Mina ja minatus ida ja lääne filosoofias

Vivian Bohl

Millest üldse kõneldakse, kui kõneldakse minast? Kas see miski, mida tähistatakse mõistega „mina”, ka tegelikult eksisteerib? Self, No Self? Perspectives from Analytical, Phenomenological, and Indian Traditions. Toimetanud Mark Siderits, Evan Thompson, Dan Zahavi. Oxford University Press, 2011. Lääne filosoofia suhestab end harva teiste mõttetraditsioonidega ning veel haruldasemad on püüded nendega võrdväärsesse dialoogi astuda. On ju lääne filosoofia ise viimase sajandi vältel voolanud kahes eraldi sängis, jagunenuna analüütiliseks ja kontinentaalseks tiivaks. Vastastikune ignoreerimine hakkab alles nüüd tasapisi järele andma ning hiljukesi võib kuulda katsetest mõlema traditsiooni esindajad ühise laua taha või ühiste kaante vahele meelitada. Lääne akadeemilises maailmas üles kasvanud filosoof ei tea aga enamasti suurt midagi teiste kultuuritraditsioonide mõttevaramust. Lääne ülikoolides mõistagi uuritakse ka ida mõttelugu, kuid seda tehakse harilikult religioossest, kultuurilisest või lingvistilisest aspektist. Eks võõrale mõttetraditsioonile ligipääsemiseks tulebki esmalt ületada kultuuriajalooline ja keeleline barjäär; see aga tähendab enamasti seda, et läänes tegelevad ida filosoofiaga asjatundjad, kel omakorda jääb vajaka süstemaatilisest teadmisest lääne filosoofia vallas. Seda märkimisväärsem on eelmisel aastal ilmunud artiklikogumik „Mina või minatus?”, mis sisaldab süvitsi minevaid käsitlusi „minast” (self), lähtuvalt neljast mõttetraditsioonist. Esindatud on lääne kontinentaalne filosoofia (fenomenoloogia), analüütiline vaimufilosoofia, India hinduistlik advaita-vedaanta traditsioon ning budistlik filosoofia. Põhjust sellest kogumikust kirjutamiseks leidub küllaga. Kõigepealt paneb muidugi kogumiku teema – kas on olemas midagi, mida tähistada mõistega „mina”? – meist ilmselt igaühe kõrvu kikitama. Kuid lisaks – tänu kogumiku olemasolule sai teoks pretsedent, kohtumiste sari, mis koondas läinud semestriks Tartu ülikooli Lossi tänava auditoorimisse kodumaised analüütilise filosoofia, fenomenoloogia ning india mõtteloo tundjad ja -huvilised. Kohtumised said teoks Analüütilise Filosoofia Seminari (AFS) ja Eesti-Tiibeti Kultuuriseltsi (ETKS) koostöös. Aluseks võtsime lihtsa seminaride formaadi: igal kohtumisel tutvustas mõni asjaosalistest üht raamatu peatükki, mille üle asusime ühiselt arutlema. Mõnele peatükile kulus kohtumisi kaks või rohkem. Paar esimest sessiooni pühendasime aga sissejuhatavatele loengutele. ETKSi esimehe Laur Järve ettekanne andis ajaloolise ülevaate india filosoofia peavooludest, see sai kompassiks, milleta olnuks orienteerumine võõral maastikul võhikule keeruline. Mina omakorda püüdsin hakatuseks pakkuda üldisemat sorti ülevaadet mina ja teadvuse problemaatikast tänapäeva lääne filosoofia vaatevinklist.

Pean tunnistama, et veennud suve lõpul AFSi eestvedajaid tegema koostööd ETKSiga ja kulutama tervet semestrit raamatule „Mina või minatus?”, valdas mind omamoodi ambivalentne ootusärevus. Manasin enesele murelikke kujutluspilte sellest, kuidas mõni ekspressiivsem „vanadest” AFSis osalejatest tõuseb esimese kohtumise lõpus ning küsib: „Mis jama see on?”. Mis siis, kui keegi ei ilmugi kohale või kui osalejate arv kiiresti kokku kuivab? Midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi – olin meeldivalt üllatunud rohkest osavõtust ja inspireerivast õhkkonnast, mis saatis kogu kohtumiste sarja. Peagi seadis end sisse ka harjumus väisata pärast auditooriumis istumist mõnd seni külastamata kohvikut, et jätkata arutelu vähem formaalses vormis. Mina-seminarid on selleks korraks lõppenud ning Tartu südalinna kohvikutele on ühiselt ring peale tehtud. Mina aga kasutan võimalust, et kirjutada kogumikust teistelegi, kellele see võiks huvi pakkuda. Või, oot-oot, milline „mina”? Aga me kohe jõuame selle küsimuseni.

