otseses mõttes dramaatiline näide konsensuse puudumise kohta on Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva tähistamine 1898. aastal. See sündmus asetas François Mitterrand’i valitsuse terve rea dilemmade ette. Millist revolutsiooni tähistada – kas 1789. aasta mõõdukat või 1793. aasta radikaalset revolutsiooni? Ja kas üldse korraldada pidustusi, kui küll vähemusse jäänud, ent siiski oluline osa prantslastest oli revolutsiooni vastustanud? Ehkki 1989. aastal üritas Mission du Bicentenaire nimeline korralduskomitee küll jätta muljet üleüldisest kooskõlast, organiseerisid prantsuse parempoolsed liikumise Anti-89 ning Kommunistliku Partei korraldatud “Elagu ‘89” (Vive Quatre-Vingt-Neuf) rõhutas revolutsiooni ühiskondlikke tahke märksa enam kui ametlikud pidustused.

Niisiis pakuvad 1989. aasta sündmused, millega mälestati 1789. aasta sündmusi, mitmeid eredaid näiteid probleemide kohta, mis leiavad aset pidevalt. Kuna näitlejatel olid näidendi kohta, mis (taas)esitamisele tuli, erinevad ettekujutused, siis seekord läks ettevõtmine, mida Aleida Assmann on nimetanud rahvuslikuks mäluloomeks, ametlikust seisukohast vaadatuna nurja.4 Selles peitub aga omajagu irooniatki, et need latentsed konfliktid tõi pinnale just nimelt püüdlus etendada üksmeelt.  

 

Etendus – aga stsenaarium?

Lõpetuseks tuleksin aga veel kord tagasi “etenduse” metafoori juurde. Sellised mälestamisrituaalid nagu näiteks Guy Fawkesi päev (Bonfire Night) Inglismaal ning 12. juuli ehk Boyne lahingu aastapäeva tähistamine Põhja-Iirimaal leiavad aset “laval”, teatud kindlas paigas ja ruumis. Ja mõnel juhul võib osutuda veelgi sobilikumaks nimetada neid “areeniks”. Mitmed paigad võivad äratada ellu omavahel võistlevaid mälestusi ja muutuda seeläbi kergesti lahinguväljadeks. Nii on see juhtunud Põhja-Iirimaal, kus sama ruumi – ja sama ajalugu – jagavad kaks rahvust, kelle minevikutõlgendused, vaated olevikule ja tulevikulootused omavahel võistlevad.

Kuid näitlejad? Nende etenduste põhinäitlejad kuuluvad vabatahtlike ühingutesse, mis on kollektiivsete etenduste korraldamisel sageli juhtrolli mänginud – ning seda juba keskaegsetest gildidest kuni XVII sajandil Londonis tegutsenud Rohelise Paela Klubi (Green Ribbon Club) ja tänapäeva Rio de Janeiro sambakarnevali escolas de samba’deni välja. Siiski pole lõhe publiku ja pealtvaatajate vahel kuigi lai. Paljud pealtvaatajad võtavad etendustest osa, näiteks Põhja-Iirimaa puhul marssijaid kas rünnates või kaitstes. Teravaim eristusjoon ei jookse niisiis mitte esinejate ja pealtvaatajate, vaid vahetute pealtvaatajate, kes on laval kohal, ning eemalviibivate pealtvaatajate vahel, kes jälgivad sündmusi televisiooni ja järgmise päeva lehtedes ilmunud fotode vahendusel. Kuid isegi viimaste mälestused reaktiveeruvad ja formeeruvad selle vahendusel, mida nad ekraanil näevad.

Ent kas nendel etendustel on olemas stsenaarium või mitte? On, kuna näiteks Põhja-Iirimaal sisaldavad need hulga korduvaid elemente ja neis osalejadki etendavad ühtlasi oma mäletusi mineviku etendustest. Ja ei ole, kuna seal jääb alati ruumi improvisatsioonile; rääkimata sellest, et etendus võib minna “valesti” – kukkuda välja teistsugune, kui oodati.

Lavastajat nendel etendustel ei ole ja isegi samas sündmuses osalevate näitlejate eesmärgid võivad mõneti erineda. Nagu öeldud, siis varem oli tavaks uurida mälestamisrituaale nagu ka kõiki teisi pidustusi kui üksmeele etendusi, nagu seda tegid ka Warner ja Geertz. Viimase põlvkonna ajaloolased ja samuti antropoloogid on aga otse vastupidiselt pööranud tähelepanu ennekõike mitmehäälsusele, heteroglossiale, kui kasutada Mihhail Bahtini poolt käibele toodud mõistet, ning “samal” etendusel osalenute tõlgendustes avalduvatele vastuoludele.5

Ometigi võib ka kõike muud unustav süvenemine mis tahes etendusega kaasnevasse häälte paljususse lasta meil jätta kahe silma vahele midagi olulist. Seega peaksime Mihhail Bahtinilt laenama lisaks heteroglossia mõistele ka dialoogi mõiste. Nii näiteks leiab Põhja-Iirimaa katoliiklaste ja protestantide vahel nii nende etendustel kui igapäevaelus aset dialoog. Seda võib kirjeldada küll kurtide dialoogina, mis võiks pärineda mõnest Harold Pinteri näidendist, kuid see on siiski üks teatud laadi dialoog. Asja tuum peitub selles, et katoliiklased ja protestandid reageerivad teineteise etendustele – seda nii imitatsiooni ja adaptatsiooni kui ka vägivalla kaudu. Nad on lahutamatud nagu Siiami kaksikud ja määratlevad oma identiteedi omavahel vastandudes. Ning need kaks rahvust jagavad ühist mütologiseeritud minevikku, isegi kui ühe mineviku rekonstruktsioon kujutab endast teise oma negatiivkujutist, kus kangelased ja lurjused on kohad vahetanud. Iga-aastased etendused aga toovad need igapäevaelus latentsed, kuid omavahel võistlevad kujutlused nähtavale ja avavad taas vanad haavad. Need on mälusõdade dramatiseeringud, mis leiavad aset ka mitmel pool mujal. Ja nad on lavalaudadeks mälestustele konfliktidest – mis on ühtlasi ka mälukonfliktid.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht