Millal tähistada Eesti riigi juubelit?

Hent Kalmo

Ühest vanast ja visast vaidlusest Mahalaskmisstseen režissöör Hardi Volmeri filmist “Oma Maapäev”.

Järgmise aasta veebruaris tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Veebruaris tehakse seda muidugi seetõttu, et Eesti riigi sünnikuupäevaks loetakse üldiselt 24. veebruari, mil Päästekomitee avaldas „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” ja kuulutas välja iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi. 24. veebruari tunnistab ka praegu jõus olev seadus ametlikuks iseseisvuspäevaks1. Seetõttu on ehk paljudele üllatus, et juristid ja ajaloolased on selle kuupäeva tähenduse uue riigi sündimise päevana ikka ja jälle kahtluse alla seadnud. Ehkki kuupäevakandidaate on mitu, väidetakse enamasti, et Eesti Vabariik sündis juba kolm kuud varem, 28. novembril 1917. aastal. Sellel päeval kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli sama aasta suvel valituna 14. (1.) juulil kokku tulnud, enese kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Kõrgeim võim kuuluvat aga teatavasti ainult riigile.

 

„Ajalooline silmapilk Eesti poliitilise isemääramise loos”Mõtet, et Eesti riik saavutas „täieliku poliitilise iseseisvuse” 28. novembril 1917, kuulutasid värsked diplomaatilised esindajad maailmale juba järgmise aasta alguses, seega veel enne veebruarimanifesti avaldamist2. Laiemat tähelepanu (ja meelepaha) kutsus see väide aga esile iseseisvuse 10. aastapäeva paiku, kui jurist Eugen Maddison esitas selle kasuks hulga veenvaid argumente3. Küsimus: „Kas 28. november või 24. veebruar?” jõudis toona isegi ajakirjanduse veergudele4. Kommenteerides Maddisoni „kummalist leiutist”, kirjutas August Ots Sakalas nördinult: „Kui oletada, et 28. novembril 1917. a. oli Eesti riik loodud, miks oli siis veel tarviline 24. veebruaril, seega juba teist korda, riiki luua? Oli ju mõlemal korral asja eesotsas üks ja sama rahvaesinduskogu – Maapäev, ja samad mehed, kellele ei oleks võinud teadmata olla varemini tehtud otsus.”5 Maddisoni katse Eesti riigi sünnikuupäeva nihutada olevat „täielikult äpardunud ja vastuolus õiguslikkude põhimõtete ning ajalooliste tõsiasjadega”. 28. novembri teooria oli siiski seda tõsiseltvõetavam, et selle taha koondusid peale Maddisoni ka teised tuntud Eesti juristid nagu Ants Piip ja Jüri Uluots. Järjekindlaim teooria kaitsja oli aga Tartu ülikooli professor Artur-Tõeleid Kliimann, kes pidas  küsimust nõnda oluliseks, et avaldas iseseisvuse 20. aastapäevaks koguni ühemõttelise pealkirjaga raamatu „28. november”. Raamatu põhiteesi võtabki kokku järgmine lause: „28. novembril irduti Venemaast, 24. veebruaril ainult kuulutati sellest rahvale.”6 Veidi väljakutsuvalt kirjutas Kliimann, et 1918. aasta 24. veebruar oli  „üsna juhusliku ilmega päev”. Autor läks isegi niikaugele, et soovitas 28. novembri tunnustamist Eesti riigi sünnipäevana „massipedagoogilisist kaalutlusist” lähtudes. Polevat ju ometi ükskõik, kas „28. novembril Eesti loomise sihiga teotsenud isikuid võtta poliitiliste avantüristidena või mõista Eesti rahvusriigi ajaloo sangaritena”.7  

Kui 24. veebruar oli Kliimanni arvates juhusliku ilmega päev, siis 28. november paistis silma pigem dramaatiliste sündmuste poolest. Toompea lossi Valges saalis kogunenud Maapäeva istung kestis küll ainult 25 minutit, kuid kuna Anvelti ja Kingissepa juhitavad enamlased tahtsid Maanõukogu samal päeval laiali ajada ning olid selleks Toompeale hulga rahvast kohale sõidutanud, siis polnud ajaloolise otsuse teinud maanõunikel sugugi kerge Toompea lossist lahkuda. Kui nad viimaks väljusid, saatsid ähvardavat kannulkäimist ja tõukeid hüüded: „Maha lüüa!”, „Andke kuradi pursuidele!”, „Andke paksmagudele!”, „Lööge Tõnisson maha!”, „Ärge laske Vilmsi ära!”8. Toonane ajakirjandus võttis Maapäeva otsuse vastu siiski üsna mõõdukate sõnadega ning uue riigi loomisest ei rääkinud keegi.  Ilmselt huvitasid inimesi riikluse õiguslikest tahkudest rohkem Saksa armee lähenemine ja enamlaste hoogu koguv vägivallatsemine Eestis. „Otsuse kõrgeimast võimust” koostanud Jaan Tõnissoni välja antav Postimees kirjutas ainsana ajaloolisest silmapilgust „Eesti poliitilise isemääramise loos”9.