Kogumik „Mina või minatus?” kasvas välja kohtumistest (2008. a Columbia ülikoolis ning 2009. a Kopenhaageni ülikoolis) filosoofide vahel, kelle juured on erinevates traditsioonides, kuid keda ühendab huvi mina ja teadvusega seonduvate küsimuste vastu. Tegemist ei ole pelgalt samade kaante vahele kõrvuti seatud erinevate käsitlustega, vaid teos moodustab sisuliselt läbi põimitud terviku, millesse toimetajate Mark Sideritsi, Evan Thompsoni ja Dan Zahavi kirjutatud sissejuhatus on heaks teejuhiks.

Raamat koosneb üheteistkümnest artiklist, mille autorid on näinud vaeva, et ühelt poolt hoiduda eri traditsioone ühele liistule tõmbamast; seejuures on püütud luua ühendav teoreetiline raamistik nägemaks, kuidas eri traditsioonid mina-teemasse puutuvalt üksteisega suhestuvad. Sellise raamistiku olemasolu on omavaheliseks dialoogiks hädavajalik, ühtlasi kätkeb see aga ohtu suruda traditsioonilised käsitlused liiga moodsasse mõistestikku. Filosoofid on ohust teadlikud, hoiatades lugejat ette, et traditsiooniliste hinduistlike (advaita vedaanta) ja budistlike (abhidharma, joogatšaara, madhjamaka jne) seisukohtade esitused on kõigest võimalikud tõlgendused, mis ei pretendeeri absoluutsele autentsusele.

Eelnimetatud raamistikus tõusevad esile omavahelised lõikumispunktid, küsimused, mis läbivad kogu raamatut: millest üldse kõneldakse, kui kõneldakse minast? Kas see miski, mida tähistatakse mõistega „mina”, ka tegelikult eksisteerib? Kuidas seletada meile kõigile tuttavat mina-tunnet – tunnet, et ma eksisteerin? Kas teadvus on alati ühtlasi ka teadlik oma teadlik olemisest, on alati ühtlasi enese-teadvus? Kui on, siis kas eneseteadvus on tõend mina olemasolu kohta? Kuidas on omavahel seotud kogemuse subjektiivne iseloom ja minasus?

Paks ja õhuke mina

Alustame küsimustest mina-mõiste tähenduse ning mina olemasolu kohta. Viimane on esimesest lahutamatu: mina olemasolu või olematuse tunnistamine ripub ära sellest, millist mina-mõistet silmas peetakse. Traditsiooniliselt on nii idas kui läänes olnud kasutusel nn „paks” minamõiste (thick notion of self), mis tähistab püsivat vaimset substantsi. Selline mina on midagi surematu hinge taolist: olles lahutatav nii kehast kui kogemustest, on mina see, kes ma lõppkokkuvõttes tegelikult olen – keegi, kes mõtleb, kogeb, otsustab. Mina seob erinevad kogemused üheks vooluks ning võimaldab mul end tunda ühe ja sama isikuna läbi elu: ma olen see, kellel on keha ja kelle kogemused pidevalt vahelduvad, kuid kes ometi on midagi enamat kui keha ja kogemuste vool. Nõnda kipuvad inimesed end mõistma. Pangem aga tähele: kogumikus ei leidu ühtegi käsitlust, mis kaitseks säärast substantsiaalset minakontseptsiooni. Siinkohal pole võimalik loetleda arvukaid argumente minasubstantsi olemasolu vastu, kuid ehk lepite teadmisega, et tänapäeva filosoofias ei ole substantsiaalse mina kontseptsioon kuigi menukas.

