Millest räägib punane särgike

Mart Helme

Asi pole niivõrd fašismis või kommunismis, kuivõrd rahva solvatud õiglustundes. Itaalia omaaegse diktaatori Mussolini pooldajaid kutsuti mustsärklasteks. Hiina diktaatorist presidendi Chiang Kai-shi pooldajaid kutsuti sinisärklasteks. Meil Eestis on nüüd päevakorral punasärgid. Näibki siis nii, et särk on olnud poliitikas läbi aegade märgiline nähtus.

Eesti punane ja Mussolini must särk ei ole paraku tähenduslikkuselt kõrvutatavad. Kui Mussolini või Chiangi särgikandjad rõhutasid ühise elemendi kaudu oma lojaalsust ja identiteeti, siis Eesti punane särk on eelkõige protestisümbol. Ja siinkohal lähebki Eesti juhtum keeruliseks.

Särgiskandaali käigus seni esitatud tõlgendused kuuluvad lihtsustuste valda. Tõepoolest, oleme oma lähiajaloos veel sedavõrd tugevasti kinni, et punane särk, veel enam aga sellel ilutsev tekst “Kommarid ahju!”, toodud nimedest kõnelemata, viitavad üheselt väga paljude eestlaste ikka veel püsivale allergiale Moskva omaaegse venestamispoliitika ja kohalike kollaborantide sahkerdamise suhtes.

Muide, tähelepanuväärne on ka see demagoogiline reaktsioon, millega solvatud enda kaitseks välja astuvad. Kasutades ära fašismi ja natsismiga seotud poliitilise korrektsuse paradigmat ja nimetatud nähtuste globaalset demoniseeritust, tõlgendavad nad ahjuajamist silmapilk koonduslaagrite ja gaasiahjude võtmes, unustades, et just kommunistid olid Vladimir Uljanovi juhtimisel hakanud organiseerima koonduslaagreid ammu enne seda, kui  maailm Adolf Hitlerist kuulnudki oli. (Tõsi, gaasiahjudeni Nõukogude  Liidus ei jõutud, kuigi hukkunute üldarvult trumpas natsi-Saksamaa Nõukogude Liidu ikkagi üle.)

Paraku. Fašismi ja natsismiga on meil üldse veidrad lood. Kui Lihula sammas maha võeti, tõstsid valitsuse liikmed ja nende suuvoodrid – paljud neist sealhulgas endised kommunistid – samuti kisa just selle pärast, et tegemist on natsistlikku sümboolikat esitava mälestusmärgiga, mis annab alust eestlaste süüdistamiseks fašismis. Samuti on meil valitsus läbi aegade tõrjuvalt suhtunud Teises maailmasõjas Saksa mundris sõdinud meeste ettevõtmistesse. Ikka sellesama fašismitondi kartuses. Fašismisüüdistuse pärast ei julgeta puudutada ka pronkssõdurit. See foobia on paisunud koguni nii suureks, et kohati näib mulle, nagu elaksin taas 1950. aastates oma lapsepõlves, mil tollast poliitkorrektsust sajaprotsendiliselt mitte järginut võis tabada süüdistus “fašist” ning eesti lapsi kividega loopivad vene patsaanid kostitasid neid tavapäraselt tiitliga “kuratiki fašistõ”.

 

Põhjused on sügavamal

 

Ometi on punasärkide juhtumi puhul niihästi  kommunism kui ka fašism eeskätt mineviku retsidiividena päritud suupärased terminid, mille taga on nende protestiplaguna selgatõmbamise sügavamad põhjused.

Sest tegelikult ei löö inimesed Eestis anno 2005 “tagant üles” stalinismi või hitlerismi vastu. See, mis inimesi üha rohkem marru ajab või poliitilisse apaatiasse surub, on midagi hoopis olemuslikumat. Selleks on demokraatliku ühiskonnakorralduse kriis. Ja kahjuks mitte üksnes Eestis.

Milles see kriis siis väljendub? Lühidalt: demokraatia imiteerimises. Pealtnäha on meil ju kõik korras. Ametlikult kehtib meil valitsuse, parlamendi ja sõltumatu kohtu näol võimude lahususe printsiip, meil on vabad valimised, meil on sõltumatu ajakirjandus, meil on hulk parteisid jne.

Aga tegelikult? Tegelikult on meil viimase viieteistkümne aastaga välja kujunenud see, mille Oskar Loorits omal ajal ristis kambakraatiaks. Mis puutub vabadesse valimistesse, siis seegi on poolenisti imitatsioon, kuna kehtiva valimisseaduse kohaselt osutuvad valituks ikka need, kes kõikide erakondade juures eksisteerivate tagatubade poolt  nimekirjades vastavale positsioonile seatakse. Seejuures arvestatakse alati ka (mitteametlike) rahastajate arvamusega.

Ja siin jõuamegi taas punase särgini. See, mille vastu inimesed punasärki selga pannes protesteerivad ja mis inimestes Eestis laiemaltki tülgastust tekitab, ongi need seadusandluse auke kasutavad manipulatsioonid, mida just endised kommunistid kõige agaramalt kasutanud on, et ennast võimu juurde tagasi manööverdada. Siinkohal ütleksid “endised” uhkelt vastu, et ju nad siis ongi tegijad, kui oskasid pumba juures olla nii N Liidu päevil kui nüüd. Ei, lugupeetud seltsimehed, te polnud tegijad ei siis ega ole tegijad ka nüüd. Omal ajal olite te Moskva sõnakuulelikud vasallid, nüüd olete te rahajõmmide sõnakuulelikud vasallid. Mis teid aga eriti selgelt esile tõstab, on teie täielik põhimõttelagedus ja künism. Nagu ütles mulle hiljuti üks kirikuõpetaja: kui praegu oleks karjääri ja rahategemise eeltingimuseks olla vaga kristlane, siis oleksid meie kirikud valitsuse ja riigikogu liikmeid täis. 

Lõppev nädal andis veel ühe näite meie poliitika  põhimõttelagedusest ja küünilisusest. Jutt on Keskerakonda meenutavatest kohukestest ja Rahvaliidule viitavatest rukkililledest. Peab olema täiesti moraalitu, et hääletada valimisreklaamide vastu ning seejärel kasutada kõveraid teid omaenda otsusest möödahiilimiseks. Ent demokraatia proovikiviks antud küsimuses saab hoopis see, kuidas reageerivad sellele rikkumisele riigi sõltumatud võimuharud õiguskaitses. Inimeste õiglustunne eeldab, et niisuguse rikkumisega hakkama saanud erakonnad eemaldataks valimistelt. See oleks erakondadele ka tõeline, mitte mängukaristus, mis muu hulgas aitaks kaasa meie erakondades võimutsevate tagatubade võimu nõrgestamisele. Kahjuks võib ennustada, et äärmisel juhul määratakse petturlikele erakondadele vaid tühine rahatrahv, mille erakonnad maksavad ära riigi eraldatud toetustest. Ehk siis meie kõigi taskust.

Ja taas lisandub üks tilgake karikasse, mis kannab nime Lihula ja mis ei sisalda tegelikult mitte kokteili fašismist ja kommunismist, vaid rahva solvatud õiglustunde kibedat sappi. Erinevalt oma valitsejatest tajub rahvas, et demokraatia imiteerimise alternatiivideks on kas tõeline demokraatia või siis totalitarism.

Ja sellest, mitte gaasiahjudest kõneleb meile ka punane särgike.