Millisest kriisist me räägime?

Toivo Maimets, Tartu ülikooli professor, haridus- ja teadusminister aastatel 2003–2005

Riigikontrolör Mihkel Oviir avaldas 26. märtsi Sirbis mõtteid toppama jäänud haridusreformi kaitseks ja väitis, et poolik rehkendus tuleb lõpuni teha. Tema seisukohaga tuleb igati nõustuda. Ent põhilisena kõlama jäänud argument – reformi on vaja, sest lapsi jääb vähemaks – on ise probleemne. Esiteks on see argumendina suhteliselt teisejärguline ja lubab takkapihta valla- ja linnapoliitikutel üsna lihtsasti vastu vaielda. Jah, näete, objektiivsed asjaolud on väga rasked, aga me ikkagi suudame raskusi trotsides oma gümnaasiumi alles hoida! Valige meid! Lisaks sellele tuleb neil kohalikel poliitikutel muretseda ka tööhõive  ja valla maksulaekumiste pärast ja kui valla põhiline raha tulebki haridusest, siis tundub kulukas koolipidamine vähem halb kui maksutuluta jäämine.

Minu arvates väljendub meie hariduse suurim probleem – ja sestap ka selge reformivajadus – meie tänases ligi sajas tuhandes töötus. See näitab, et juba aastaid ei ole meie haridussüsteem taganud kõigile selliseid oskusi ja teadmisi, mida vajab tänane majandus ning mis lubavad toime tulla. Meil on tekkinud komme põhjendada kõiki oma probleeme ülamaailmse majanduskriisiga. Selline fatalistlik põhjendus sisaldab  väidet, et süüdlasi tuleb otsida kusagilt mujalt, aga ka veendumust, et nii nagu see kriis läänetuulega ühel päeval tuli, nii ta ka ära läheb ja ega meil siin polegi midagi teha. Vabandust, millisest majanduskriisist ikkagi räägitakse? Maailma suurimail riikidel, näiteks Hiinal, Austraalial, Indial ei ole olnud mingit majanduskriisi ja nende majandus on, vastupidi, viimastel aastatel üha kasvanud. Üha rohkem on vaja ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Meie tegelik kriis oli siis, kui iga ehitusmees, kes vähegi labidat käes suutis hoida küsis kuupalgaks joonelt kakskümmend tuhat kätte. Siis, kui kümned  „eraülikoolid” valmistasid ette lugematut hulka äri- ja muid juhte olematu majanduse juhtimiseks. Ja kui selle tegevuse kriitikuid peeti üldiselt kas ühe ülikooli kitsaste huvide eest väljas olijateks või siis muidu veidrikeks, kes lihtsalt liberaalsest turumajandusest sotti ei saa. Mulle meenub mõne aasta tagusest ajast üks keskkool, kus ühel aastal oli 12 lõpetajat. Aga mitte see ei olnud suur probleem, et neid õpilasi nii vähe oli, vaid see, et kaks kolmandikku neist kukkus riigieksamitel läbi. Emad olid kolm aastat lapsi igal hommikul keskkooli saatnud, uskudes, et sellest on lastele  palju kasu. Õpetajad olid kolm aastat palka saanud. Viimaste kommentaar oli, muide, et „ah, nad olidki nii laisad ja rumalad õpilased”.

Mida siis need lapsed nüüd ilma mingite kutseoskuste ja diplomita tegema pidid hakkama? Tõsi, tänaseks on seal keskkooliaste likvideeritud, ent selles aastatepikkuses omavalitsuse kangelaslikus „võitluses” kooli allesjäämise eest maksti paljude laste tuleviku hinnaga. Sedasama näeme me täna mitmetes Eesti paikades. Meie saja tuhande töötu probleem on see, et neil ei ole vajalikke teadmisi ja oskusi, et tänases ja eriti homses maailmas  hakkama saada. Seda veel hiljuti end „ehitajaks” nimetanud asjameest ei ole lihtsalt kellelgi vaja. Vähene keeleoskus ei võimalda otsida tööd mujal Euroopa ühisel tööturul ega isegi mitte aru saada võõrkeelsetest projektidest ja tööjuhenditest. Vähese arusaamise tõttu matemaatikast ja loodusteadustest ei ole võimalik ka efektiivne ümberõpe. Ja siit tuleb kurb järeldus: see töötute arv ei vähenegi märgatavalt, ei lähemal ega kaugemal ajal. Need inimesed on haridussüsteemi ohvrid. See oli aga kujundatud hoopis teistsuguse ühiskonna jaoks, ent meie kangelaslikud poliitikud on otsustavalt  juba kakskümmend aastat seda reformimast keeldunud. Ikka ja jälle võib kuulda poliitikute „töövõitudest” (ning muidugi on neil poliitikutel ka konkreetsed nimed), kes järjekordse rumala haridusreformi on põhja lasknud, kuigi ise mitte midagi mõistlikumat ei ole suutnud asemele pakkuda. Selliste valla- ja riigipoliitikute „töö” tulemus väljendub järgmistelgi aastatel kümnete tuhandete töötutena.