Kui eelkirjeldatud minasubstantsi ei eksisteeri, millest siis üldse rääkida? Laias laastus jääb kaks võimalust: rääkida minast teistsuguses, „õhemas”, tähenduses või asuda minatuse pooldajate leeri. Ühel või teisel moel määratletud õhukese mina olemasolus püüavad lugejat veenda nt Dan Zahavi, Matthew MacKenzie ja Galen Strawson. Õhukese mina-mõiste idee seisneb laias laastus selles, et kuigi eitatakse mina olemasolu metafüüsiliselt iseseisva entiteedina, väidetakse, et leidub siiski miski, mida võib õigusega minaks nimetada. Zahavi meelest on selleks miskiks kogemusse vältimatult kätketud esimese isiku perspektiiv: mina on kogemuse püsiv aspekt, meie teadvuse struktuuri osa, mitte miski, mida saab kogemuste voolust eraldada. Galen Strawsoni (kelle stiil on eksimatult äratuntav igaühele, kes on sellega kokku puutunud) õhukese mina mõiste on aga sootuks erinev. Briti filosoofi käsitluses koosneb meie teadvuse vool hetkelistest episoodidest, millest igaühte saab nimetada hetkeliseks minaks. Strawsoni seisukoht on minateoreetikute seas haruldane. See mõjub omamoodi vabastavalt (ma olen igal hetkel uus!), kuid tõstatab ka palju uusi küsimusi, nt küsimuse nende siginevate ja kuhtuvate minade omavahelise suhte kohta.

Pole üllatav, et mina olemasolu illusoorsuses püüavad lugejat veenda budismist lähtuvad autorid, nt Miri Albahari, Georges Dreyfus ja Mark Siderits. Kogumikus on esindatud ka mittebudistlikud minatuse-vaate kaitsjad, kes teevad seda puhtteoreetilistel kaalutlustel (Joel Krueger). Enamasti vastandavad minatuse positsiooni kaitsjad end substantsiaalsele minakäsitlusele. See loob olukorra, kus vaidlus õhukese mina ja minatuse kaitsjate vahel tundub peaasjalikult taanduvat terminoloogiliseks lahkarvamuseks: nt nii Albahari kui Zahavi on ühel nõul mina-substantsi mitteeksisteerimise suhtes. Mõlemad on ka veendunud esimese isiku perspektiivi ehk kogemuse subjektiivse iseloomu olemasolus, erinevus on selles, et Zahavi arvates piisab subjektiivsusest õhukese mina postuleerimiseks, Albahari meelest aga mitte. Pelgalt terminoloogilise vastuolu mulje on siiski pindmine: lähemal uurimisel kooruvad välja autoreid ajendavad metafüüsilised ja pragmaatilised kaalutlused, mistõttu muutub oluliseks laiem taust, millelt iga autori käsitlus lähtub. Huvitav on, miks ja kuidas iga autor oma positsiooni kaitseb ning kuidas mina-küsimust seostatakse teiste filosoofiliste probleemidega, näiteks teadvuse ja eneseteadvuse küsimustega.

Kas teadvus on ühtlasi eneseteadvus?

Fenomenoloogid on traditsiooniliselt kaitsnud nn teadvuse refleksiivsuse ehk eelreflektiivse eneseteadvuse teesi, millele leidub vaste ka india filosoofias (nn svaprakāśa ehk ennastvalgustavuse vaade). Selle järgi on objektile suunatud teadvus alati ühtaegu ka endale suunatud. Kujutlegem näiteks minu praegust situatsiooni: ma istun kirjutuslaua taga ning põrnitsen arvutiekraanile laotunud poolikut artiklit. Olles teadlik arvutiekraanil nähtavast, olen ma refleksiivsuse teesi kohaselt aga ühtlasi vaikivalt teadlik ka sellest, et ma olen teadlik arvutiekraanil nähtavast: teadvus on refleksiivne, enesekohane.

Pangem tähele, et jutt ei käi reflekteerimisest. Ma võin aeg-ajalt reflekteerida oma teadvuse sisu üle, nt mõelda oma mõtetest, kuid reeglina (mõned hullunud filosoofid välja arvatud) me ei reflekteeri lakkamatult. Mida enam oleme tegevusse süüvinud, seda enam oleme sellele keskendunud ning seda vähem me reflekteerime iseenda või oma antud hetke tegevuse üle. Minu tegevuse õnnestumiseks on lausa hädavajalik hoiduda reflekteerimast, kuid refleksiivsuse teesi kohaselt iseloomustab kõiki kogemusi fundamentaalsem implitsiitne eneseteadvus. Refleksiivsuse teesi eitajad (india filosoofias vastavalt paraprakāśa ehk teistvalgustavuse vaate pooldajad) väidavad seevastu, et eneseteadvus tärkab üksnes reflekteerides. Üks ja sama teadvusakt ei saa olla korraga suunatud objektile ning iseendale, mistõttu eeldab eneseteadvus kahte erinevat teadvusakti: ühte, mis on suunatud objektile, ja teist, mis on suunatud esimesele teadvusaktile. India filosoofias selgitatakse neid kahte positsiooni erinevate metafooride abil: ennastvalgustavuse vaade toetub lambi metafoorile (lamp, mis valgustab ümbrust, valgustab ühtlasi ka iseennast), samal ajal kui teistvalgustavuse vaade apelleerib noa-metafoorile (nuga ei saa iseennast lõigata).