Nõukogude ajal pöörati Eesti riigi tekkimise probleemile vähe tähelepanu. Erandiks oli Paul Vihalem. Tema seletas 28. novembri „võltsteooria” levimist muuseas just sooviga esile tõsta Jaan Tõnissoni teeneid 24. veebruari manifesti avaldanud Päästekomitesse kuulunud Pätsiga võrreldes10. Pärast 1988. aastat, kui Eesti Vabariigi loomisest möödus 70 aastat, hakkas 28. novembri tees siiski taas käibele tulema. Näiteks kinnitasid 1989. aastal Igor Gräzin ja Maie Ruus, et  „formaal-juriidilisest vaatekohast” lähtudes on Eesti riigi sünnikuupäev tõepoolest 28. november 191711. Sellele seisukohale on hiljem asunud mitmed teisedki juristid ja ajaloolased. Näib koguni, et Kliimanni argumendid on nõnda veenvad, et piisab nendega tutvumisest, et jõuda järeldusele: Eesti Vabariigi sünnipäeva on siiani harjutud tähistama kolmekuulise hilinemisega. Gräzini ja Ruusi käsitlus „formaal-juriidiliselt lähtekohalt” sobibki suurepäraselt nn 28. novembri arutellu sisenemiseks. Nagu nemad näivad ka teised autorid, kes teemaga on tegelnud, peaaegu eranditult eeldavat, et selliselt lähtekohalt hinnates „sünnib riik sellel hetkel, kui mõni ühiskondlik-esinduslik kogu võtab vastu normatiivse dokumendi, mis määrab kindlaks selle suveräänsuse”12. Maanõukogu oli Eesti rahvast esindav kogu. „Otsus kõrgeimast võimust“ on normatiivne dokument, mis kuulutab Maanõukogu suveräänseks. 28. novembril sündis see esmakordselt. Seega tekkiski Eesti riik sellel kuupäeval. Niisugune on argumentatsioon.  

 

Maanõunikud: kas poliitilised avantüristid või Eesti rahvusriigi ajaloo sangarid?

Kuid mis teeb mõnest paberile kirjutatud tekstist „normatiivse dokumendi”? Küsimus sarnaneb õigusteooria ühe raskema ja siiani kõiki rahuldava vastuseta jäänud probleemiga, mida võiks näitlikult nimetada röövli ja maksuametniku erinevuse probleemiks: mis eristab neid kahte, kui mõlemad ometi nõuavad sunni kasutamise ähvardusel vara loovutamist! Võtkem teine näide, mis pärineb kuulsalt  õigusteoreetikult Hans Kelsenilt: „Saalis kogunevad inimesed, peavad kõnesid, mõned tõusevad kohtadelt, teised jäävad istuma: see on väline sündmus.”13 Juriidiline tähendus, et võeti vastu seadus, antakse sellele sündmusele muidugi alles põhiseaduse abil, mis määratleb, kelle käitumist peab lugema seaduse vastuvõtmiseks ja kelle oma mitte. Õigusnormid on justkui tõlgendusskeemid, mille valgusel sündmused saavad õigusliku tähenduse. Küsime nüüd koos Kliimanniga: kuidas otsustada, kas 28. novembril tegutsenud maanõunikke tuleb pidada poliitilisteks avantüristideks või Eesti rahvusriigi ajaloo sangariteks? „Formaal-juriidilisest vaatekohast” hinnates sõltub see loomulikult sellest, milliste õigusnormide ehk, teisisõnu, millise tõlgendusskeemi valgusel me Maapäeva tegevust hindame. Kuid siin näime me jõudvat paradoksini, sest riigi tekkimise hetkel pole ju veel põhiseadust või muid õigusnorme, mille abil tekkimise sündmust hinnata. Äkki peaksime me seda tegema rahvusvahelise õiguse, Ajutise Valitsuse juhitud Vene riigi õiguse või hoopis viimase asendanud nõukogude võimu perspektiivist? Ehk koguni retrospektiivselt Eesti enda õiguskorra perspektiivist? Viimasel juhul tekib paratamatult mulje, et püüame joonlauaga mõõta joonlauda ennast.  

Ometi pole see nii. Arutlus Eesti Vabariigi sünnikuupäeva üle on pidevalt kannatanud eksliku eelduse all, et küsimusel „kas 28. november või 24. veebruar?” on üksainus teaduslikult, „formaal-juriidiliselt” vms ainuõige vastus. Sellist ühte ja ainust vastust aga ei ole. Pole nimelt mingit põhjust arvata, et kõigis eelpool nimetatud õiguskordades oleks 28. novembri sündmustel sama tähendus. Sellisele tõlgenduste vastuolule osutab ka Kliimann ise, kui möönab, et kommunistide vaatekohast ei tähendanud 28. november muud kui reaktsiooni nõukogude poolt arendatud revolutsioonilistele aktsioonidele14. Eeldades, et nende lepitamatute perspektiivide kohal kõrgub mingi teaduslik „formaal-juriidiline” linnuperspektiiv, mis lubab meil otsustada, millal Eesti riik „tegelikult” sündis, tähendab eeldada, et peale Eesti, Vene, Soome, rahvusvahelise jne õiguse on olemas veel mingi „teaduslik õigus”, õigus tout court. Ja ometi, kui keegi tahaks väita, et rahvusvahelise õiguse seisukohalt tekkis Eesti riik 1920. aastal  – kui allkirjastati Tartu rahuleping ning suurriigid tunnustasid Eestit de iure – , kuid Eesti Vabariigi enda õiguse seisukohalt juba 28. novembril 1917 – sellele kuupäevale osutas hiljem Eesti Vabariigi kõrgeim kohus – , poleks selles midagi juriidilises mõttes absurdset15. Veelgi enam, pole midagi mõeldamatut selles, et 28. novembri sündmustele Eesti õiguskorras antud tõlgendus muutub aja jooksul ning et Eesti riigi tekkimise kuupäev „nihkub” sellest tulenevalt mõne kuu võrra edasi või tagasi. Võib koguni juhtuda, et Eesti riigi tekkimise kuupäev ei ole juriidilises mõttes üldse määratletud. Prof. Kliimann väljub seega n-ö juriidilisest registrist ja juhindub „massipedagoogilisist” vms kaalutlustest, kui nimetab 28. novembrit Eesti riigi „tõeliseks sünnipäevaks”16.  

Selles ongi küsimus. Eelnev arutlus on puhtalt õigusteoreetilist laadi. Artur-Tõeleid Kliimann aga  eksis, kui arvas, et vastus küsimusele, kas Otto Strandman, Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jüri Vilms jt Maanõukogu saadikud olid poliitilised avantüristid või Eesti rahvusriigi ajaloo sangarid, sõltub peamiselt õiguslikest argumentidest. Samuti ei sõltu niisugustest argumentidest (pace Kliimann) meie õigus ühel või teisel kuupäeval „pidulikult pidama jääda”17. Soome on teatavasti pidama jäänud 6. detsembril (1917), ehkki eduskunta võttis endale kõrgeima võimu ühemõtteliselt juba sama aasta 15. novembril.  Kasutades oskuslikult trooni vabanemist puudutavaid sätteid, valis eduskunta tollel päeval näitlikult öeldes „iseennast kuningaks”18. Kas see tähendab, et Soome riigi „tõeline sünnipäev” on 15. november? Aga miks mitte hoopis 18. juuli (1917), kui võeti vastu eduskunta pädevuse pädevust ehk suveräänsust eeldav valtalaki? Ja mida peaksime me tähistama 16. novembril, kui ENSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni (1988)? Puhtformaalselt on see otsus ju peaaegu samane Maanõukogu otsusega kõrgeimast võimust ning seega: kui ka Ülemnõukogu lugeda „ühiskondlik-esinduslikuks koguks”, tekkis ju ka sellel kuupäeval uus iseseisev riik. Iseseisev ja demokraatlik ENSV?

 

Olgu igaks juhuks selgitatud, et loomulikult ei taha see artikkel midagi väita Eesti riigi sünnipäeva tähistamise vastu. Samuti ei taheta väita, et selleks ei sobi ükski päev, või et oleks täiesti ükskõik, milline päev selleks valitakse. Küsimus on pigem selles, et niisugusele arutelule ei saa teed sulgeda, osutades mingile „tõelisele sünnipäevale”. Eriti kui seda tehakse õiguslike argumentidega, mille teoreetiline tagala on halvasti kindlustatud. Siinkohal peab nõustuma Adolf Perandiga, kelle sõnul on täiesti omaette küsimus, millist riiklikku iseloomu kandvat toimingut võtta pühitsemisele iseseisvuspäevana. „Kui selleks on võetud päev, kui juriidiliselt irduti Venemaast, siis ei saa selle päeva pühitsemist kummutada sellaste kõrvaliste müksudega, nagu seda teeb prof. Kliimann.”19 Tähistades saabuval 24. veebruaril Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva, ei tohiks niisiis keegi oma peotuju sellel vanal ja visal vaidlusel rikkuda lasta.