Mind ei olegi?

Minatuse vaade on lääne filosoofia ajaloos esindatud nn kimbuteooriana (John Locke, David Hume), mille kohaselt see, mida subjektiks peetakse, pole enamat kui kimp erinevaid kogemusi ja nendevahelisi suhteid – pole kedagi, kes kogemusi omaks. Sarnasele vaatele leidub praegugi kaitsjaid, näiteks Briti filosoof Derek Parfit. Võiks arvata, et budistlik minatuse vaade on midagi kimbuteooriaga sarnast. Kimbuteoorial on aga üks viga: see ei suuda seletada kogemuste püsivat omadust olla kogetud esimese isiku perspektiivist. Kui kogemused piltlikult võttes lihtsalt hõljuksid iseseisvalt ringi, kuulumata kellelegi, siis oleks keeruline seletada, miks me vähimagi kõhkluseta omistame teatud sorti kogemused iseendale. Viimast nimetatakse filosoofias ka loheväljendiga immuunsus väärtuvastamise tõttu eksimise vastu (immunity to error through misidentification). Oleks kaunikesti veider, kui me, olles tabanud mõne kogemuse (nt kuuma-aistingu), peaksime pead murdma, kelle kogemusega on tegu (on see mina või keegi teine, kes praegu tunneb kõrvetust?). Šveitsi budoloog Georges Dreyfus (muide, tegu on esimese läänlasega, kes omandas geše tiitli – Tiibeti skolastilise traditsiooni kõrgeima akadeemilise kraadi) püüab oma artiklis lugejat veenda, et minatuse vaade ei pea tingimata tooma kaasa impersonaalset kimbuteooriat. Ta näitab, et budism ei pruugi ignoreerida kogemuse subjektiivset iseloomu ja kaitseb budistlikust vaatevinklist teesi, et teadvus on küll refleksiivne, kuid sellegipoolest omanikuta.

Kanada filosoof Evan Thompson vaagib nn mäluargumenti, mille kohaselt me peame olema kogemustest refleksiivselt teadlikud, kuna me ei mäleta mitte üksnes möödunud kogemusi, vaid mäletame kogemusi alati enda omadena, vastasel juhul poleks tegemist mäletamisega. Kuna mäletada saab vaid seda, mida on eelnevalt kogetud, peab minule-kuuluvus olema kätketud juba algsesse kogemise faasi.

Keelefilosoofia huvilistele võiks erilist huvi pakkuda Jonardon Ganeri artikkel väljendi „mina” kasutusest, autor võngub siin sujuvalt tänapäeva analüütilise filosoofia ning joogatšaara vaadete vahel. Traditsiooniliselt on joogatšaara koolkonnas väidetud, et väljend „mina” ei osuta millelegi, kuna mingit mina ei eksisteeri. Et selline argument paika peaks, tuleb lisaks mõistagi näidata, et mina olemasolu on illusioon. Ganeri lahendus on teine. Ta väidab, et „mina” ei osuta millelegi, kuna see lihtsalt ei ole osutav sõna.

Kogumiku viimase artikli autor uurib ainsana refleksiivsuse eitamise võimalikkust, käsitledes Buddhasid täiuslike automaatidena, kel puudub esimese isiku perspektiiv, kuid kes (tänu sellele?) on vabad kannatusest. Ma loodan, et Mark Sideritsi käsitlus osutub ekslikuks, sest kui esimese isiku perspektiivi kaotamine on kannatustest vabanemise tingimuseks, siis ma eelistaksin pigem sansaara-rattas edasi ringelda: kui puudub esimese isiku perspektiiv, siis puudub küll kannatus, kuid ühtlasi puudub kogemus sellest nirvaanalikust seisundist.

Universaalne mina vs. minatus

Universaalse ja kõikehõlmava mina (aatman ja brahman on üks) kontseptsiooni kaitsevad hinduistlikust advaita (a-dvaita – mitteteisesus ehk „pole midagi teist peale Mina”) vaatepunktist lähtuvalt Viinis töötav Wolfgang Fasching ning India filosoofia professor Lancasteri ülikoolis Chakravarthi Ram-Prasad. Pean tunnistama, et mulle olid need tekstid kõva pähkel pureda, kuna kõnealune kogumik osutus mu esimeseks tõsisemaks kokkupuuteks hinduistliku filosoofiaga. Advaita koolkond jagab budismiga eeldust, et meie tavaline minatunne on ekslik. Kumbki jõuab aga diametraalselt erinevale tulemusele. Budismis väidetakse, et mina-mõiste on pelgalt praktiline viis viidata psühhofüüsiliste sündmuste paljususele: eksimus seisneb selles, et me peame olemasolevaks midagi, mis lähema analüüsi käigus laguneb koost. Advaita järgi on eksimus vastupidine: me eristame ennast paljudest teistest minadest, kuid ülimas mõttes eksisteerib vaid üks – Mina.

Aga keha?

Kogumikku lugedes vaevas mind aeg-ajalt küsimus: kuhu on jäänud keha? Abstraktsed arutlused teadvuse ja minasuse suhte üle on küll kaasakiskuvad, kuid neist oleks justkui midagi olulist puudu. Kas ei samasta me end sageli eeskätt oma kehaga – selle elava organismiga, kes meile peeglist vastu vaatab? Esimese isiku perspektiivgi on ju vältimatult ihuline: ma kogen maailma vastavalt sellele, kuidas mu keha selles antud hetkel paikneb. Ainus autor, kes kogumikus kehalisusele tähelepanu pöörab, on Matthew MacKenzie Colorado ülikoolist.

Tema artikkel on segu madhjamaka tühjusefilosoofiast ning enaktivismist. Enaktivism on vaade, mille kohaselt tunnetus on lahutamatu tegevusest ning keskkonnast. MacKenzie kaitseb seejuures ühtlasi emergentismi: positsiooni, mille kohaselt keerukate süsteemide, näiteks inimorganismide, käitumine pole taandatav nende osade omadustele. MacKenzie’ järgi iseloomustab isikuid küll budistlikus mõttes tühjus (sanskriti keeles śūnyatā) – me koosneme teataval viisil organiseeritud psühhofüüsilistest elementidest, olemata midagi ontoloogiliselt iseseisvat –, ometi moodustavad need elemendid terviksüsteemi, mida valdab minatunne ning mis tegutseb sellest minatundest lähtuvalt. Et isiku käitumist ei saa seletada tema koostisosadeks olevate elementide kaudu, leiab MacKenzie, et „mina” kui psühhofüüsilist tervikut tuleks pidada küll tühjaks, kuid tegelikuks.

Läbivalt sarnaste probleemide kõrval tuleks kogumikku lugedes silmas pidada ka mõttetraditsioonide erinevusi. India kontekstis algab mina-uurimine nentimisega, et minatunne on kannatuste allikaks. Nimelt on igaühel endaga äärmiselt tihe emotsionaalne suhe. Kui miski meie mina ohustab, siis me elame läbi piinarikkaid meeleseisundeid: hirmu, viha, kadedust jne. India käsitluste eesmärgiks pole üksnes intellektuaalselt vettpidav teooria, vaid ka rakendatav praktika: mõtisklemine minasuse üle on üks viis minasse klammerdumisest vabanemiseks. Lääne analüütiline vaimufilosoofia taotleb eeskätt filigraanset mõistelist ja argumentatiivset selgust, kuid jääb mõnevõrra kuivaks, võttes vahel teoreetilise nokitsemise kuju, mil pole filosoofi isikliku kogemusega otsest seost. Võib-olla just seetõttu iseloomustab seda aga omamoodi suurem objektiivsus. Fenomenoloogile on kogemusega kontaktis olemine olulisem, kuid eesmärgiks on kogemuse struktuuri kirjeldada, mitte oma isiklikku kogemust transformeerida. Eemalt kaedes on ilmne, et need erinevad pürgimused ning kasutatavad meetodid saavad üksteist vastastikku täiendada.

Ma loodan, et kõnealune kogumik ning Tartus selle üle toimunud arutelu ei jää viimasteks õnnestunud näideteks dialoogist filosoofiliste traditsioonide vahel, nõnda et mitte-lääne mõttetraditsioonide teadvustamine „päris” (ehk lääne) filosoofia poolt on ajapikku süvenev suundumus. Kes teab, ehk käsitletakse näiteks saja aasta pärast filosoofia õpikuis klassikalist india filosoofiat umbes samal moel nagu praegu käsitletakse vana-kreeka filosoofiat. Ning ehk leiame siis ida kultuuriloo õpikutest ka viiteid lääne filosoofiale. „Mina või minatus?” on hea näide, kuidas erinevad mõttetraditsioonid saavad teineteist rikastada ning on kiiduväärt kaaslaseks igale filosoofiliste minakäsitluste huvilisele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht